Keelemõte: Olematuse võidukäik: mõnigi asi, mida pole, öeldakse tegevat suuri tegusid
Ent kui seda pole veel kuulda olnud, et miski, mida ei saa, hakkaks tegusid tegema kui „saamatu”, siis olematutest asjadest on kujunenud kõvad tegijad. Muidugi, väita näiteks „Saamatud Maastrichti kriteeriumid ähvardavad riigieelarvet” mõjuks naljakalt juba põhjusel, et „saamatul” on teine, levinum ja sügavamalt juurdunud tähendus. „Olematul” sellist turvalukku kaitseks pole ja nõnda tahakski aeg-ajalt parafraseerida Alliksaart: „Olematu võiks ka olemata olla.”
Keeleski teeb ilma mood, mis tuleb ja läheb. Korraga ja ootamatult hakkab vohama mõni sõna või väljend, mis ajapikku ülekasutamisega välja kurnatakse, tüütuks muutub ja lõpuks tasapisi moest kaob. Moesõnad riivavad koomiliselt silma eriti siis, kui lugeda kunagisi kirjutisi aastaid hiljem, sest mood on läinud, sisuline ebakõla aga jäänud.
Üks värskemaid moeröögatusi ongi kasutada sõna „olematu” igas seoses, kus vähegi midagi puudub. Mida näiteks tähendab väide: „Olematu riiklik kontroll laseb maavarade kaevandajatel omavolitseda”? Miski, mida ei ole, laseb midagi teha? Kirjutatu mõte on: „Riikliku kontrolli puudumine laseb maavarade kaevandajatel omavolitseda.” Lause „Riigi võimalused salaviinatootjaid rappida olid olematud” aga tähendab: „Riigil polnud võimalust salaviinatootjaid rappida.” Keerukamad juhtumid on „Olematul kunstiturul püsivad galeriid kasumis” ja „Graafika on olematu hinna tõttu alaväärtustatud”. Esimese lausega tahetakse öelda, et kunstiturgu küll pole, kuid galeriid püsivad kasumis. Natuke ebamääraseks ju tähendus jääb, aga mõtet võib aimata. Kuidas aga mõista graafika „olematut hinda”? Kas seda, et graafikat lihtsalt ei hinnata või et hinnad ei ole välja kujunenud? Mõlemad tõlgendused tekitavad ebalust.
Salakavalad liited
Mis muudab „olematuga” laused pahatihti naljakaks? Seda teeb -tu-liide, mille abil „olematu” on moodustatud. Liidetega saab tähendust muuta ja varjundada. Keegi ei ole neid pistnud sõnadesse lihtsalt ilu pärast, vaid neil on oma tähendus: mõnda mõtet saab nendega väljendada, aga mõnda mitte – kusagil on tähenduse piir. Sellele tasub tähelepanu pöörata. Näiteks -tu-liite eripära on, et ta kannab enamjaolt passiivset varjundit. Niisiis ei saa miski, mis on olematu, hakata tegutsema ega millessegi sekkuda. Loomulikumalt mõjuvad laused „Olematu planeet ei saa Maale läheneda” ja „Tööandja on lasknud inimesi lahti olematutel põhjustel”, kus „olematul” ongi täita passiivne roll.
Kuna liiteid on keeles hulganisti ja mõni neist kannab suuremat hulka tähendusvarjundeid, mõni aga vaid mõnda üksikut, pole ime, et need võivad segi minna. Siin astubki mängu mood: kui mõni sõna moodi läheb, tekib kange kiusatus kasutada teda igal võimaliku puhul, isegi kui liide muudab tulemuse sisutuks.
Samasugune lugu on juhtunud „võimekusega”, mis on läinud moodi võime tähenduses. Õigekeelsussõnaraamat loetleb terve hulga võimeid: kohanemis-, otsustus-, kaitse-, loome-, makse-, õpi-, töövõime jt. Kui sageli me aga kuuleme ametnikke rääkimas kaitsevõimest? Tavaliselt nimetavad nad seda, mida eelarvekärped ohustavad, ikka „kaitsevõimekuseks”. Ju see tundub tummisem.
