Mida saan mina teha Eesti heaks?

Päevaleht avaldab lõike töödest, kus lapsed ja noored kirjutavad, mida nad saavad teha Eesti heaks

Epp-Leen Kalda

(Rapla ühisgümnaasium, 8. klass)

Te­ge­li­kult peak­si­me me kõik mõtle­ma en­ne, kui prügi ku­hu­gi pa­ne­me ja as­ja­ta ham­mas­te pe­se­mi­se ajal vett joos­ta la­se­me. Neid as­ju on veel, mi­da me te­ha ei to­hiks, kuid ik­ka­gi tee­me, kas siis oma lais­ku­sest või tead­ma­tu­sest. Kesk­kon­na kaits­mi­ne peaks ole­ma vä­ga täh­tis tee­ma, sest kui me loo­dus­va­ra­de rais­ka­mist ja kesk­kon­na saas­ta­mist nii­moo­di jät­ka­me, võib juh­tu­da, et osoo­ni­kiht la­gu­neb ja kui meie järg­la­sed päi­ke­se kät­te lä­he­vad, saa­vad nad ko­he ras­ked hai­gu­sed külge.

Mui­du­gi, sel­leks ajaks võib ol­la leiu­ta­tud ju­ba iga­su­gu­seid ra­vi­meid, mis nen­de vas­tu ai­taks, aga et meie rii­gil ik­ka leiu­ta­jaid, ars­te ja muid tar­ku ini­me­si oleks, tu­leb jäl­le pal­ju koo­lis käia.

Hanna-Maria Vask

(Pärnu vanalinna põhikool, 6. klass)   

Ma ei ole õppi­nud veel ma­jan­dust, et tei­le nõu an­da, kui­das Ees­ti rii­ki krii­sist väl­ja tuua. Taht­sin ik­ka kir­ja pan­na oma mõtted, mis on tul­nud te­le­rit vaa­da­tes, leh­ti lu­ge­des ja raa­diot kuu­la­tes.

Kõige enam meel­dib mul­le vaa­da­ta loo­dus­fil­me. Loo­mad käi­tu­vad vas­ta­valt loo­dus­sea­dus­te­le. Tun­dub, et inim­loo­mad käi­tu­vad hoo­pis vas­tu­pi­di.

Va­pus­tav oli vaa­da­ta, kui­das ping­vii­nid ela­sid üle vä­ga külma aja. Kõle põhja­tuul pu­hus ja ne­mad moo­dus­ta­sid ti­he­da, ti­he­da ko­gu­mi, kus kõige nõrge­mad olid kes­kel. Nii jäid nad el­lu. Ise­gi vei­sed tee­vad hä­dao­hu kor­ral sel­li­se rin­gi ja kait­se­vad oma poe­gi kisk­ja­te eest. Mul tun­dub, et rii­gi rin­gi sees uh­kel­da­vad „ping­vii­nid” on küll val­ge­tes sär­ki­des ja frak­ki­de­ga, aga väl­jas­pool rin­gi on hä­das kõige nõrge­mad: lap­sed ja va­nu­rid.

Eri­ti ras­ke on prae­gu las­te­ga pe­re­del. Võtkem ees­ku­ju tar­gast loo­ma­rii­gist. Poe­ga­de­ta ema­del ehk „tä­di­de­l” on vä­ga täh­tis roll loo­ma­de kas­va­ta­mi­ses. Kisk­ja­tel: hun­ti­del, lõvi­del, šaa­ka­li­tel jt on poe­ga­de­ta emas­loo­mad need, kes val­va­vad ja õpe­ta­vad pi­si­ke­si kisk­jaid. Meil ela­vad „tä­di­d” mu­re­tult. See käib ka las­te­tu­te mees­te koh­ta. Mõtle­vad vaid iseen­da elu­le. Siis va­naks jää­des on nen­de ema­de noo­red, kes kas­va­sid üles puu­du­ses, need, kes pea­vad las­te­tuid tee­nin­da­ma ja nei­le pen­sio­ni tee­ni­ma.

Ilmar Volmer

(Haapsalu gümnaasium, 6. klass)

Juh­tu­sin kuu­la­ma pre­si­dent Too­mas Hend­rik Il­ve­se kõnet, kus ta kuu­lu­tas väl­ja kir­ja­tal­gud tee­mal „Mi­da saan mi­na te­ha Ees­ti heaks?”.

Toas on vaik­ne. Mi­nu kõrval, oma pe­sas, ma­gab tal­veund kilp­konn Kil­ba. Tun­dub, et see küsi­mus ei hu­vi­ta te­da kar­va-võrd­ki. Mi­nu vas­tas, tu­gi­too­lis, is­tub ema ja jäl­gib meid. Püüan kir­ju­ta­da.

Hei­dan ema­le küsi­va pil­gu. Te­ma kind­las­ti teab vas­tust pre­si­den­di küsi­mu­se­le. Te­ma on ju täis­kas­va­nu! Mi­na aga olen kõigest laps.

Ema vas­tab mul­le et­te­heit­va pil­gu­ga. Sul­gen sil­mad. Ei, mit­te piin­lik­ku­sest. Nii on liht­salt hea ja ra­hu­lik mõel­da…

…O­len ka­he­teis­taas­ta­ne koo­li­poiss. Õpin edu­kalt. Te­ge­len uju­mi­se­ga. Käin kuns­ti­koo­lis. Sil­me et­te tu­le­vad pil­did tu­le­vi­kup­laa­ni­des­t…

Õpin edu­kalt!... Lõpe­tan Tar­tu üli­koo­li ars­ti­tea­dus­kon­na. Töö­tan hin­na­tud ars­ti­na. Ra­vin hai­ged ini­me­sed ter­veks. Ter­ve ini­me­ne on ter­ve vai­mu ja ke­ha­ga. /- - -/

Need on pil­did tu­le­vi­kust! Aga ole­vik! Mi­da saan te­ha Ees­ti heaks ole­vi­kus?

Pean tun­nis­ta­ma, et olen suh­te­li­selt ära­hel­li­ta­tud laps. Mu ema on arst ja tee­nib kor­ra­li­kult. Siia­ni olen ma saa­nud peaae­gu kõik, mi­da olen taht­nud. Ja taht­nud po­le ­ma vä­he!

Taht­sin tri­ki­ra­tast BMX. Sain! Ja veel ti­bu­kol­la­se raa­mi­ga.

Taht­sin sõita rei­si­le Aaf­ri­ka­se. Sain! Sõit­sin ema­ga Tu­nee­sias­se. Ja veel Egip­tu­ses­se.

Taht­sin just Et­ne­si fir­ma pu­sa­rit. Sain! Ja järg­mi­sel päe­val unus­ta­sin sel­le koo­li ning ka­du­nuks see jäi­gi…

…K­äes! Vas­tus pre­si­den­di küsi­mu­se­le on käes!

Ma ka­su­tan ra­ha kok­ku­hoid­li­kult. Kui ko­gu riik pin­gu­tab püksi­rih­ma, siis pin­gu­tan mi­na ka. Kui ko­gu riik hoiab kok­ku, siis hoian mi­na ka. Ma an­nan en­da­le aru, et mi­nu kok­ku­hoid rii­gi­kas­sat ei täien­da, kuid ema ra­ha­kot­ti jääb pal­ju rais­ka­ma­ta ra­ha al­les. Ja te­ma ju­ba teab, kui­das se­da ots­tar­be­kalt ka­su­ta­da.

/- - -/ Toas on vaik­ne. Mi­nu lä­he­dal, oma pe­sas, ma­gab tal­veund kilp­konn Kil­ba. Tun­dub, et see küsi­mus ei hu­vi­ta te­da kar­vavõrd­ki. Kuid ma­ga­des ne­li kuud jär­jest kilp­konn ei söö ega joo. Toi­du­ra­ha jääb al­les. Nii hoiab te­ma­gi en­da tead­ma­ta kok­ku, so­li­daar­selt mi­nu ja rii­gi­ga.

Heleene Tambet

(Viljandi maagümnaasium, 9. klass)

Sead­sin si­hi­ku­le kee­le hoid­mi­se. Näi­teks lau­se „o­len tub­li ja tar­k” kõlab mi­nu igap­äe­va-kõne­pruu­gis „ma na­gu olen suht tub­li ja põhimõtte­li­selt vist suht tark na­gu ka”. Rää­ki­ma­ta siis sõna­dest kam­moon, omg, pliis, tänks, okk, mis võõrkee­lest tul­nu­te­na mi­nu ema­keelt ai­nult ri­sus­ta­vad. See­ga võiks pro­jek­ti ni­meks saa­da „Keel puh­taks!”. Lühi­kir­jel­du­se­na so­bib mai­ni­da, et ala­tes tä­na­sest päe­vast, 23. märt­sist, hak­kan ma oma sõna­va­rast ee­mal­da­ma tar­be­tuid sõnu ja võõrkeel­seid (see tä­hen­dab ing­lis­keel­seid) väl­jen­deid. Näi­teks sel­le nä­da­la eesmär­giks võtan sõna­de tänks ja pliis asen­da­mi­se ilu­sa­te ees­ti­keel­se­te sõna­de­ga aitäh, pa­lun ja tä­nan.

Liisa Udevald

(Rakvere ametikool)

Pea­mi­ne, mi­da te­ha ta­han ja os­kan; pea­mi­ne, mil­le­ga ta­han an­da oma pa­nu­se Ees­ti hüvan­guks, on mi­nu eria­la ja sel­lest läh­tuv töö: ma ta­han saa­da Ees­ti pa­ri­maks pa­ga­riks-kon­diit­riks!

Es­malt ra­jan ma väi­ke­se, õdu­sa, soo­ja ja võlu­va  pa­ga­ri-kon­diit­riä­ri, mil­le eesmärk on too­ta kõige maits­va­maid ja hõrgu­ta­va­maid saia­ke­si, tor­te ja küpsi­seid maail­mas. Järg­ne­valt la­sen ma en­da klien­tuu­ril kas­va­da ja juu­ru­tan end  nen­de süda­me­tes­se. Iga saia­ke või kook, mi­da mu äri le­til nä­ha võib, on val­mi­nud hoo­le ja ar­mas­tu­se­ga, see on kin­del. Nii peab see­sa­ma koo­gi­ke õhku­ma soo­just ka ost­ja käes... Ja see oma­kor­da peaks ost­ja ju rõõmsaks te­ge­ma. Rõõmus ini­me­ne on aga hea ini­me­ne. Mi­da roh­kem on meie ümber rõõmsaid ko­da­nik­ke, se­da pa­rem on ju ko­gu Ees­ti... Liht­ne, kas po­le?

Nii et es­ma­joo­nes loo­dan ma luua suu­repä­ra­se pa­ga­ri-kon­diit­riä­ri. Eelkõige on mul­le täh­tis, et mu too­ted saak­sid kuul­saks kui ime­head ja en­neo­le­ma­tud. Nii kas­vab mu klien­tuur ning õnne­lik­ke ini­me­si saab üha enam ja enam. Aga see po­le veel kõik.

Kui tun­nen, et olen järg­mi­seks täht­saks sam­muks val­mis, as­tun sel­le­gi. Soo­vin ni­melt oma too­de­te tur­gu laien­da­da Eu­roo­pas­se. Ku­jut­len, kui vah­vas­ti võiks kõla­da kus­kil Roo­mas, Ber­lii­nis või Pa­rii­sis mu pa­ga­riä­ri ni­mi „Lii­sa saiad ja tor­di­d” või mi­da­gi sel­le­sar­nast. Kuid vah­vast kõlast üksi on vä­he. Mi­nu plaan on Eu­roo­pas kor­ra­li­kult lä­bi lüüa, tões­ta­da, et see­su­gu­seid kon­diit­ri­too­teid mu­jalt ei leia, ko­gu­da nii kor­ra­lik ka­pi­tal...

Aga  mit­te eesmär­gil ise ri­kas­tu­da. Mi­nu unis­tus on pak­ku­da las­te­ko­du­las­te­le, ko­du­tu­te­le, ma­jan­dus­ras­kus­tes sip­le­va­te­le ini­mes­te­le võima­lus osa­le­da ta­su­ta kur­sus­tel, kus nad saa­vad õppi­da  küpse­ta­ma koo­ke, tor­te ja saia­ke­si, õppi­da se­da, kui­das võima­li­kult vä­he­se ra­ha ja mi­ni­maal­se­te va­hen­di­te­ga suu ma­gu­saks te­ha ja mi­ne tea, sel­lest os­ku­sest ene­se­le ehk ise­gi amet kas­va­ta­da.

Pealtnä­ha võib see  tun­du­da äri­li­se idee­na ja ei seos­tu ehk kui­da­gi Ees­ti käek­äi­gu­ga. Ent mi­nu plaan on mu ene­se ar­va­tes üsna ise­tu. Jah, es­malt soo­vin ma pä­rast koo­li lõpe­ta­mist lei­da tööd just oma eria­lal. Et see ehk ras­ke on, tu­leb ko­gu tar­kust ja jõudu ka­su­ta­des oma äri alus­ta­da. Sealt eda­si aga soo­vin ma tõepoo­lest oma rii­gi­le ja sel­le ini­mes­te­le rõõmu ja abi an­da.

Tanel Lindlo

(Kunda ühisgümnaasium, 11. klass)

Isa...!?! Isa...!? See on ju ilus! Tu­me­ro­he­li­ne sam­mal lu­me­vai­ba­na män­di­de all, ühe­gi hun­ni­ku ja loi­gu­ta. Ai­nult ma ei mõis­ta, miks siin on as­ju, mis siia ei kuu­lu? See külm­kapp, aga ka täis ki­le­kott ei ole ju ome­ti Si­nu an­nid!? Tead, Isa...!? Nüüd muu­tub see kõik! Ma püüan... Võtan ka­su­tu­se­le oma kaks käm­malt ja an­nan nei­le Si­nu hüveks va­ba vo­li. Sel­lest kõigest siin saab mi­nu Var­gam­äe. Ai­nult et siia saa­bub ar­mas­tus. /- - -/

Isa...!??!! Nii-nii keeruline, kui isegi lihtsamaid asju ei suuda Sinu heaks teha. Kuigi Sina oled pakkunud mulle loendamatult palju hüvesid. Haridust. Hambaravi. Randu ja metsi, kus päevi õhtusse kanda. Ilusat kultuuri – eriti kirjandust, mis vanemana tundes muutub mulle aina lähedasemaks ja tähtsamaks. Eesti Televisiooni. Inimesi, nii meeldivaid kui ka vastupidiseid. Ja kõike muud samuti. Ja tead, Isamaa: lihtsalt võrratu on kõik siin künka peal.

Merle Purre

(Tallinna 32. keskkool, 11. klass)

Mee­nub, kui koo­li üks sümpaat­se­maid õpe­ta­jaid rää­kis li­gi­me­se ai­ta­mi­sest. Ei tea miks, kuid pi­de­valt ker­kib sel­lis­te tee­ma­de lõikes üles prob­leem ko­du­tu­test. Te­ma­gi ütles, et po­le su­gu­gi kee­ru­li­ne os­ta poes käies li­saks en­da toi­duk­raa­mi­le üks kon­serv prügi­kas­ti kõrva­le jät­mi­seks. Ning tun­nis­tas sa­mas, et te­mal­gi see aeg-ajalt unu­neb. Ol­gu­gi et klas­sis oli li­gi 50 õpi­last, ei usu ma te­ge­li­kult, et kee­gi ka nõnda üllalt oleks ta­li­ta­nud. Ja po­le mi­na­gi. Kurb, aga tõsi. /- - -/

Näi­teks oli üks väärt klas­si-õde ot­sus­ta­nud ühe nen­dest vii­mas­test su­ve­dest, mil ta en­da ülal­pi­da­mi­seks tööl ei pea käi­ma, te­gut­se­da va­ba­taht­li­ku­na Hea­teo Sih­ta­su­tu­ses. Hil­jem jääb ju sel­leks mär­ki­misväär­selt vä­hem ae­ga, sest töö­ko­has ei saa su­gu­gi nii pik­ka puh­kust kui koo­list. Ent neiu isa pi­das te­da soo­tuks egois­tiks – me­he ar­va­tes oleks pal­ju õigem vee­ta va­heaeg su­gu­la­se res­to­ra­nis ra­ha tee­ni­des. Vei­der, kui ju­ba va­ba­taht­lik­ku tööd pee­tak­se ise­kaks.

Kaisa Kulasalu

(Tartu ülikool, kirjanduse ja rahvaluule eriala)

Oma rii­gi­le saan ma ilm­selt kõige roh­kem ka­su tuua nii, et olen üldi­selt hea ini­me­ne. Ma ei suu­da an­tiikmõtle­ja­te ees­ku­jul sea­da rii­gi hu­ve en­dast kõrge­ma­le, sa­mas on mul­le täht­sad nii mu en­da, mu pe­re kui ka sõpra­de elu. Ne­mad on­gi mi­nu riik, nen­de kau­du suu­dan ar­mas­ta­da ka se­da kau­get ja abst­rakt­set Ees­tit. Ka alu­mi­sed naab­rid oma öö lä­bi tümp­su­va muu­si­ka­ga või ma­ja ees suit­su küsi­mi­se eest võhivõõra sur­nuks pus­si­ta­nud noor­mees on ka mi­nu riik, kuid ai­nult seepä­rast ei suu­da ma neis­se suh­tu­da ar­mas­tu­se­ga. Vaid üksi­kult saab lii­ku­da üldi­se­le. /- - -/

Kui ma saa­vu­tan edu koo­lis ja sealt­kau­du ehk ka rah­vus­va­he­li­ses tea­du­ses, teen kõik en­dast ole­ne­va, et hoi­da kesk­kon­da, ar­mas­tan oma pe­ret ja sõpru, olen ku­na­gi hea ema ja abi­kaa­sa, rii­gi­va­lit­su­ses prob­lee­me mär­ga­tes sek­kun kas ko­da­ni­kual­ga­tu­se või ot­se­se po­lii­ti­ka­te­ge­vu­se kau­du ja va­lin kesk­kon­nasääst­lik­ke la­hen­du­si, olen ela­nud nii, et mul en­dal ja ka teis­tel on hea. Meie es­ma­ne roll ei pea ole­ma eest­lus, vaid inim­lik­kus. Ja siis­ki – lau­lu­kaa­re all isa­maa­li­si sõnu laul­des ar­mas­tan se­da lii­ga abst­rakt­seks kur­de­tud isa­maad ik­ka pi­sa­ra­te­ni.

Presidendi kirjatalgud

•• Kooliõpilaste ja tudengite kirjatalgud teemal „Mida saan mina teha Eesti heaks?” kuulutas president Toomas Hendrik Ilves välja 27. veebruaril. Need on jätkuks kahe aasta eest toimunud presidendi esseevõistlusele „Millises Eestis ma tahan elada?”.

•• Hindamisele läks 149 kirjatööd, millest 39 on põhikooli- ja 42 gümnaasiumiõpilaste ning 68 üli-õpilaste kirjutatud. Kirjatöid hindas 19-liikmeline eelvooruÏürii. Parimate seast valisid võitjad välja presidendi mõttekodalased, võitjad kuulutatakse välja täna.

•• Kirjatalguid korraldas TÜ eetikakeskus koostöös Presidendi Mõttekojaga ja kodanikualga-tusega „Teeme ära – Minu Eesti”. Koostööd tehti ka Eesti Päeva-lehega ja ajakirjaga Akadeemia. Toetas ja auhinnad pani välja haridus- ja teadusministeerium.