LEO KUNNAS: Riigikaitsega ei mängita
Mida säärane mäng riigikaitsega tähendaks? Kuidas mõjutaks see Eesti tõsiselt võetavust ja usaldusväärsust liitlaste silmis?
Kõigepealt, millise sõjalise riigikaitse Eesti selle raha eest üldse saaks? Vastust pole vaja kaugelt otsida, sest 1990. aastatel olid meie sõjalised kulutused alla 1% SKT-st. Alles 2001. aastal jõuti 1,09%-ni ja sedagi tänu osa piirivalvekulude kirjutamisele kaitsekulutuste arvele.
Selle raha eest sai siis ja saab ka nüüd ainult väga lühikesteks mõnepäevasteks viivituslahinguteks ja sissitegevuseks võimelise kaitseväe. Säärase kaitseväega ei oleks võimalik ära hoida Eesti territooriumi suhteliselt kiiret okupeerimist. Pikemaajalisteks viivituslahinguteks ja kaitselahinguteks on vaja maaväe terviklikku tulesüsteemi, kus jalaväge toetavad teised relvaliigid – suurtükivägi, õhutõrje ja pioneeriteenistus – ning on olemas toimiv juhtimine, side ja luure ning kogu süsteemi suudetakse logistiliselt toetada. Paslik on meenutada, et kuni 1990. aastate lõpuni koosnes Eesti kaitsevägi peamiselt jalaväeüksustest, kes oleksid pidanud võitlema üksi, ilma teiste relvaliikide toetuseta. Teised maaväe relvaliigid loodi alles 1990. aastate lõpus või hiljem ja nende areng on osutunud võimalikuks käesoleval kümnendil, mil sõjaliseks riigikaitseks on eraldatud rohkem raha.
Kaitsekulutuste vähendamine ühe protsendini SKT-st tähendaks seega tagasiminekut 1990. aastatesse. Kuid me kuulume nüüd NATO-sse. Mil viisil, mis meetodite ja vahenditega ning kui kaua oleme võimelised oma riiki kaitsma, ei ole enam pelgalt meie siseasi. Me paneksime oma liitlased väga raskesse olukorda, kui Eesti kaitsevägi ja kaitseliit ei suudaks liitlasvägede saabumiseni vähemalt riigi võtmepiirkondi enda käes hoida.
NATO-sse kuulumine tähendab ka seda, et oleme võtnud endale terve hulga liitlaskohustusi, alates väevõime-eesmärkide täitmisest kuni Afganistani sõjas osalemiseni. Kui püüaksime endale võetud kohustusi senises mahus edasi täita, tähendaks see isegi mitte enam sissiarmeed, vaid esmase iseseisva kaitsevõime täielikku kokkuvarisemist. Samuti püüaksid meie kaitsepoliitilised otsustajad iga hinna eest mereväge ja õhuväge alles hoida, mis süvendaks tekkivat ressursivaegust ja sellest tulenevat kaost veelgi.
Võib-olla näevad sotsid oma eeskuju Lätis ja Leedus, kus kaitsekulutusi on vähendatud umbes 1–1,1%-ni SKT-st? Meie lõunanaabrid on juba varem otsustanud esmasest iseseisvast kaitsevõimest loobuda. Seepärast ei ole meil põhjust ennast Lätit või Leeduga võrrelda. See oleks sama, nagu kutsuda majanduses üles võtma eeskuju riikidest, kelle krediidireiting on langenud madalale tasemele.
Kui kellelgi liitlastest peaks sel sajandil vaja minema NATO 5. artikli operatsiooni oma territooriumi kaitseks, siis tõenäoliselt paikneks see riik Baltikumis. Esmasest iseseisvast kaitsevõi-mest loobumine ja väiksed kaitsekulutused tekitavad julgeolekuvaakumit, mis suurendab sõjalist ohtu. Kui majanduses peame oluliseks, et Eesti Lätist ja Leedust võimalikult palju eristuks, siis sõjalises riigikaitses on meie lõunanaabrite tehtud vigade tõttu taoline eristumine praegu veelgi olulisem.
„Stalin, palun oodake!”
Ka on pakutud välja kaitsekulutuste „ajatamist” või edasilükkamist. 1990. aastatel muud ei tehtudki kui lükati edasi. Ajatamise kohta on meil ajaloost võtta veel teinegi, palju kurvem näide 1930. aastatest. Võib-olla oleks president Päts pidanud minema 1939. aastal Jossif Vissarionovitši juurde ja paluma, et too oma aktsioone samuti natuke edasi lükkaks, näiteks 1944. aastani, mil Eesti sõjaväe moderniseerimine oleks jõutud lõpuni viia?
Reformierakondlaste lemmikväljendeid on olnud „maksudega ei mängita”. Selles küsimuses tuleb sotsidele au anda: maksudega polegi mõtet mängida, neid on vaja tõsta, et õhukene riik võiks üldse pinnal püsida. Muidu ei jää muud üle kui mängida teiste valdkondade, näiteks tervishoiu, sotsiaalhoolekande, hariduse või sisejulgeolekuga. Või siis sõjalise riigikaitsega, nagu sotsid ise pakuvad. Kuid see on väga ohtlik mäng, sest tähendab mängimist riigi eksistentsi ja meie liitlaste ühtsusega.
Nõukogude-aegses filmis „Inimesed sõdurisinelis” kasutab üks tegelastest väljendit „eestlaste traagika”. Brigaadikindral Urmas Roosimäge parafraseerides seisneb sotside juhtkonna, nagu kahjuks ka mitmete teiste meie poliitikute ja riigiametnike traagika selles, et nad ei usu Eesti sõjalise kaitsmise võimalikkusse meie kodanike kätega. Nende kreedo on, et liitlased peaksid tulema ja võitlema meie eest. Kuid miks peaksid liitlased Eesti kaitsmise võimalikkusse uskuma või ammugi Eestit kaitsma, kui me ise selle võimalikkuses kahtleme ja vastavalt käitume?