Siim-Tanel Annus, Mooni kuningriigi valitseja

Esimene, nüüdseks märgilise tähenduse saanud ülesastumine toimus kunstnik Siim-Tanel Annuse Mooni tänava kodu aias aastal 1980 – tagantjärele on seda nimetatud Eesti esimeseks performance’iks. Tõsi, seda sõna polnud Eesti NSV kodanikud kuulnudki. Nüüd on selles aias okaspuude ja kõrreliste kuningriik.

 — Selles tavatult suures aias on omamoodi oaas – pedantlikult hoolitsetud kasvuhoone ja suur hulk kõikvõimalikke ilutaimi. Ei, mitte kõikvõimalikke – Siim-Tanel Annuse elutunnetusele sobivad peamiselt igihaljad taimed: elupuud, kadakad ja kuused. Ka kõrrelised, kuid kindlasti mitte õitsvad lilled. Närtsivaid tulpe vaadates muutub ta lihtsalt kurvameelseks, ilu kaduvus saab liiga ilmsiks.

— Loominguliselt on Siim-Tanel Annus praegu, pärast tohutult intensiivset tööperioodi omamoodi tühiruumis – hiljuti avas ta kaks suurt näitust: Soomes ülipopulaarses Retretti kunstikeskuses ning Eesti Panga majas. Mõlemad näitused käsitlevad kunstis küllaltki ootamatut teemat – raha.

— Ava palun oma viimast, rahapiltide seeriat.

— Retretti kunstikeskus Soomes tahtis väga saada just rahateemat, millega alustasin 2006. aastal. Siis, kui hakkas ohkimine, et kroon kaob ja euro tuleb asemele. Mõtlesin, et teen pildiseeria Eesti krooni mälestuseks – võtan rahalt märgilise tähendusega fragmente: Lydia lokid, merelaine, ööbik Vahur Krafti allkirjaga jne.

Raha juures on väga tähtis selle esinduslikkus. Kuid rahast on võimalik leida ka poeesiat – näiteks allkiri kui poeetiline akt. Ma pildistan fragmente ja pildistan neid makroga võimalikult suureks – ma suurendan detaili nii kaua, kui hakkan midagi leidma, lähen üha sügavamale ja hakkan avastama üha uusi nüansse.

See meetod tõi mulle meelde Antonioni filmi „Blow up”, kus fotograaf leiab laboris üht fotot suurendades pildilt laiba. On see siis filmi defekt, hallutsinatsioon või oli seal tõesti laip? Suurenduste värk on mind alati võlunud, ma tahan jõuda üha kaugemale.

Loomeperioodist meenub üks hetk, kui ma suurendasin suurmeeste allkirju seinale ning raadiost tuli just Bachi „Johannese passioon”, olid lihavõtted. Mul tuli kananahk ihule, tundsin, et ma olin tol hetkel Stalinite ja Ribbentroppidega ühes toas.

— Millisena tajud raha rolli peale maksevahendiks olemise?

— Raha peegeldab etableerunud kuvandit jõust, mida ühiskond tahab endast väljapoole paisata. Retrettis on mul väljas pilte igasugusest rahast: 1939. aasta okupatsiooni ajast ja Stalini 1938. aasta Nõukogude rahast. Huvitav on nii võimsate riikide sümboleid hinnata tagasivaates – lõppude lõpuks on kurb näha, kuidas võim ja rikkus, mida raha on esindanud – kõik see on läinud kaduvuse teed. See hiilguse kaduvuse lugu ongi minu jaoks oluline.

— Sellises perspektiivis – kas usud, et kapitalismile võiks olla alternatiivi?

— Pikemas perspektiivis kindlasti, sest maakera ei kannata lihtsalt nii palju inimesi välja. Peab toimuma mingi kataklüsm, mis mõjutaks inimest geenideni välja – siis võiks midagi kardinaalselt muutuda ja kõik saaks taas otsast peale alata. Seejuures lohutab mind teadmine, et lõppude lõpuks jääb inimene ikkagi inimeseks.

— Kui suur fatalist sa oled? Kas voolad kaasa või püüad pigem maailma muuta?

— Ma püüan tegeleda iseenda mõtete korrastamisega – sellest saab kõik alguse. Kui ma alustasin 1980-ndate masendavas õhustikus, oli mul mõte luua siia eelkõige mingi oma ruum. Ma kasvatan siin aias endale söögi ja loon siin ateljees oma pildid.

Oli ka üks hullumeelne mõte ehitada siia hoovi paekivist müür, mis oleks olnud omamoodi korrastatud ühiskond. Kuid sellise korrastatud ruumi ihalusega on alati oht – kui mõni Hitler või Stalin hakkab seda looma.

— Viimase aja kultuurisündmuste valguses – kuidas tajud kunsti rolli ühiskonnas? See tundub tootvat lõpututes kogustes mittemõistmist. On see probleem?

— Muidugi ma tajun seda. Kunst pole kunagi olnud nõnda laia ampluaaga kui tänapäeval, varem on ta teeninud kindlat ja ühest eesmärki. Kuid inimteadvuse plahvatuslik tõus on selle pildi segi paisanud.

Kui inimene ei saa kunstist aru, siis ta kahtlustab, et teda veetakse ninapidi. Ta kardab, et talle üritatakse ära teha. Samal ajal tundub, et võrreldes paarikümne aasta taguse olukorraga on inimesed kunsti suhtes üsna apaatsed, piltlikult öeldes, nad on kunsti prügikasti visanud. Seda tajudes keeravad kunstnikud mõnuga üha radikaalsemat vinti peale. Kui kunsti ei suudeta müüa, siis vähemalt püütakse sellega inimest ärritada. Mulle tundub see kohati puberteetlik.

Rääkides märgilistest asjadest, mis on laia publikut ärritanud – näiteks kuulsad Toomiku ja Meele tööd –, siis jahutakse vaid ühe tahu ümber. Mulle tundub, et see võib-olla mõnikord ka kunstniku süü, kui mõte ei tule piisavalt selgelt välja. Tugevate sümbolitega mängides peaks vältima vääriti mõistmist.

Rääkides viimasest aktsioonist, „Kuldsõdurist”, meenub mulle hiljutine vestlus galeristiga, kelle arvates sellised juhtumid vaid kaugendavad inimest kunstist. Publikule tundub, et ainult mingi jama käib ning ta ei taha sellest kuuldagi.

— Kunst õgib iseenda saba.

— Jah, see on kahetsusväärne. Mulle tundub, et ideed peaks selgemalt välja mängima, et tähtsamaks ei saaks soovimatud tõlgendused. Kuid rääkides „Kuldsõdurist” – minu jaoks on see väga täpselt ajastatud provokatsioon, absoluutselt viis pluss projekt. Millal viimati rääkisid Eesti väljaanded mõnest kunstisündmusest ühe peauudisena mitu päeva jutti? Kuid häirima jäi mingi populistlik, üheplaaniline sisu, mis tundub mitte kuhugi jõudvat. Võib-olla häiris mind ka see vähe fookusse toodud fakt, et see töö esindab riiki ja saab toetuse riigilt. Mulle tundub, et kui sa möllad täiega, siis ära võta seda raha riigilt. Et see vastuolu häirib – see on nagu makstud protest. Kui anarhism, siis lõpuni. Selline samm tuletab meelde, et ka alternatiivne kunst on lõp­pude lõpuks suur müügikunst.

Ise Venezias olnuna tean, et kui sa pead oma töö sisu seletama rohkem kui kahe lausega, siis ei jõua see kohale mitte kellelegi. Kui sama asi teha Nutumüüriga Jeruusalemmas, siis oleks sõnum kõigile kohe selge. Kuid kardan, et kui „Kuldsõduri” seletamiseks peab hakkama jahuma oma Eesti lugu, siis see ei huvita enam kedagi.

— Plakatlik tõlgenduskihtide puudumine tundub sotsiaalse kunsti puhul tihti pigem plussina, eriti kõike lihtsustava suurürituse kontekstis.

— Eks Venezias on pakkumine tõesti metsik. Omavahel võistlevad riigid, kes panevad mängu miljoneid. Nagu kunsti Eurovision. Trükitakse sadu katalooge, millega on näitusepaiga ümbrus pärast palistatud. See on väga edev üritus.

— Millised on sinu eetilised või esteetilised piirid, mille vastu põrkad kunsti loomisel?

— (Pikk paus.)

— Või põhimõtted, mida sa ei ole mitte mingil juhul nõus reetma?

— Olen kristlane ning üsna selge ja konservatiivse maailmapildiga. Ma ei pea õigeks seda oma kunstis otseselt afišeerida, pigem on see taustal tunda. Inimene on loomult religioosne, millise tee ta täpselt valib, tuleneb juba teda ümbritsevast kultuurist. Minu puhul oli kristlik valik loomulik.

Palju on heietatud kurjusest jms, mida kristlus on külvanud. Ajaloo hindamine on üldse keeruline. Eesti rahva ja kultuuri ajalugu on lahti kirjutamata. Elame müütilise ajalookäsitluse vangis.

— Oled sa kunstnikuna teinud vigu?

— Muidugi.

— Millest need on tulnud ja kuidas sa oma vigu oled endale hiljem mõtestanud?

— (Pikk paus.)

Need näituste parved, mis tulid koos ühiskonnakorra muutusega, seda oleks pidanud rahulikumalt võtma. Süvenemist jäi väheseks.

Mulle tundub, et üks viga, mis on üldse paljudele eestlastele omane – Eestit ei osata esindada normaalselt, alati on vaja mingi imetrikk välja mõelda. Ja see imetrikk ei ole midagi muud kui hästi triviaalne idee, mis ei paku väljapoole mitte midagi.

— Ebakindlusest tulenev teesklus?

— Me võime ehitada pilvelõhkujaid ja edevalt poseerida klantspiltidel, kuid me oleme endiselt külakultuur. Ja kui me oleme külakultuurist, siis just seda peaksime ka ausalt välja näitama. Läänt ei huvita nende endi peegeldus.

— Kas seetõttu lõpetasidki performance’ite tegemise järsku ja kindla veendumusega?

— Ma alustasin oma rituaalidega 1980, siinsamas Mooni 46a aias. Elasin tollal lillede kasvatamisest ja igal sügisel oli siin nagu lõikuspidu, mis oli osa selle aia rituaalidest. Tegelikult ei olnud ma tol ajal sõna performance veel kuulnudki.

Viimane etendus siin aias toimus aastal 1987, kui miilits mu ära viis ja sellest suurem jama tuli. Siis hakkas järsku tulema esinemiskutseid üle maailma. Viimane piisk langes karikasse aastal 1991, kui Auri Hakomaa, kellel oli kaks esimest lääneliku kontseptsiooniga klient-on-kuningas-stiilis poodi Tallinnas, helistas mulle ja kutsus, kas ma ei tuleks tema poodi esinema. Kuna ma olin oma rituaalides kuningakrooni sümbolina kasutanud… Siis mul käis küll judin läbi – järgmine samm oleks hakata pulmaisaks.

Sel hetkel läks performance Ida-Euroopas tohutult moodi, kuid mina tundsin, et mul ei ole enam midagi pakkuda. Hakkasin vaikselt tajuma, mida tähendab lääne meediaühiskond.

— Kuidas sa ise sellest üle said?

— Õnneks tundsin ma seda mingi hetk väga teravalt. Hea väline põhjus oli see, et kedagi ei huvitanud minu pildikunst. Mind paluti näituse avamisele, kus teistel olid pildid, rumalalt öeldes, tola tegema. Sellel, mida ma tegin, polnud väga vahet – põhiline, et kataloogis oli pilt, kuidas miilits mind tollelt kuulsalt aktsioonilt ära viis. Koos suitsu ja skandaaliga. See müüt hakkas väsitama.

Ning see, mida ma tegelikult tegin, ei huvitanud kedagi. Oleksin pidanud tol hetkel endaks jääma ja oma liini ajama. Tegelikult kuulus kogu see performance ning sellega kaasnenud spiritism siia aeda. Ning nõnda oleks see pidanud ka jääma – tõeline etendus toimis vaid siin, mujal oli see vaid markeerimine.

Kui mõtled vaid sellele, kuidas end paremini müüa, muutud nii pakendatuks, et mitte keegi ei saa enam aru, mis on sinu tegelik väärtus. Kaks-kolm aastat sai tuult tallatud ning kaotatud energiakoguse taastami­seks läks teised kaks-kolm aastat.

Kuid ma ütleksin nüüd ka kaks valikut, mille ma olen tõesti õigesti teinud. Esiteks on süstemaatiline ajaloo õppimine (Siim-Tanel Annus on õppinud Tartu ülikoolis kunstiajalugu – toim) andnud mulle mingi sügavama inimkonna tunnetuse. Seetõttu tajun väga teravalt, kuidas tänapäeva kunstis on liiga palju praegust hetke ning selle ülehindamist. Ja teiseks see taimede kasvatamine – ma saan ühe protsessi tunnetada läbi algusest lõpuni.

— Kui sa vaatad end 30 aasta eest – mis on selle aja jooksul muutunud?

— Tuleval aastal saan 50 – ainuke hea asi selle juures on see, et mingid asjad on selgemaks saanud.

— Kuid uljust on täna vähem?

— Hirmus uljus on üks asi, mis on endiselt olemas.

Mäletan, kuidas ma 1980-ndate alguses mõtlesin, et 26. eluaastaks peaks olema mingid näitused tehtud ja kui ma 30-selt pole mõnes keskses Euroopa kunstikeskuses esinenud, siis olen läbi kukkunud.

— Kas oma füüsiliste piiride tunnetamine on sinu jaoks oluline?

— Olen üle poole elust võidelnud liigesehaigustega. Väiksemagi asjaga hakkama saamine nõudis suurt pingutust ja eneseületamist ning palju aastaid sadu tablette.

— Aga ikkagi – kui ees on lomp, millest tundub, et ei jõua enam üle hüpata – mis tunde see tekitab?

— Ilmselt kannustab see füüsiline viga vaimu nõnda takka, et pean sellest üle saama. Ei ole nii, et on reumaatilised kunstnikud ja terved kunstnikud, mingil hetkel oleme kõik ühes näitusesaalis kõrvuti.

— Millised on kunsti loomise suurimad naudinguhetked?

— Kunstitegemises naudin tohutult protsessi. Viimased kuud olen teinud metsikult tööd. Seejuures tiivustab mind ka mingi ambitsioon, kuid protsess on ikkagi tohutult tähtis. Praegu on selline seis, et sain just üles näitused Eesti Panka ja Retretti kunstikeskusesse, saatsin tööd Saksamaale ühele suurele suvenäitusele ning, ausalt öeldes, nii kehva tunnet ei ole ammu olnud.

— Vaakum?

— Just. Protsessis osalemine on see kõige ilusam aeg. Pilt on valmis, siis panen selle kõrvaltuppa kuivama ja võtan uue ette. Millegi lõpliku valmissaamine ei ole minu eesmärk.

Aias töötamine on ka osalemine mingis protsessis. See on oluline.

Mulle meeldib muide, kuidas valgus ruumi piiritleb – see oli ka põhjus, miks ma tegin oma performance’i pimedas lõpmatuses ja elava tulega.

— Eks kontakt loodusega annab mingi tsüklitunnetuse, võimaluse elada koos taimedega läbi iseenda sündi ja surma – seemnest surmani.

— Just nimelt. Piltidega on tihti nii, et nad tekivad küll minu käe all, kuid kaovad siis kuhugi oma elu elama. Kuid kokkupuutest aiandusega on tekkinud omamoodi sõltuvus. Ma olen jälginud ka, kuidas prouad siin ümberkaudsetest aedadest, kel on sama pisik sees – nad ei saa sellest enam lahti ka viimases lõpus. Ma näen, kuidas mõni veel enne surma viib vana lapsevankriga lillhernekimpe turule müügiks – kindlasti ei tee ta seda enam raha pärast.

Kuid mul on siin kasvuhoones veel üks tore asi. Eks ma olen ka parasjagu edev inimene ja kui ma siin tugevate prožektorite valguses õhtul askeldan – siis mõtlen, et tänavapoolne tara võiks olemata olla. Ma kujutan ette, et olen oma laval.

See on nagu performance’i kõige loomulikum vorm – ma ei lavasta midagi, taimed dikteerivad süžee.

— Kui palju suhtled kolleegidega?

— Ma eelistan olla üksi. Mitte, et ma end kuidagi paremaks peaks – kuid mulle tundub, et ma püsin niimoodi paremini koos. Ma ei suuda väga teha grupinäitusi, ma tunnen siis, et tulen kogu aeg teistele vastu, et kõik tunneksid end hästi. Parem siis juba üksi teha.

— Millised hirmud sind loominguliselt stimuleerivad?

— Kui sa oled 25 aastat söönud tablette, siis paratamatult muudab see sinu mõtlemist. Kogu aeg trummeldab küsimus – kuidas edasi? Enne kui ma kahe aasta eest ühe tänapäevase ravimi peale sain – siis oli nii, et iga kuu või paari tagant läksid mingid liikmed… Ja see hirm püsib siiamaani. Uue ravimiga muutus mu elu totaalselt, aga hirm on kuskil ikka olemas.

Ka see, mis toimub maailmas,  ka see hirmutab. Mul on kahju inimestest. Järgmised kümme-viisteist aasta, mis läheb praegusest kriisist välja tulemiseks – mingid inimesed kukuvadki mängust välja. Just minuealised. Ma mäletan, mida tegi inimestega Soome lama – oli neid, kes psüühiliselt ei tulnudki välja ja on nüüd haiguspensionil. Majandus võib tõusta, kuid inimestele jäävad traumad ja armid, nad ei ole enam endised, tohutu ressurss läheb kaotsi. See on hirmutav.

— Õnneks on eestlased armidega harjunud.

— Kuid kõik see toimub ikkagi tohutu tempoga. Laulupidude eufooriatest läbi talongide ja EVP-de tänasesse päeva – kõik see kulutab inimest.

— Rääkides uuesti kunstist – sinu „maalimise” tehnika on tohutult süstemaatiline ja kannatlikkust nõudev. Millega end stimuleerid?

— See on tõesti suur töö. Tegin oma viimaste näituste nimel tööd ööd ja päevad. Lohutasin end sellega, et kuna mul on varsti üks päris suur näitus tulemas (kohta ei saa veel öelda, kõik pole kindel) – siis on pilte niikuinii vaja. Vabakutselise elu on ühtpidi suur vabadus, teisalt tulebki võtta eesmärke, et end stimuleerida. Nii teen iga paari aasta takka suurema näituse. Näituse tegemine Eestis on ikkagi metsik ettevõtmine – lõpuks tegeled põhiliselt kutsete trükkimise ja seinte värvimisega.

— Mulle tundub, et lähened kunstile kuidagi sportlikult, verstaposte silmas pidades…

— Inimene on loomult laisk ja eriti mina pean end sundima. Ma ei saa teha natukese haaval. Kui teha, siis ikka näituse kaupa.

— Kuidas jõudsid aianduseni?

— Teatud ajal tuleb teha teatud asju. Tagantjärele on raske öelda, kumb tuli enne – kas aiandus või kunst. Isa on olnud mu elus kindlasti üks oluline mõjutaja, peale pedantse raamatukogutöö oli ta ka aednik. Siin on kõike kasvatatud.

Alles mõni aasta tagasi, renoveerides vana kasvuhoone, hankisin ka viinamarjaistikud.

Kes ta on?

Siim-Tanel Annus

Sündinud 4. jaanuaril

1960 Tallinnas

Haridus

•• 1974–1978 Tõnis Vindi stuudio

•• 1979–1984 Tartu ülikool, kunstiajalugu

•• 1979 kunstnike liidu liige

Isikunäitusi

•• 1978 Arhitektide maja, Vilnius, Leedu

•• 1979, 1981 Eesti teaduste akadeemia raamatukogu, Tallinn

•• 1980 Mooni 46a, Tallinn

•• 1982 „Tornid taevasse”, Mooni 46a, Tallinn

•• 1986 Riia Teadlaste maja, Riia, Läti

•• 1989 (koos Eve Kasega) galerii Pelin, Helsingi, Soome

•• 1990 Pori linnaraamatukogu, Pori, Soome

•• 1991 galerii Voyant, Shizuoka, Jaapan

•• 1991 galerii P.U.N.K.T., Hamburg, Saksamaa

•• 1993 „Salaelud”, galerii Deco, Tallinn

•• 1994 hotell Strand, Pärnu

•• 1995 Tampere kunstnike liidu galerii, Tampere kunstikeskus Mältinranta, Tampere, Soome

•• 1997 galerii Vaal, Tallinn

•• 1997 47. Venezia biennaal, Itaalia

•• 1998 Kunstihoone, Tallinn

•• 2000 galerii Haus, Tallinn

•• 2007 Eesti saatkond Berliinis, Saksamaa

•• Lisaks hulk grupinäitusi Eestis ja välismaal

Performance’id

•• 1980 Mooni 46a, Tallinn

•• 1981 „Valged linnud”, Mooni 46a, Tallinn (Mati Schönbergi muusikaline montaaž)

•• 1982 „Tornid taevasse”, Mooni 46a, Tallinn (Mati Schönbergi muusika)

•• 1986 „Kuninga jalajäljed”, Riia kunstifestival, noorteklubi, Riia, Läti (Mati Schönbergi muusika)

•• 1987 „Kuninga viis ilmumist” (koos Jaak Arro ja teatriüliõpilastega). Kastna (J. Arro ja S.-T. Annuse kujundus; Härmo Härmi muusikaline montaaž)

•• 1987 „Kunsti äratamine” (koos Jaak Arro ja teatriüliõpilastega), Tallinna kunstihoone galerii (J. Arro ja S.-T. Annuse kujundus; Aulis Sallineni muusika; Kaasik, tšello; H. Mätlik, kitarr)

•• 1987 „Läbimised”, Mooni 46a, Tallinn (Ariel Lagle muusika)

•• 1988 „Kullavalamine”, Tallinna laululava (Ariel Lagle muusika)

•• 1988 „Õhtusöök poolele miljonile” (koos Erkki Pirtolaga), ülemaailmne antroposoofia konverents, Helsingi Lõunasadam, Finlandiatalo, Helsingi, Soome

•• 1988 Eesti kunsti näituse avaetendus, Vaasa kultuurihoone park, Soome

•• 1991 galerii P.U.N.K.T., Hamburg, Saksamaa (Arvo Pärdi muusika)

•• 1992 „Baltimaade kunst Brežnevi ajal”, avaetendus, John B. Airdi galerii, Toronto, Kanada (Arvo Pärdi muusika)

•• 1992 „Rationalized Eternity”, avamisetendus, kaasaegse kunsti keskuse siseõu, Vilnius, Leedu (Arvo Pärdi muusika)

•• 1993 „Eleonora”, rahvusvaheline performance’i-festival, Tallinna kunstihoone

•• 1997 Venezia biennaal, Itaalia