Keelemõte: Loomingulisust arendav ajugümnastika: kas Muhu või muhu mustriga sokid ja kalossid?

Loen ajalehest lauset „Ma tean, et Eesti rahvas Karlat ei salli” ja taban end juurdlemast: kumb ikkagi Karl Vainot ei sallinud, kas Eesti rahvas või eesti rahvas?

Kas Eestis elavad või eesti rahvusest inimesed? Mõningase mõttetegevuse tulemusel jõuan järeldusele, et siia ilmselt sobinuks väike algustäht paremini. Eestlased suhtusid Vainosse tõesti enam-vähem täies koosseisus halvasti, aga ülejäänud ENSV elanike puhul ei julgeks selles nii kindel olla.

Maa või muu järgi?

Just sellist ajugümnastikat pakub nn kohanimelise täiendiga sõnaühendite kasutamine. Segasevõitu on see valdkond olnud alati, kuid viimasel ajal soovitavad keelekorraldajad varasemast hulga rohkem kasutada suurt algustähte. Näpunäiteid konkreetselt Eesti ja eesti kasutamiseks leiab aadressilt eki.ee/keeleabi.

Niisiis, kui miski on seotud kohaga, näiteks riigiga, siis tuleks eelistada suurt algustähte: Eesti kultuur (nii eestlaste kui ka teiste rahvuste kultuur Eestis), Eesti kirjanik (Eestis elav kirjanik). Kui jutt käib eestlaste kultuurist ja kirjandusest, siis on õige väiketäht: eesti kultuur, eesti kirjandus (eestikeelne kultuur ja kirjandus) jne.

Oma kodumaa puhul pole muidugi raske vahet teha, mille või kellega on tegemist. Probleem tekib teiste maade puhul ja üldse siis, kui mõlemad variandid sobivad ning tuleb valida, kumba tähendust rõhutada. Kas Läti film või läti film? Kas Soome või soome ajaloolane? Seevastu näiteks Yaroslava Kozina puhul on ilmselgelt tegemist Prantsuse, mitte prantsuse lauljannaga.

Ladina-Ameerika tantsud

Keele ja rahvuskultuuriga seotud algustähejuhud on aga alles eelsoojendus enne ehtsat takistusriba. Näiteks tuli kolleeg sporditoimetusest mõne päeva eest küsima, kumba moodi ta peaks kirjutama: kas Ladina-Ameerika või ladinaameerika tantsud? Vaevumata süvenema, et Ladina-Ameerika on ka maa-ala, soovitasin mõtlematult väikesetähelist varianti, mõeldes: tegemist on ju tantsude liigiga. Tegin vea! Keelenõutelefonilt vastati, et sellelgi puhul peaks kasutama suuri algustähti.

Sama puudutab Kihnu murrakut ja Muhu mustreid, mis on „Aabetsa” ning sokkide, tenniste ja kalossidega seoses viimasel ajal jutuks olnud. Harjumusest tahaks eelistada väikest algustähte, aga „Eesti keele käsiraamat” annab eeskujuks näited: Karksi murrak, Pühalepa tanu. Õigeks peetakse praegu ka Tallinna kilusid ja Mulgi kapsaid (varuvariandiks mulgikapsad). Vangimõistetu läheb Rootsi kardinate taha ja kes ujuda ei oska, ujub Vene kirvest (arheoloogia see-eest tunneb venekirveste kultuuri).

Siit algab piirkond, kus käsi juba tõrgub soovitusi järgimast: mis asja on Rootsil meie vangidega ja Venemaal mitteujujatega? Ainuvõimalik tundub ka kirjutada Siberi eesti (mitte Eesti) küladest, kuigi seegi tekitab juba kõhklusi, sest keelekäsiraamatust võib leida näiteks Hiina köögi. Mina küll kasutaksin suurt algustähte Hiina suursaatkonna puhul, aga söögikohad jätaksin rahumeeli hiina restoranideks.

Nõnda siis ongi ühtset põhimõtet üha raskem järgida, sest peaaegu igaüks tajub neid tähendusvarjundeid isemoodi. Kuid kas sellest juhtub midagi hullu? Võib-olla tulekski suhtuda suurde ja väiksesse algustähte loomingulisemalt – oleks ainult vaja iseendale selgeks teha, millist varianti sa eelistad ja miks just.