Keelemõte: Muude maade kohanimed: kas omaenda või üleilmastatud mätta otsast?

„Miks Ve­ne­zia bien­naal? Kas Ve­neet­sia on nüüd kee­la­tud?” on üks le­vi­nu­maid küsi­mu­si, mi­da esi­ta­tak­se muu maail­ma ko­ha­ni­me­de kir­ju­ta­mi­se koh­ta.

Tu­leb ju üsna sa­ge­li jut­tu kuul­sast rah­vus­va­he­li­sest kuns­tiüri­tu­sest, kus Ees­tit vii­ma­ti esin­das gaa­si­to­ru ja ku­hu järg­mi­seks ta­he­ta­vat viia üle­kul­la­tud pa­pist pronks­mees.

Ei, Ve­neet­sia po­le kee­la­tud, kuid soo­vi­ta­tav oleks ee­lis­ta­da Ve­ne­ziat. Põhju­seks po­le su­gu­gi ees­ti kee­le­kor­ral­da­ja­te tu­ju ega ko­ha­lik moe­veid­rus, vaid rah­vus­va­he­li­ne põhimõte, mi­da nt ÜRO ko­ha­ni­me­kon­ve­rent­sid on soo­vi­ta­nud rii­ki­del jär­gi­da.

Maail­mas on ju­ba aas­takümneid juu­ru­ta­tud põhimõtet „üks koht, üks ni­mi”: sel­gu­se hu­vi­des tu­leks eri keel­tes ka­su­ta­da ühe­su­gu­seid ko­ha­ni­me­sid, mis ühtae­gu peak­sid ar­ves­ta­ma kõnealu­se maa en­da ta­va. Mõte on sel­ge ja ilus, kuid sel­le ra­ken­da­mi­ne külvab uut se­ga­dust. Kau­ge­ma­te piir­kon­da­de pu­hul po­le ju ras­ke nõus­tu­da, et nt Co­lom­bia ja Ve­ne­zue­la võik­sid ol­la pas­li­ku­mad kui Ko­lum­bia ja Ve­net­suee­la – te­ge­mist on tei­ses maail­ma ot­sas asu­va­te maa­de­ga, mil­le­ga Ees­til po­le aja­loos suurt pist­mist ol­nud. Meh­hi­ko ni­mi, mis nen­de taus­tal mõjub es­ma­pil­gul ees­tipä­ras­ta­tu­na, ar­ves­tab aga his­paa­nia­keel­set hääl­dust ja see­ga ko­ha­lik­ku ta­va.

Mi­da Ees­ti­le lä­he­ma­le lii­ku­da, se­da vas­tuo­lu­li­se­maks pilt lä­heb. Võima­lik on ni­melt ka nn naab­rus­ni­me­de põhimõte, mis tä­hen­dab, et naa­ber­maa­de ja pi­ka aja­loo­li­se si­de­me­ga koh­ta­de pu­hul so­bi­vad ka mu­gan­du­nud ja aja­loo­li­selt juur­du­nud ni­me­ku­jud. Näi­teks Riia, Pihk­va, Pe­ter­bu­ri, Hel­sin­gi, Tu­ru, Vars­sa­vi, Pra­ha, Roo­ma...

Ent kui pal­jud ko­had peak­sid naab­rus­ni­me vää­ri­ma? Näi­teks kui Mad­rid soo­vi­ta­tak­se kir­ju­ta­da ühe i-ga, siis Pa­riis ja Ber­liin käi­vad se­nia­ja­ni ka­he i-ga. Õi­ge­maks pee­tak­se Bre­me­nit ja Lübec­kit, mit­te Bree­me­nit ja Lüübe­kit, ehk­ki mõle­ma­ga suht­le­sid Ees­ti han­sa­lin­nad ti­he­dalt. Ja kui on ju­ba Roo­ma, siis ehk kõlbaks ka Ve­neet­sia? Ome­ti ei kir­ju­ta me Itaa­lia pu­hul ka Bo­lon­jast, vaid ik­ka Bo­log­nast ning sak­sa kee­le kau­du kunagi le­vi­nud Pa­dua ja Ge­nua on saa­nud ta­ga­si Pa­do­va ja Ge­no­va ku­ju.

Meie ja maailm

Osa ini­me­si toe­tab ala­ti ja igal ju­hul ees­tipä­rast kir­ju­tus­vii­si ega soos­tu sel­lest sam­mu­gi ta­ga­ne­ma. Ent tu­leb et­te ka vas­tu­pi­dist: au­to­maat­selt võetak­se üle võõrad ni­me­ku­jud, süve­ne­ma­ta, mis maa, kee­le ja kul­tuu­ri­ga on te­ge­mist. Nii ni­me­ta­tak­se Root­si lin­na Gö­te­bor­gi va­hel ing­lispä­ra­selt Got­hen­bur­giks ja prae­gu­ses Iraa­gis asu­vat muist­set Assüüria lin­na Nii­ne­vet Ni­ni­ve­h’ks. Aga ku­na­gi ing­lispä­ra­se ni­me jär­gi tun­tud Bom­bay ase­mel on nüüd õigem kir­ju­ta­da Mum­baist.

Tä­nap­äe­val­gi va­ba­ne­tak­se oku­pat­sioo­nist ja ko­lo­niaalpä­ran­dist, va­he­ta­tak­se rii­gi­keelt, luuak­se uu­si rii­ke ja ni­me­ta­tak­se ümber va­nu. Sa­ge­li le­vi­vad ni­med tei­se-kol­man­da kee­le kau­du ja su­gu­gi kõik neist ei ka­su­ta la­di­na tä­hes­tik­ku. Nii on N Lii­tu kuu­lu­nud  maa­de ko­ha­ni­med jõud­nud mei­le ve­nepä­ra­sel ku­jul.

Le­hes ole­me püüdnud jõu-dumöö­da ar­ves­ta­da, et Val­ge­ve­nes asub Ma­gil­jov (mit­te Mo­gil­jov), Uk­rai­nas Har­kiv ja Lviv, Ka­sahs­ta­nis Al­matõ ning Gruu­sias Bat­hu­mi, Phot­hi, Th­bi­li­si jt. Just Gruu­sia ko­ha­ni­med, mi­da eel­mi­se aas­ta au­gus­tisõja päe­vil pal­ju ka­su­ta­ti, on te­ki­ta­nud vas­tuv­äi­teid: h-tä­he li­sa­mi­ne kas või Tbi­li­si ni­mes­se ei ole­vat pii­sa­valt põhjen­da­tud.  Vaiel­da ju võib, aga ühest või tei­sest ko­hast rää­ki­des-kir­ju­ta­des tu­leb min­gist põhimõttest läh­tu­da. Sel­leks so­bi­vad ÕS, Pee­ter Päl­li raa­mat „Maail­ma ko­ha­ni­me­d” või in­ter­ne­ti ko­ha­ni­me­de and­me­baas KNAB.