Eva ja Adele: „Kus oleme meie, seal on muuseum.”
Eva ja Adele on kunstnikepaar Berliinist, üks neist on austria juurtega skulptor ja teine saksa soost maalikunstnik. Kuid tegelikult ei ole sellised faktid nende puhul olulised, ühe mehe ja ühe naise eksisteerimine tavakodanikena lõppes 20 aasta eest, enne seda toimunu on müüdist välja jääv triviaalsus. Oleks korrektne öelda, et Eva ja Adele tulevad tulevikust – vähemalt nii näeb ette nende enda loodud kunstnikukuvand. Nad tegid endale esmalt nime olulistele kunstiüritustele ilmumisega – alati kitšilikku groteski kalduvates kostüümides ja sõbralikult kõigile poseerides. Kuid hämmastav järjekindlus on teinud sellest midagi enamat kui lihtsa rollimängu.
Ma kohtun ootamatult malbe ja sooja paariga Tallinna Kunstihoones, kus just avati Eva ja Adele suurejooneline näitus „Stereoefekt”. Paar on tädilikes kingades, punastes kostüümides, tugeva fotomeigiga, valge siidsall kenasti õlale sätitud – kui unustada kiilas pea, siis võiksid nad olla keskealised õpetajannad, kes on klassi kokkutuleku jaoks end viimase vindini üles löönud. Minu selja taga ootab mitu kunstisõpra, kes tahavad saada kunstistaaride autogramme.
Harry Liivranna kureeritud näitusel on üleval maalid-kollaažid, lugematul hulgal polaroide ja videoid. See näitus on kahtlemata verstapost Kunstihoone lülitamisel rahvusvahelisse kunstiellu, mis sai olulise tõuke kolme aasta eest Kabakovi-Meele ühisnäitusest ning jätkus möödunud aastal suure meediakära saatel toimunud Orlani retrospektiiviga. Tunnistan ausalt, et olen segaduses – kas ma teen intervjuud Eva ja Adelega või inimestega nende naeruväärsuseni paisutatud tegelaskujude taga. Mind muidugi köidab pigem inimlik, aus ja haavatav pale. Kuid peagi saab mulle selgeks, kui segatud need kuvandid Eva ja Adele puhul on, sest nad tõesti usuvad oma missiooni ja valitud kunstnikurolli. Fassaadist on saanud tuum.
— Ma olen täna selleks siin, et kirjutada teist – seega olla osa teie meediakunsti projektist. Kui oluliseks peate oma imago kontrollimist?
— Saame oma imagot kõige täiuslikumalt kontrollida oma maalides. Kuid iga foto või lugu, mis meist on tehtud, on samal ajal ka portree pildistajast või kirjutajast. Kui me mõnd meist tehtud pilti oleme analüüsinud, siis oleme seal sees alati näinud selle tegijat. Me ei arva, et peaksime selliseid olukordi kontrollima.
— Kuid kas kardate mõnikord kaotada kontrolli Eva ja Adele kuvandi üle?
— Me ei ole nagu Marlene Dietrich, kes kontrollis absoluutselt iga temast tehtud fotot. Kui ta oli enda arvates pildil veidi ülekaaluline, siis ta parandas end ideaalseks. Meie jaoks on Eva ja Adele kunstiteos, mitte superimago, mida peaks lõpuni kontrollima. Meil on selle suhte jaoks ka oma termin: mediaplastic.
— Kuid püüdkem hetkeks kujutada ette maailma, kus puudub nii kirjutav kui ka telemeedia. Kas teie kunst võiks eksisteerida ka sellises olukorras?
— Muidugi… Kuigi seda on raske öelda – me lihtsalt ei suuda sellist maailma ette kujutada. See oleks siis maailma lõpp? Meie jaoks on olnud tõesti väga kontseptuaalne otsus levitada oma kuvandit meedia kaudu, see on omamoodi koostöö meediaga.
— Eva ja Adele kunstiprojekti on võimalik vaadelda ka sotsiaalse eksperimendina, mis tegeleb soorollide temaatikaga. Olete kirjeldanud soolist enesemääramise vabadust kui vabadust luua iseennast oma tahtmise järgi. Kas näete, et teie konstrueeritud androgüünne sooroll võiks tulevikus saada valdavaks?
— Arvame, et inimeses on loomulikult olemas mõlemad sood: 100% meest ja 100% naist. Kui jälgida soomudeli arengut 20. sajandil, siis joonistub sellesuunaline muutus selgelt välja. Ning meie elame juba 21. sajandis. Seni on vastaspool olnud peidus peamiselt religiooni tõttu.
— Ning soorollide segunemine tähendab religiooni kadumist?
— Ei-ei, selleks ei pea religiooni kaotama, pigem on tegu arenguga humaansemas suunas. Hommikul mööda vana Tallinna jalutades püüdsime end ette kujutada siinsamas, samasugusena ja seitsesada aastat tagasi – meid oleks tõenäoliselt maha löödud.
— Ja on kohti, kus teid võidakse sellise väljanägemise pärast ka tänapäeval maha lüüa.
— Seda küll, me tajume neid riske. Kuid astudes kunstiväljal mingi uue sammu, sa lihtsalt pead selle riski võtma. Kui sa kõiges kindel oled, siis ei ole sa enam kunstnik. Kui sa kordad varem tehtut, võib see küll tunduda kunstina, kuid ei ole seda kindlasti mitte.
— Kas te tõesti liigute alati kõigis avalikes kohtades Eva ja Adelena? Kas on vahet olla Eva ja Adele mingis suvalises getos või siis kunstimaailma kontekstis?
— Tegelikult me esimesed väljaastumised Eva ja Adelena toimusidki getos – New Yorgi Bronxis. Kuid kui sa oled otsustanud elada oma elu kunstnikuna, siis ei ole vahet, kas oled suures lennujaamas, rahvarohkes metroos või inimtühjal tänaval. Meie reaalsuses on see investeering meie loomingusse, kui läheme avalikku ruumi ilma igasuguse kaitse ja eelarvamuseta. Oleme vaid meie kaks ja meie ideed.
— Kuid ikkagi püüan ma aimata „tavalisi” inimesi Eva ja Adele taga. Kuidas käitute väga rangelt normitud sotsiaalsetes olukordades – sugulaste matustel või lennujaamas piiri ületades? Kas sellised olukorrad on teid sundinud mõnikord tegema kompromisse Eva ja Adele kuvandiga?
— Mitte kunagi! Absoluutselt iga päev, juba 20 aastat järjest, alustame oma hommikuid pea kiilaks ajamisega ja näo kreemitamisega, mis rahustab nahka. Siis tuleb meik ja kostüümid. Me liigume alati just sellistena, meil on isegi passipildid Evale ja Adelele tüüpilise tugeva meigi ja kiila peaga. Ning tollitöötajad on alati meie erilisi nägusid nähes väga rõõmsad!
— On sellise kuvandi hoidmine teile näiteks emotsionaalselt raske?
— Jah, peame võitlema iseendaga tegelikult üsna tihti. Kuid arvame, et ka see on vajalik osa Evast ja Adelest.
— Te räägite piiride kaotamisest sugude vahel. Võib-olla ka rahvuste, ideoloogiate ja teiste kultuuriliste konstruktsioonide vahel? Kuid kaotades kõik need piirid – mis teeb meid siis unikaalseks?
— Meid teeb unikaalseks ajalugu. See, mis on seljataga, ja see, milles me praegu elame. Usume, et iga inimene teeb palju olulisi valikuid ise. Sa ei pea elama ja käituma alati nii, nagu ühiskond sult ootab. Arvame, et alati on oluline olla loov ja omada ideed selle kohta, milline sa tahad olla. Ja see on juba otsustus. Ning oluline märksõna oleks siin julgus. Julgedes olla nemad ise, oleksid paljud inimesed märksa õnnelikumad.
— Kuid kui kõigil oleks selline julgus, kas siis ei jõuaks me taas punkti, kus isikupära on mattunud just selle julguse alla?
— See ei oleks võimalik, sest kõigil ei saaks olla ühesugune julguse tase. Kõigil ei ole ühesugune haridus või oskus avatud silmadega maailma näha. See on ka suur küsimus inimlikkuse kohta – kui palju on sul südant? Peame oluliseks, et inimesel oleks väga tugev inimlik aluspõhi. Võime kohata väga väikeses külakeses kuskil mägedes inimesi, kelles on niivõrd palju inimlikkust, et nad mõistavad meid kohe.
Me ei pea ütlema sõnakestki – me lihtsalt vaatame üksteisele silma ja küsimusi ei teki. See ongi fantastiline! Me peaksimegi vaatama rohkem üksteisele silma.
— Sellel, mida te just rääkisite inimlikkusest, ei ole ju kunstnikuks olemisega kuigi palju pistmist.
— See ongi üks lõputu võitlus meie sees inimese ja kunstniku vahel. See on nagu kaunitari ja koletise vastuolu.
— Mul on üks intrigeeriv idee – kas poleks rabav näha Evat ja Adelet tõelistes pisarates, pikkade juuste, laialivalgunud meigiga? Kas näitaksite oma haavatavamat ja hapramat poolt?
— Kui sa näeksid meid ilma meigi ja kiilas pealagedeta – need ei oleks enam Eva ja Adele. Meie väline konstruktsioon on omaette töövahend, et edastada oma sõnumit. See on meie leiutis ja töö. Meie otsus olla absoluutselt alati avalikus elus Eva ja Adele on ääretult jõuline otsus.
Võib-olla isegi kõige suurem otsustus, mida üks kunstnik võib teha. Kuid väga huvitaval kombel see kuvand ka kaitseb meid. Meie otsus elada elu Eva ja Adelena ning olla seejuures täiesti avatud kõigele on kaasa toonud nii kannatusi kui ka rõõmu. See ei ole olnud enese vangistamine – see on tõesti toonud ka palju head meie ellu.
— Kuid siiski – kas te ei võiks oma kuvandit lõhkuda, jäädes sellesama kuvandi raamidesse, et toimuks mingi areng?
— Ei, see on välistatud. Otsustasime, et tahame olla just sellised ning jätkame kindlasti samasugustena. Kuid kui kedagi huvitavad Eva ja Adele teised kihistused, siis vaadake meie maale. Kuna töötame erinevates kihistustes, siis on vaatajal võimalik neid purustada. Meie inimlikum pool on tõenäoliselt peidus just neis maalides ja kollaažides. Sa võid siin näitusesaalis, kus praegu oleme, näha ka tõelisi pisaraid.
— Seega on tegelik melodraama – pisaratest naeruni – peidus maalides?
— Just nii. Oma maalides saame palju rohkem rännata, distantseeruda oma kehalisest kuvandist. Ja see on tõesti väga oluline – see tasakaalustab meie avalikku kogemust.
— Te olete kakskümmend aastat koos elanud nagu Siiami kaksikud. Kas teil ei ole mõnikord üksteisest kõrini?
— Muidugi, väga sageli, see on ju nii inimlik. Mõnikord, kui tunneme, et oleme sellest tõesti väsinud ja tahaks põgeneda, siis – see kõlab tõesti fantastiliselt – tulevad unes inglid meie juurde ja paluvad jätkata.
Või kohtame kedagi tänaval, kes tuleb juurde ja ütleb, kui olulised ja inspireerivad me tema jaoks oleme.
— Te tunnete sel hetkel teatavat missioonitunnet?
— Just, me ei tee seda vaid iseenda jaoks, pilt on palju suurem. Meie missiooniks on kunst. Me ei hõlju vaid roosal pilvel – aeg-ajalt tundub meile, et elame palju reaalsemat elu kui need, kes elavad tavareaalsuses. Selleks et inimestele kinkida unistusi, pead sa ise olema rohkem realist, kui ette kujutad.
— Kas te kujutate Evat ja Adelet ette ka 90-aastasena?
— Kindlasti, ainult et kortsulisemana. Ja kui üks meist peaks minema tagasi tulevikku, siis teine viib meie missiooni kindlasti lõpuni.
— Kuidas sünnivad Eva ja Adele kostüümid?
— Meil on tegijad, keda usaldame. Viime materjalid ja joonistame oma visiooni. Moele läheneme pigem kui skulptorid.
— Teie kuvand eelistab võimalikult kunstlikke materjale ja värve?
— Kuid sisimas oleme ülimalt loomulikud.
— Kui palju on teis irooniat?
— Ütleks pigem, et huumorit, see on midagi muud. Meenub, et näiteks osalesime 1990-ndate keskel BBC teleseriaalis „Eurotrash”, mille sisuks oli klassikaline briti huumor Eva ja Adele tõlgenduses.
— Kas te ei ole mõelnud oma sõnumi levitamiseks kasutada kõikvõimsaid internetikeskkondi, nagu Myspace, Youtube jne?
— Loodame, et neid kasutavad inimesed, kes meiega koostööd teevad. Meid ju filmitakse pidevalt. Võib-olla ka täna filmis meid keegi ning juba homme ripub video kuskil üleval?
— Teie näituse pealkiri on „Stereoefekt”, kuid kuidas on lood üksindusega? Mingi aspekti äärmuslik rõhutamine teeb alati teravalt nähtavaks ka vastaspooluse.
— See on oluline teema meie loomingus. Meie avalike etteastete vahele mahub palju üksindust. Kui töötame oma suures stuudios, siis töötame tihti eraldi ruumides. Et siis taas kokku saada ja pidada maha suured diskussioonid. Maalide sünniprotsess on tihti väga pikaldane ja sellesse mahub palju emotsioone.
— Miks te üldse lisasite maalid ja videod Eva ja Adele kuvandile? On selles kompromissi kunstiväljaga?
— Pigem vastupidi, pildid on täiesti loomulik osa Evast ja Adelest, vahend meie maailma edastamiseks. Meenub üks vahejuhtum Stuttgardi Staatsgaleries aastast 1992. Seal oli lasterühm oma õpetajaga, kes seletas neile üht Picabia maali. Kuid muidugi pakkusime meie lastele palju enam huvi kui see pilt, nad muutusid rahutuks ja vaatasid pigem meid. Siis ütles õpetaja maalile osutades: „Ärge vaadake neid, kunst on siin.” Sel hetkel otsustasime, et ka meie tahame olla selles kollektsioonis, et see õpetaja saaks tänu sellele pildile rääkida meie kunstist laiemalt. Sest sellised traditsioonilised vormid võivad ehitada silla palju efemeersematele meediumitele. Muide, nüüd ongi meie pilt sealses kollektsioonis.
— Kui oluline on rääkida kunstist? Kas naudite seda või võtate paratamatu osana oma rollist?
— Oleme õppinud seda nautima, see on meie emakeel. Ja mis on selle juures tore – me õpime igaühelt midagi. Selleks et meid näha osana kunstiajaloost, tuleb meile mõelda ümber kunsti kontekst. Kuid esmatasandil töötab meie kuvand ilma igasuguse toetava seletuseta, täiesti loomulikult.
