WOLFGANG DRECHSLER: Tagasi 1980-ndates: Eesti valik

Mõnin­gaid prae­gu­se krii­si külgi aru­ta­tak­se ela­valt: kui kaua see kes­tab, kui tõsi­seks ku­ju­neb, kui pal­ju Ees­tit mõju­tab? Üks asi on ju­ba kin­del: riik on ta­ga­si tul­nud.

Riik on naas­nud lää­ne­maail­ma ja jääb sin­na mõneks ajaks, seal­hul­gas ma­jan­duse­lu pea­te­ge­la­se­na. Ta on si­su­li­selt üle võtnud pan­ku ja ise­gi töös­tu­set­tevõtteid ning lii­gub ena­mi­kus rii­ki­des ju­ba kein­sia­nis­mist kau­ge­ma­le.

Rii­gi naas­mi­ne on tõsia­si ka Ees­ti jaoks. Kõik soo­vik­sid, et riik teeks oma tööd häs­ti – gi­gant­set tööd, mil­leks 1990-nda­te ja 2000-nda­te riik val­mis pol­nud. Kui kee­gi ju­hib ma­jan­dust ja ise­gi et­tevõtteid, kuid hal­dab ka fi­nants­tel­lin­guid, peab ta suut­ma se­da te­ha.

Kuid kes on „rii­k”? Kaht­le­ma­ta on need rii­gia­met­ni­kud ja prae­gu olu­lis­te küsi­mus­te mõt-tes eri­ti kõrge­mad amet­ni­kud. Seis­tes sil­mit­si kee­ru­lis­te üle­s-an­ne­te la­vii­ni­ga, pea­vad nad aren­da­ma nen­de­ga te­ge­le­mi­se võimet. Nei­le, kel­le­le ei meel­di riik ja amet­nik­kond – ja sel­li­ne suh­tu­mi­ne on ol­nud osa Ees­ti folk­loo­rist ise­seis­vu­se taas­ta­mi­sest pea­le –, po­le see hea uu­dis. Ise­gi et­tevõtlussõbra­li­kud par­tei­po­lii­ti­kud ei küsi­nud siia­ni, kas rii­gia­met­ni­kud tee­vad in­no­vat­sioo­ni­le ja ma­jan­dus­kas­vu­le kaa­sa ai­ta­mi­seks head tööd, vaid liht­salt eel­da­sid, et nad se­da ei tee – ei lu­ge­nud ka em­pii­ri­li­sed tõen­did vas­tu­pi­di­se koh­ta.

„Mandariinide” tagasitulek

Ise­gi need, kes prae­gu­gi nau­di­vad se­da­sor­ti folk­loo­ri, peak­sid mär­ka­ma, et kui Ees­ti võis se­da en­da­le mõne aas­ta eest lu­ba­da, siis nüüd on need päe­vad möö­das. Riik on „ta­ga­si” ja peab te­ge­ma head tööd. Ja se­da tööd, na­gu on ava­li­ku hal­du­se ja juh­ti­mi­se õpe­tu­sest ning prak­ti­kast ab­so­luut­selt sel­ge, saa­vad kõige pa­re­mi­ni te­ha kõrge­mad rii­gi-amet­ni­kud, ke­da on pii­sa­valt, kel on pi­kaa­ja­li­ne pla­nee­ri­mis­va­he­mik ja vas­tu­tus. Nad pea­vad ole­ma kõrgelt ha­ri­tud ja ka häs­ti ta­sus­ta­tud (mit­te te­ge­vu­se, vaid ame­ti­ko­ha jär­gi). Nad pea­vad töö­ta­ma mit­te pro­jek­tipõhi­selt, vaid karjää­rist läh­tu­des, ole­ma võrd­sel ta­se­mel täht­sa­ma­te et­tevõte­te juh­ti­de­ga, sa­mas­ta­ma end rii­gi ja oma töö­ga ning ole­ma mo­ti­vee­ri­tud häs­ti töö­ta­ma. Sel­li­seid kõrge­maid rii­gia­met­nik­ke ni­me­ta­tak­se kei­ser­li­ku Hii­na karjää­ria­met­ni­ke jär­gi man­da­rii­ni­deks: see oli maail­ma va­nim sel­li­ne süsteem ja üks ae­ga­de tõhu­sa­maid. Seetõttu ni­me­tan ma prae­gu toi­mu­vat „man­da­rii­ni­de ta­ga­si­tu­le­kuk­s”.

See on vas­tu­pi­di­ne 1980.– 1990. aas­ta­te ava­li­ku hal­du­se ideo­loo­gia­le, mis üri­tas „man­da­rii­ni­des­t” lah­ti saa­da. Sel­le­le ideo­loo­gia­le meel­dis ärip­rint­sii­pi­dest läh­tu­mi­ne ja sek­to­ri ku­lu­tus­te vä­hen­da­mi­ne, tee­nus­te eras­ta­mi­ne ja pro­jek­ti­juh­ti­mi­ne. Lühi­dalt võib se­da nä­ge­must ni­me­ta­da uueks hal­dus­juh­ti­missüstee­miks. Kuid prae­gu on maail­mas jõutud aru­saa­ma­le: ärip­rint­sii­pi­dest läh­tuv uus hal­dus­juh­ti­missüsteem on kõik­jal ha­le­dalt lä­bi kuk­ku­nud.  See lõi liht­salt ava­li­ku sek­to­ri, mis mak­sis roh­kem, töö­tas vä­hem ja oli um­bes sa­ma suur kui va­rem.

Nostalgiline tagurpidisõit

Pa­ra­ku näib Ees­ti käi­vat teist teed. Jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mis val­mi­nud uus ava­li­ku tee­nis­tu­se sea­dus läh­tub just nn uue hal­dus­juh­ti­missüstee­mi ideo­loo­giast. (Eelnõu kao­tab mh võima­lu­se õppe­lae­nu kus­tu­ta­mi­seks ja il­ma kon­kur­si­ta edu­ta­mi­seks ning pal­jud li­sa­ta­sud (sh staaÏi eest) ja vä­hen­dab koon­da­mis-hüvi­ti­si – toim.) See sea­dus, mis ei ra­ja­ne põhja­li­kul ja sõltu­ma­tul uu­rin­gul, on te­ge­li­kult var­ja­ma­tu rünnak hal­dus­suut­lik­ku­se­le ja häs­titöö­ta­va­le amet­nik­kon­na­le ning see­ga kah­ju­lik Ees­ti heao­lu­le ja kon­ku­rent­sivõime­le. Näi­teks kao­tab see üht­se rii­gi­tee­nis­tu­se ja kõik spet­siaal­sed rii­gi­tee­nis­tu­ja­te li­sa­soo­dus­tu­sed, mis tä­hen­dab, et Ees­ti mak­su­maks­ja peab maks­ma pa­ri­mal ju­hul sa­ma­su­gu­se te­gut­se­mi­se eest roh­kem kui ku­na­gi va­rem. Na­gu Bri­ti ava­li­ku hal­du­se õpet­la­ne lord Ric­hard Bur­don Hal­da­ne roh­kem kui sa­jan­di eest mär­kis, on kõik rii­gi­pool­sed soo­dus­tu­sed oda­va­mad, mo­ti­vee­ri­va­mad ja tõhu­sa­mad kui kon­ku­rent­sivõime­lis­te pal­ka­de maks­mi­ne – ja just neid on­gi prae­gu va­ja.

Buu­mia­jal oleks võinud väi­ta, et Ees­ti saab en­da­le lu­ba­da ava­li­ku tee­nis­tu­se sea­du­ses sel­list nos­tal­gi­list ta­gur­pi­disõitu 1980-nda­tes­se ja tol­las­tes­se idee­des­se. Nüüd õõnes­tab see tõsi­selt Ees­ti võimet krii­si­ga toi­me tul­la. On tõsi, et prae­gu­ne Ees­ti rii­gi­tee­nis­tus on täius­lik­ku­sest kau­gel, et per­so­na­li­ga seo­ses (eri­ti kesk­mi­sel ja ma­da­la­mal ta­se­mel) on seal pal­ju rais­ka­mist, et se­ni­ne amet­nik­kond po­le krii­si ajal eri­ti häs­ti töö­ta­nud ja et hil­ju­ti­ne pal­gatõus peaks ini­mes­tes te­ki­ta­ma tõelist ki­be­dust. Aga sel­le­le vaa­ta­ma­ta va­ja­tak­se prae­gu head amet­nik­kon­da, ja se­da ei saa te­ki­ta­da krah­hieel­se ideo­loo­gia re­for­mi­meet­me­te­ga.

Jäl­le­gi: kes te­ge­li­kult la­hen­dab prae­gu­seid prob­lee­me, suht­leb suu­ret­tevõte­te, rah­vus­va­he­lis­te or­ga­ni­sat­sioo­ni­de ja teis­te rii­ki­de­ga, kui mit­te amet­nik­kond? Ja kui on tea­da, et va­na­mood­ne 1980. aas­ta­te stii­lis ideo­loo­gia „vih­ka rii­ki, ma­ha ava­lik hal­dus!” toi­mib va­ja­dus­te­le vas­tu­pi­di­selt, kas ei peaks sel­lest siis kii­res­ti loo­bu­ma? Jah, suur riik toob väl­ti­ma­tult kaa­sa ka tõsi­seid prob­lee­me, aga  mis puu­du­tab prae­gust, siis see süsteem on – pa­raf­ra­see­ri­des Churc­hil­li sõnu de­mok­raa­tia koh­ta – kõigi teis­te seas kõige vä­hem halb ava­li­ku hal­du­se mu­del. Saa­bu­va su­ru­ti­se lä­bi­mi­seks va­jab Ees­ti kõiki res­surs­se ja võime­kal hal­du­sa­pa­raa­dil on see­juu­res võtmetäht­sus.

Varem samal teemal:

Jaak Aaviksoo

„Mitte vähem raha, vaid rohkem nõudlikkust”, EPL 21.4