AGU UUDELEPP: Läbi aiaaukude Brüsseli poole

Va­li­mis­kam­paa­nia toob tih­ti­pea­le ini­mes­te­le ka­tu­se-Karls­so­ni meel­de. Su­gu­gi mit­te sel­lepä­rast, na­gu olek­sid kõik kan­di­daa­did pa­ra­jalt pak­sud me­hed oma pa­ri­mais aas­tais, vaid sel­lepä­rast, et nad kii­da­vad end maail­ma pa­ri­maiks.

See­kord­sed va­li­mi­sed on oma­moo­di erand. Era­kon­nad kii­da­vad na­gu ik­ka, mil­les en­da mee­lest pa­ri­mad ol­lak­se, kuid juu­res on uus nüanss. Kõik kam­paa­niat alus­ta­nud era­kon­nad on­gi mil­les­ki ab­so­luut­selt tipp­ta­se­mel, kuid kõva hää­le­ga se­da ei ütle. Mil­les on Ees­ti era­kon­nad neil va­li­mis­tel kõige pa­re­mad? Aiaau­gust rää­ki­mi­ses.

Esi­me­se­na alus­tas kam­paa­niat Kes­ke­ra­kond. Nad rõhu­ta­vad, et pa­ku­vad va­he­tust. Te­ge­mist on Ba­rack Oba­ma­le edu too­nud loo­sun­gi toortõlke­ga, mis on jõuga Ees­ti olu­des­se su­ru­tud. Igaüks saab aru, et nad ei ta­ha va­he­ta­da Eu­roo­pa Par­la­men­dis ole­vat Sii­ri Ovii­ri kel­le­gi tei­se vas­tu. Ko­ha­li­ke va­li­mis­te­ga sa­mu­ti ei saa te­ge­mist ol­la, sest siis ei oleks ülee­lu­suu­rus­tel pla­ka­ti­tel va­he­tu­se sil­ti hoid­nud Tal­lin­na lin­na­pea Ed­gar Sa­vi­saar.

Tõen­äo­li­selt ta­he­tak­se ik­ka­gi va­he­ta­da va­lit­sust Toom­peal. Ku­na se­da va­li­mis­te­ga nii­pea te­ha ei õnnes­tu, siis on võima­lu­seks prae­gu­se va­lit­su­se lõhkia­ja­mi­ne. Si­su­li­ne ju­tu­tee­ma see Eu­roo­pa Par­la­men­di va­li­mis­tel aga ei ole. Esi­me­ne aiaauk on see­ga ole­mas.

Re­for­mie­ra­kond rõõmus­tab, et neil on Eu­roo­pa ta­se­mel te­gi­jad. Nen­deks te­gi­ja­teks pa­ku­tak­se väl­ja kaks en­dist vä­lis­mi­nist­rit ja prae­gu­ne kin­ni­tu­seks veel juur­de. Sel­le­ga on Re­for­mie­ra­kon­na kind­ra­lid val­mis­tu­nud eel­mi­seks sõjaks ja üri­ta­nud tä­nap­äe­va ko­han­da­da 2004. aas­tal Too­mas Hend­rik Il­ve­se­le edu too­nud va­le­mit. Se­da te­hes ei ar­ves­ta­ta üht liht­sat tõsias­ja­: min­gi sil­di sel­jas sõit­mi­seks peab see silt ini­mes­te­le spon­taan­selt pä­he tu­le­ma. Kui 2004. aas­tal rah­valt küsi­ti, mil­le­ga seos­tub Il­ves, vas­ta­ti het­ke­gi kõhk­le­ma­ta, et vä­lis­po­lii­ti­ka­ga. Aga mil­le­ga seos­tu­vad Kris­tii­na Oju­land ja Igor Grä­zin, kes on lu­ba­nud va­li­tuks osu­tu­mi­se kor­ral Brüsse­li tee jal­ge al­la võtta?  

Kui nen­de pu­hul oleks­ki eu­ro­po­lii­ti­li­ne võime­kus esi­me­ne as­sot­siat­sioon, siis Eu­roo­pa ta­se­mel te­gi­jaks ole­mi­ne ei tä­hen­da au­to­maat­selt võima­lust Ees­ti hu­vi­de eest seis­ta. Olu­li­ne on ka see, kui mõjuvõim­sas­se frakt­sioo­ni kuu­lu­tak­se. Loo­mu­li­kult ei soo­vi Re­for­mie­ra­kond sel­lest rää­ki­da su­gu­gi roh­kem kui Ees­ti prae­gu­sest ma­jan­dus­li­kust sei­sust, sest li­be­raa­li­de frakt­sioon on Eu­roo­pa Par­la­men­dis tei­se-, kui mit­te lau­sa kol­man­dajär­gu­li­ne. Tei­ne aiaauk on see­ga sa­mu­ti ole­mas.

IRL-i esi­mees Mart Laar on ju­ba nä­da­laid rää­ki­nud, et te­ma lem­mik­lau­lud kõne­le­vad sel­lest, kui­das rii­giee­lar­ve tu­leb ta­sa­kaa­lus hoi­da ja ees­ti mees peab tööd saa­ma. Kui­das Tun­ne Ke­lam Eu­roo­pa Par­la­men­dis se­da ta­sa­kaa­lu ja tööd kor­ral­dab? Kui lem­mik­lau­lu­des kõla­vad sõnu­mid ei ole­gi aga IRL-i mee­lest eu­ro­par­la­men­di va­li­mis­tel es­matäht­sad, siis miks neist nii pal­ju rää­gi­tak­se? Kol­mas aiaauk on see­ga ke­nas­ti üles ri­vis­ta­tud.

Sot­siaal­de­mok­raat­li­kust Era­kon­nast on oma­moo­di kah­ju. Nad soo­vi­vad rää­ki­da Eu­roo­pa­le uue suu­na and­mi­sest ja töö-hõivest, kuid see ei õnnes­tu. Nen­de esi­num­ber on ra­han­dus­mi­nis­ter Iva­ri Pa­dar, ke­da koa­lit­sioo­ni­part­ne­rid opo­sit­sioo­ni-era­kon­da­de kä­si hõõru­val heaks­kii­dul vaik­selt upu­ta­vad. Mul on kan­ge kaht­lus, et kõiki ra­han­dus­mi­nis­tee­riu­mist tu­le­vaid plaa­ne loe­tak­se na­gu kon­ku­rente­ra­kon­da­de sei­su­ko­ha-võtte, kri­ti­see­ri­mi­seks so­bi­vaid punk­te ot­si­des.

Nii po­le­gi sot­si­del suurt va­li­kut. Nad kas ig­no­ree­ri­vad rünna­kuid, kait­se­vad oma kan­di­daa­ti või le­pi­vad olu­kor­ra­ga ja „t­rumm läi­nud, min­gu ka pul­ga­d” põhimõttel ka­su­ta­vad­ki ra­han­dus­mi­nist­ri po­sit­sioo­ni kam­paa­nia te­ge­mi­seks. Min­gu üht, teist või kol­mat moo­di, Eu­roo­pa Par­la­men­di kon­teks­tis neil as­jast rää­ki­da ei las­ta. Nii et nel­jas­ki avaus plan­gus on ole­mas.

Kolm küsimust

Teis­test era­kon­da­dest ei saa prae­gu eri­ti mi­da­gi kir­ju­ta­da. Oma esin­da­jat Eu­roo­pa Par­la­men­dis neil  ei ole ja ra­ha kam­paa­nia te­ge­mi­seks sa­mu­ti mit­te. See­kord­se­te kam­paa­nia­te to­naal­sus de­fi­nee­ri­tak­se nen­de käest küsi­ma­ta.

Va­li­jad võik­sid va­li­misp­äe­val siis­ki üri­ta­da au­gu­rea va­helt mõne li­pi üles lei­da.

Spik­ker on vä­ga liht­ne ja koos­neb ai­nult kol­mest küsi­mu­sest. Kas era­kond rää­gib nen­dest tee­ma­dest, mis on Eu­roo­pa Par­la­men­di pä­de­vu­ses? Kas neid lu­ba­du­si on Eu­roo­pa Par­la­men­dis te­ge­li­kult ka võima­lik el­lu viia? Kas see ini­me­ne, kes lõpuks Brüsse­lis­se pää­seks, on kom­pe­tent­ne rah­vus­va­he­li­sel ta­san­dil suht­le­ma ja te­da võetak­se tõsi­selt?

Kui vas­tus kõigi­le kol­me­le küsi­mu­se­le on jah, on õnnes­tu­nud lei­da üks kor­ra­lik aed, mi­da usal­da­da. Kui mit­te, siis pais­tab aiaau­gust üks üsna va­na ja laialt le­vi­nud näh­tus. La­ba­ne ini­mes­te­ga ma­ni­pu­lee­ri­mi­ne, kus te­ge­lik­kust ei­ra­tak­se ja rää­gi­tak­se en­da­le mu­ga­va­test ning kon­ku­ren­ti­de­le eba­meel­di­va­test as­ja­dest.