Sidrunid panevad tuhmid silmad taas särama

„Elu pole võidujooks,” ütleb Tiina Laanemi majandusbuumi ajal kirjutatud teos.

Eesti romaaniühingu romaani­preemia laureaadi Tiina Laanemi äsja ilmunud raamat „Sidrunid ja siilid” heidab pilgu 30-aastaste inimeste argiellu, kes peletavad oma igatsusi ja nõrkusi töörügamisega.

Siiski võiksid raamatu peategelaste ja nende probleemidega tutvust teha ka neist nooremad ja vanemad lugejad. Nooremad eelkõige selleks, et mõista: elu pole võidujooks ning ellujäämise ja inimliku läheduse nimel tuleb vahel peatusi teha. Vanemad lugejad leiavad raamatust aga värvikaid tegelasi, kelles autor on toonud esile just need iseloomuomadused ja kompleksid, millest rääkides silmad häbelikult kõrvale pööratakse.

Aga ikkagi, mis ühist on sidrunitel näitlemisega leiba teeniva naise ja suhteid siluva turustajast mehega? Sidrun tähendab värskust ja nii Noral kui ka Ralfil on pidev vajadus millegi värske järele, et silmad säraksid ja elutüdimus üle läheks. Koos nendega astub lugejaga dialoogi Ralfi vend Martin, kes kükitab pärast lahkuminekut arvuti taga ja peidab end koos probleemidega virtuaalmaailma. Uku elab oma alaväärsuskomplekse välja Nora peal, too omakorda on kimpus rollidesse sisseelamisega.

Kuidas keegi oma eluga toime tuleb, sellest on Tiina Laanem hoogsa sulega kirjutanud täiesti usutava loo. Kohati tundub, nagu oleks kirjanik olnud oma raamatus kujutatud põlvkonnakaaslaste elus kõrvaltvaataja, kes tegelaste pingutusi nähes heatahtlikult muheleb, kuid laseb neil siiski olla iseseisvad isiksused.

Juurte otsimisest bolonkani

Inimeste ja olukordade kujutamiseks kasutab autor selliseid värvikaid kirjeldusi, mis jätavad lugejale vabaduse raamatu tegelastele kas tõsiselt kaasa tunda või võtta kõike kui mõnusat pajatust.

Kuna tegelased on ülimalt hõi­vatud inimesed, siis võib raamatust lugeda kõigest, mis kuulub ka lugeja igapäevaellu: juurte otsimisest, poliitikast ja partei asutamisest, armastusest ja pettumustest. Naeru pugistada saab ka, selle eest hoolitsevad kiimas bolonka ja hirmust hullunud varesepoeg.

Mis puutub siilidesse, siis nemad astuvad üles alles raamatu lõpus, kui Nora ostetud Muda­augu maakodu pööningult on päevavalgele koorunud sõjaaegne saladus ja armastuslugu. „Majaussi ei õnnestunud Mudaaugul näha, kuid usside asemel ilmusid aeda hoopiski siilid. Mõne nädala pärast olid okkalised loomakesed juba terve aia vallutanud.”

Lisaks sidrunitele on vaja ka siile, kes aitavad talveunest ärgata.

Tiina Laanem

„Sidrunid ja siilid”

Eesti Päevaleht