Lätimaa isemoodi kevad: vaesele Latgalele suur kriis korda ei lähe
Mudasse uppuvad teed allveelaevaks muutuva autoga. Mõnel pool auke rohkem kui asfalti. See jääb nii kauaks. Kõik teavad: Kagu-Läti ehk Latgale on vaeseim. Hobused veavad vankrit ka Daugavpilsi kesklinnas, rääkimata külateedest. Kaeramootor hoiab bensiini kokku.
Siit on sajandite vältel üle käinud igat masti sõdalasi. Siin on alati olnud rahvaste paabel ja muret palju. Loota võib vaid iseendale ja põllumaale. Latgale ei kiru isegi Riia valitsust, see on alati liiga kaugel olnud.
Jumal on ligemal. Ja Jumalat on Latgales palju. Alates korstna otsa pandud Jeesuse kujust, mille kõrvale kurg on pesa teinud. Ütle „Aglona” ja Läti katoliiklase silmad hakkavad särama.
Sõidad, auto rapub, satud tavalisse külla, kus bussijaam, paar poodi ja Juris õllepudeliga. Kevadpäikeses peesitavad kiisud, vanamemm kõplaga keset lillepeenart. Ning korraga…
Kolka ime
Korraga kerkib küla taga taevasse hiigelsuur lumivalge kirik kesk hiigelsuurt platsi. Nagu oleks valgeks võõbatud Pariisi Notre Dame siia eksinud. Naine, kes ei ütle oma nime, lausub hoopis, et viimaks on saabunud selguse aeg. „Alati on siin augustis küm-neid tuhandeid palverändureid imettegevat ikooni kummardamas. Tänavu tuleb neid veel rohkem, inimesed on mõistnud, et kummardada ei tule asju ja raha, vaid Jumalat.” Nii räägib naine paigas, mida puudutanud Rooma paavsti jalg.
Poolesaja kilomeetri kaugusel Preili asula veerel asub Moskovina. Koht, mida igalt kaardilt ei leia. Külas on kaks elanikku. Memmeke ja vapustavalt ikoonirohke vanausuliste kiriku juht, isa Joan Larionov. Isa Joan ütleb, et tal on raske uskuda riiki, kus vähendatakse kooliõpetajate palka. „Seepärast usume Jumalasse, kes annab hea ilma ja leiva lauale,” ütleb mees, kelle juhtida on muiste Moskvas põlu alla sattunud vanausuliste kogudus, kelle esivanemad jõudsid Latgalesse 17. sajandil.
Isa helistab 1855. aastast pärit kirikukella, millel raskust tosin puuda. „Tulge 9. augustil! Näete, mida Jumal meie inimestele tähendab, kui palju neid siia tuleb, iga aastaga aina rohkem.” Kell isa Joani kõrval kumiseb kaugele üle kehvakeste põldude.
Lehm nimega Pirita
Ju kostsid kellalöögid ka naabruses asuva Punduri talu õue, kus talunik Janis Domulis piimaarveid kokku lööb. Janisel oli 50 lehma, kuus viletsamat likvideeris kokkuhoiuks ära. Janis saab piimaliitrist 12 santiimi ehk üle kahe ja poole krooni. „Sellepärast et kvaliteet on hea,” räägib mees, kes võib pidada loengu eri taimede kasulikkusest piimaannile. „Aga on neid, kes saavad piimaliitrist kolm santiimi,” lisab Janis lehma sarvevahet sügades. Piimaraha peab ta sellegipoolest kombinaadist neli kuud ootama. Kaevata pole kellelegi. Kui ei taha, ära müü.
„Õnn, et ostsin veneaegse lauda. Ka tehnika eest pole suuri võlgu,” räägib loomakasvataja. Lehm vaatab mõtlikult mäletsedes mulle otsa. Ka selle sarvilise soontes võib voolata Eesti sõsarate veri. Janis ostis aastate eest Eestist vasikaid, kiidab tänase päevani. Ühele pani nimeks Pirita. Janise lapsed, nagu paljudel talunikel, isatalusse ei ihka. Latgalest lahkunud noorte arvuks pakutakse kümneid ja kümneid tuhandeid.
Latgale vaimseks pealinnaks peetavas Rezeknes peatub iga paari minuti järel auto avaliku kaevu juures. „Ah, poole linna vesi on täiesti hukas,” ütleb venelanna viieliitrist plastpudelit täites. Keskuses seisavad lähestikku Nõukogude sõdur, kes tõi vabaduse, ja lätlaste üks tähtsamaid monumente Latgales Mara – Latgale Ema ehk Ühendatud Läti. Pitsabaari täidab venekeelne tümpsumuusika ja Läti õlle küsimise peale kehitab teenindaja õlgu.
Peesitavad vangid
Latgale ametliku pealinna Daugavpilsi vangla aknail peesitavad vangid. Rahvas hüüab vangimaja Valgeks Luigeks. Taksosõit äärelinna maksab kaks latti (44 krooni). Sohver on 44-kroonise tasu eest nõus lakke hüppama.
Daugavpilsi poed suletakse vara. Suurem elu kesklinnas lakkab, kui kvartalisuurune siseturg hakkab uksi kella viie paiku lukku panema. Kena ja puhta turu putkarägastikus on hõlbus eksida. Palju kaupa Valgevenest. Plakat turu seinal kutsub kriisile sülitama, kõrtsi tulema.
Daugavpilsis tahetakse end hädisemana näha, kui tegelikult ollakse. Linnavalitsuse ees toimub miiting. Protestijaid parteist Par DÏimteni – Isamaa Eest – on vähem kui ajakirjanikke. Punalippude all kõlavad valjuhääldist pahameelepursked linnavalitsuse aadressil, kes on küttehinna üles ajanud. „Kuus miljonit latti on küttevõlgu, see lõpeb katastroofiga,” ragiseb üle platsi.
Ajakirjanike pilv ründab Eesti kolleege, soovides kinnitust sellele, kui halb on elu Daugavpilsis. Valmistame neile pettumuse – Eestis on kütte hinnad sama kõrged, aga rahvas pole tänavale tulnud.
Miitingulised käivad välja järgmise trumbi: tööpuuduse, mis pidavat ulatuma 15 protsendini. Veerand tunni pärast linnapea Rita Strode kabinetis saavad nad pettumuse osaliseks. Daugavpils on Läti linnadest tööpuuduse osas tagantpoolt neljas. Ja töötuid vähem kui kümme protsenti, väidab statistika.
Kolmanda pettumuse valmistab linnapea veel: hakkab miitingulistega rääkima läti keeles. Mõnigi protestija vaatab arusaamatuses – endiste tehasetööliste lastel pole läti keel suus. Tehaseid ehitati Daugavpilsis sedamoodi: nii kui tööstushiid valmis sai, toodi töölised kas Venemaalt või Valgevenest järele.
Abilinnapea, läti kangelase nime kandev Janis Lacplesis, on rahu ise. Pooletunnise vestluse käigus liigutab ta end vaid korra. Siis, kui jutt läheb otse piiri taga seisvale Ignalina tuumajaamale, mis Lacplesise arvates on kurja juur. „Peletab meie regioonist, mis Läti kauneim, turistid eemale,” arvab mees. Jaama kinnipanek detsembris teeb talle heameelt.
Nii Vene, Valgevene kui ka Leedu piirile on Daugavpilsist kolmekümne kilomeetri ringis. Slaavi vendade juurest saab tuua odavaid sigarette ja viina. Nende müük hoiab paljudel elu sees.
Silene piirivalvekordonis seisab uhke ja kallis tehnika reas nagu Hugo Bossi püksid kaubamajas – kena vaadata, aga ei osteta. „Kui varem polnud tehnikat ja oli bensiini, siis Schengeni viisaruumiga liitumise järel on meil tehnika, aga pole bensiini,” nendib Silene kordoni ülem Valdis Jukss. Garaaž on hea paik tammevihtade kuivatamiseks, mida piirivalvurid töölt tulles usinasti kasutavad.
Muld toidab alati
Piirivalvetöö on tänu Valgevene Lukašenka reÏiimile küllalt lihtne. Eriti narkootikumide mõttes. Naabrite karistuspoliitika on sedavõrd karm, et smugeldamise tahtmist naljalt ei teki. Nii peab vahelejäänu Lätis karistuse kandmise järel ka Valgevenes pikaks ajaks Rootsi kardinate taha minema.
Kaup aga liigub. „DÏentelmenski nabor ehk „härrasmehe valik” on peamine, mida tuuakse – sigaretiplokk, viinapudel, paagitäis kütust. Kõike, mis lubatud ja täpselt lubatud koguses. Aga mõni „džentelmen” käib päevas jooksul kolm korda Valgevenes,” lisab muigelsui piirivalvur Jurijs Livdans. Veel ajab piirivalvureid muigama vähemalt kümme aastat jalgrattal üle piiri odavat Valgevene kaupa vedanud mees. See on ratturi elatusallikas ja patustanud pole ta mitte kunagi.
Tulevikust rääkides Jurijs Livdans lustlik pole. Et ka abikaasa Inga töötab piirivalves, lõi piirivalvurite palga 15-protsendine kärbe peret valusalt. „Mul on siin Latgales ka vanavanematelt päritud maad, kui enam hakkama ei saa, panen käe mulda. Muld on siinset rahvast toitnud aastasadu,” räägib Jurijs piirivalve-džiibi rooli keerates.
Armastajad parkides ja päevitajad pinkidel. Läti eilne päike on sama soe kui Eestis homme. Kevad tuleb. Maa aurab. See, keda on läbi ajaloo alati pekstud, hoiab pea rohkem püsti.
Karukõrvadega kangelase kants
•• Latgalet seostatakse Läti rahvuskangelase Lacplesise — Karutapja ehk Karumurdja — tegudega.
•• Ühe versiooni järgi oli kangelase emaks karu, mistõttu tal olid karukõrvad. Lacplesise algnimena oli käigus ka Lacausis — karukõrvad.
•• Igatahes peitunud kangelase jõud just karukõrvades, mida aga lätlased vahetevahel häbenevad, varjates neid kunstiteostel pikkade juustega. Või siis panevad karvased kõrvad hoopis kangelase mütsi ehtima.
•• Kangelane hukkus Daugava voogudes, võideldes Musta Rüütliga. Päeval, mil Lätist kaob viimne kui kurjusekübe, tõuseb Lacplesise hukkumispaigas Lielvardes Daugavast Valguseloss.
•• Lätlastel on Lacplesise orden ja päev, tema kuju ehib ka Riia Vabadussamba jalamit.