Vene teatri eliit Eestisse

Ve­ne­maa teat­ri­fes­ti­va­lil „Kuldne mask” pär­ja­tu­test näeb Ees­tis sügi­sel kaht lavastust, tei­sed kaks võik­sid va­balt au­hin­na saa­da järg­mi­sel üle­vaa­te­fes­ti­va­lil. Piletid tulevad müügile juunis.

Ve­ne­maal te­hak­se teat­riaas­tast kok­kuvõtteid ap­ril­lis, kui üle­rii­gi­li­ne teat­ri­fes­ti­val „Kuld­ne mas­k” an­nab auhindu ja kut­sub küla­li­si. Ees­ti­maa­las­te si­de sel­le fes­ti­va­li­ga ti­he­neb aas­ta-aas­talt.

Al­gas asi sel­lest, et rühm meie teat­rii­ni­me­si oli pa­lu­tud fes­ti­va­li vä­lisküla­lis­te nn show­ca­se’i­le, kus viie päe­va jook­sul tut­vus­ta­tak­se Ve­ne­maa teat­riaas­ta pa­re­mik­ku. Seejä­rel hak­kas fes­ti­val kor­ral­da­ma väl­jasõite Rii­ga ja Tal­lin­na.

Kon­kur­sivä­li­ses prog­ram­mis „Kuld­ne mask plus­s” esi­ne­sid kolm teat­rit Ees­tist, mosk­va­la­sed nä­gid märt­sis meie Nu­ku­teat­ri („Män­gu­ri­d”), NO 99 („GE­P”) ja Es­to­nia („Ham­le­t”, „Li­ba­hun­t”) la­vas­tu­si. Ok­toob­ris tuuak­se Ees­tis­se vas­tu­kau­baks ne­li la­vas­tust.

Meisterlikku ja ootamatut

Mosk­va ühe tipp­la­vas­tu­se ta­ga on Jev­ge­ni Mi­ro­nov, kel­le ni­mi ki­no- ja te­le­hu­vi­lis­te­ hulgas kom­men­taa­ri vist ei va­ja. Nüüd on se­ni­ne Ta­ba­ko­vi esin­äit­le­ja saa­nud en­da­le teat­ri, mil­leks on tru­pi (ja te­ge­li­kult ka saa­li­ta) Rah­vus­te Tea­ter. Küll on sel asu­tu­sel ee­lar­ve, mis võimal­dab Mi­ro­no­vil kut­su­da la­vas­ta­ma (ning part­ne­ri­teks) tõepoo­lest tipp­te­gi­jaid.

Hil­ju­ti võisi­me Tal­lin­nas nä­ha Ki­rill Se­reb­ren­ni­ko­vi vai­mus­ta­valt teos­ta­tud „Fi­ga­ro pul­ma”. Ok­toob­ris oo­ta­vad meid Bal­ti­maa­de praegu populaarseima la­vas­ta­ja – lät­la­se Al­vis Her­ma­ni­se „Šukšini loo­d”. Li­saks Mi­ro­no­vi fan­tas­ti­li­se­le ümber­ke­has­tu­mis-võime­le kan­nab se­da la­vas­tust an­de­kas kau­ni­tar Tšul­pan Ha­ma­to­va (ke­da Pee­ter Simm tah­tis mui­de oma fil­mi As­ta Ot­saks).

Ve­ne külae­lu vär­vi­kalt ku­ju­tav, kuid na­tu­ke pi­kavõitu la­vas­tus on alus­ta­nud võiduk­äi­ku Eu­roo­pas ning au­gus­tis näeb se­da ka Hel­sin­gi pi­dunä­da­la­tel. Kuul­da­vas­ti on oo­ta­mas aga ju­ba Ei­mun­tas Nek­rošius, sest Mi­ro­no­vil on (iga­ti õigus­ta­tud) soov män­gi­da ni­mio­sa Ca­mu­s’ „Ca­li­gu­la­s”.

Svet­la­na Jantšekil on sel aas­tal ol­nud õnne­lik kä­si ka teis­te la­vas­tus­te Tal­lin­na kaup­le­mi­sel. Sel­le aas­ta au­hin­na­tuist näe­me Tovs­to­no­go­vi-teat­ri „O­nu­ke­se unenä­gu”, mil­le peao­sa on tõe-poo­lest na­gu Ba­si­lašvi­li­le loo­dud.

Era­kord­selt hu­vi­ta­vaks la­vas­tu­seks peak­sin möö­du­nud aas­tal väi­ke­se vor­mi peap­ree­mia päl­vi­nud Ost­rovs­ki „Äikes­t”, mil­le esi­tab Mag­ni­to­gors­ki draa­ma­tea­ter. Tüki la­vas­ta­ja on vii­mas­te aas­ta­te Pe­ter­bu­ri kõige vaiel­da­va­maks reÏissöö­riks ker­ki­nud Lev Eh­ren­burg – kii­ra­biarst ja teat­ri­pe­da­goog, kes alus­tas ak­tiiv­se la­vas­ta­ja­na al­les 52-aas­ta­selt ning jät­kab prae­gu­se­ni ars­titööd.

Te­ma la­vas­tu­sed (olen näi­nud ka Gor­ki „Põhja­s”) on tões­ti üli­na­tu­ra­list­li­ku ki­ru­gik­äe­ga teh­tud äär­mi­selt jõuli­sed klas­si­katõlgen­du­sed. Mag­ni­to­gors­kist on Eh­ren­burg leid­nud ka va­pus­ta­valt head näit­le­jad, kes esi­ta­vad mei­le ok­toob­ris Draa­ma­teat­ri la­va­le taas­ra­ja­ta­vas (mee­nub Pe­da­ja­se „Ku­nin­gas Lea­r”!) bas­sei­nis muu hul­gas reaal­seid vet­tehüppeid kõrgelt Vol­ga kal­da­peal­selt.

Nel­jan­daks sügi­sel Ees­tis män­gi­ta­vaks „Kuld­se mas­ki” la­vas­tu­seks on ing­la­se Dec­lan Don­nel­la­ni 2004. aas­tal loo­dud Sha­kes­pea­re’i „Ka­he­teistkümnes öö”. La­val (na­gu Wil­lia­mi ene­se ae­ga­del­gi) on vaid me­hed, ja üsna­gi kuul­sad me­hed: Igor Jas­su­lo­vitš, Il­ja Il­jin, Alek­sandr Fek­lis­tov jt.

Nä­gin sel­le la­vas­tu­se oma-aeg­set esie­ten­dust ja tun­nis­tan, et ela­must ei saa­nud, kui­gi olin Don­ne­llan­ni eel­mi­sest Mosk­va-tööst – „Bo­riss Go­du­no­vis­t” Jev­ge­ni Mi­ro­no­vi­ga Va­le-Dmit­ri rol­lis – sui­sa vai­mus­tu­nud. Kuid la­vas­tust on nüüd viie aas­ta jook­sul edu­kalt esi­ta­tud pal­ju­des rii­ki­des ja tsi­tee­ri­gem aja­le­he Le Mon­de ar­vus­ta­jat Fa­bien Dar­ged’d: „S­ha­kes­pea­re’i teks­ti peen ära­ka­su­ta­mi­ne muu­tub võima­li­kuks tä­nu sel­le suu­repä­ra­se tru­pi hap­ra­le mee­le­tu­se­le, mis täiel mää­ral aval­dub la­vas­tu­se fi­naa­lis bos­sa­noo­va he­li­de saa­tel ja see on see­sa­ma teat­rii­me, mis teeb sind il­ma šam­pan­ja­ta pur­ju.”

Mõjusad laureaadid

See­kord­sel „Kuld­se mas­ki” vä­lisküla­lis­te nä­da­lalõpul pa­ra­ku Pe­ter­bu­ri teat­ri­te la­vas­tu­si ei näi­da­tud, mistõttu au­hin­na päl­vi­nud la­va­teo­sest õnnes­tus nä­ha vaid „E­lu­la­hin­gu­t”, „U­too­piat” ja „Kaa­sa­va­ra­tu­t”.

Tom Stop­par­di „U­too­pia” la­va­le­sead­mi­ne on Alek­sandr Bo­ro­di­nist tõeli­ne kunst­ni­ku­kan­ge­las­te­gu, aga kus siis veel, kui mit­te Mosk­vas peaks män­gi­ta­ma se­da 19. sa­jan­di Ve­ne de­mok­raat­li­ku in­tel­li­gent­si ku­ju­ne­mi­se ja krah­hi lu­gu. (Meil tõi Ain Mäeots la­va­koo­li 21. len­nu­ga 2003. aas­tal väl­ja vaid tri­loo­gia esi­me­se osa.)

Tu­leb tun­nis­ta­da, et noor­te ja võlu­va­te ve­ne näit­le­ja­te esi­tu­ses mõju­vad Ba­ku­nin, Her­zen, Be­lins­ki jt põne­va­te kau­nis­hin­ge­na ning ko­gu pikk teat­rip­äev tõeli­selt hõrgu de­li­ka­tes­si­na.

Po­li­na Agu­re­je­va on ju­ba aas­taid üks Mosk­va po­pu­laar­se­maid näit­le­jan­na­sid, pa­ra­ku jääb „Kaa­sa­va­ra­tu” al­la Fo­men­ko ta­va­ta­se­me­le ning on oo­ta­ma­tult lo­hi­sev ja kont­sept­sioo­ni­tu.

See­vas­tu val­mis­tas ülla­tu­se „E­lu­la­hin­g”. Äsja oma teat­ri ja Mosk­va kõige uue­ma, tsaa­ria­jal Sta­nis­lavs­ki isa­le kuu­lu­nud vab­ri­ku­hoo­nes­se ra­ja­tud teat­ri­ma­ja saa­nud Ser­gei Šeno­vatši õpi­la­sed (möö­du­nud sügi­sel nä­gi­me neid Tal­lin­nas „Män­gu­rei­d” esi­ta­mas) lu­ge­sid mei­le la­valt et­te Dic­ken­si ha­learm­sa loo en­nas­toh­ver­da­vast õear­mas­tu­sest – tõeli­se jõulu­mui­nas­ju­tu.

Just lu­ge­mi­ne, mit­te män­gi­mi­ne, oli no­vaa­to­rist la­vas­ta­ja see­kord­seks võtteks. Võib­ki ar­va­ta, et lah­timän­gi­tu­na oleks see tekst veel­gi ebau­su­ta­vam tun­du­nud. Prae­gu pak­ku­sid noo­red hea­du­sest ja po­si­tiiv­su­sest õhku­vad näit­le­jad vaa­ta­jai­le mõned sen­ti­men­taal­sed ja küllap ka teat­ri­ma­jast väl­jas­pool ole­vast mu­reil­mast pu­has­ta­vad õhtu­tun­ni­ke­sed.

Peale au­hin­na­tu­te näi­da­ti fes­ti­va­li küla­lis­te­le ka pä­ris uu­si la­vas­tu­si, mis võivad järg­mi­sel aas­tal lau­reaa­ti­deks osu­tu­da. Väl­ja­paist­vaim ja maail­ma teat­ri­fes­ti­va­li­del suurt hu­vi ja edu tõotav töö on kind­las­ti Dmit­ri Krõmo­vi „O­pus nr 7”. Ana­to­li Ef­ro­se po­jal on õnnes­tu­nud ühen­da­da oma vii­mas­te aas­ta­te hu­vi­ta­vad vor­mi­kat­se­tu­sed tõepoo­lest suu­ri ideid kand­vas­se la­vas­tus­se.

Teat­riõhtu esi­me­ne pool – „Ge­neo­loo­gia” – ju­tus­tab mei­le juu­di rah­vu­se traa­gi­li­sest aja­loost, tei­ne – „Šos­ta­ko­vitš” – kõneleb aga ge­niaal­se he­li­loo­ja heit­lu­sest Võimu­ga. La­vas­tu­ses on era­kord­selt vä­he teks­ti, meid haa­rab de­tai­litäp­ne ja si­susügav ku­jun­di­temäng ning ka va­pus­tav vi­deo­ri­da. Har­va olen ol­nud eten­du­sel, kus mit­mekümne mi­nu­ti väl­tel võib saa­lis kuul­da ka nõela kuk­ku­mist. Kus­juu­res – ka la­val ei rää­gi­ta!

„Kuldne mask” valis parimad

•• Venemaa teatriauhindade jagamisel võidutses tänavu Peterburi. Kuuest sõnalavastuspreemiast neli läksid Neevalinna, lisaks kolm nukuteatripreemiat ning neli viiest ooperipreemiast.

•• PrestiiÏikate lavastajanominentide hulgas (kõrvuti Lev Dodini, Kama Ginkase, Pjotr Fomenkoga) seisis seekord ka Samara akadeemilise draamateatri peanäitejuht Vjatšeslav Gvozdkov bulgaarlase Hristo Boitševi „Polkovnik Ptitsa“ lavastusega (Draamateatris lavastas selle Hendrik Toompere (jun) pealkirja all „Polkovnik lendab õhku“).

•• Parim suurvormi sõnalavastus: Tšehhovi „Kajakas“ (lav Kristjan Lupa, Aleksandra teater)

•• Parim lavastaja: Valeri Fokin (Gogoli „Naisevõtt“ Aleksandra teatris)

•• Parim kunstnik: Aleksandr Borovski (Gogoli „Naisevõtt“ Aleksandra teatris)

•• Parim meesnäitleja: Oleg Basilašvili (Vürst K „Onukese unenäos“, Tovstonogovi nim Suur Draamateater)

•• Parim väikevormi sõnalavastus: „Elulahing“ (Sergei Šenovatši juhitud teatrikunstistuudio)

•• Parim naisnäitleja: Polina Agurejeva (Larissa Ostrovski „Kaasavaratus“, lav Pjotr Fomenko)

•• Îürii eriauhind: Tom Stoppardi kümme tundi kestev „Utoopia“ Venemaa Akadeemilises Noorsooteatris

„Kuldne mask”

Eestis 6.–13. oktoobril

Piletid müügil alates 1. juunist