IGOR KOTJUH: Eesti ettevõtted – liiga monokultuursed?
Oletame, et majandus pöörab tõusule ja ettevõtjal tuleb tööle võtta uus inimene. Mida teha, kui valima peab kahe kogenud spetsialisti vahel, kellest üks on eestlane ja teine ei ole?
Mõeldes sellele, meenub mulle olukord, kus pidin bussis kuulama pealt ühe tütarlapse telefonikõnet sõbrannale. Tütarlaps jutustas kõva häälega oma reisimuljeid Itaaliast. „Kujutad ette, nad ei teadnud, kus Eesti asub,” vadistas neiu. Ta jätkas: „Rääkisin neile, et Eesti on Venemaa naaber. Seepeale küsisid nad, kas ma oskan vene keelt. Imelikud sellised, miks ma peaks?!” Ühest küljest tegi säärane arutluskäik mind kurvaks, aga teisest küljest valmistas nalja, sest keelteoskus pole mingi tõbi ega saa iseenesest olla halb.
Mõne aasta eest uuriti Lätis firmajuhtide rahvust ja muid äriga seotud etnilisi aspekte. Selgus, et enamikus Läti firmades on etnilistest lätlastest koosnevad juhtkonnad. Läti-vene segajuhtkondi oli 14% (kokku küsitleti 180 väikest ja keskmist firmat).
Mulle tundub, et Eestis on olukord umbes samasugune. Enamikus ettevõtetes, eriti traditsioonilises tootmises, on monoetnilised juhtkonnad. Mitmekultuurilisi kollektiive leiab noorematest ja uuendusmeelsetest ettevõtetest. Põhjust selgitab Skype’i eestikeelses blogis olnud mõte, et keeruline on teha toodet terve maailma jaoks tiimiga, mis koosneb sarnase maailmavaatega inimestest.
Eelnev ei tähenda, et kutsun eestlastest tööandjaid üles vahetama oma eestlastest töölisi muulaste vastu. Eestis on ka mitu „venekeelset” ettevõtet, mis võiksid pakkuda tööd teistsuguse päritoluga inimestele. Asi on selles, et Eestis üldiselt pole kuigi levinud otsused, mida teevad ühe firma sees eri rahvuste esindajad.
Miks ma nii arvan? Sellest annavad näiteks märku meie suurettevõtete reklaamid. On tunda, et suurem osa neist kavandatakse eesti keeles ja seejärel tõlgitakse vene keelde või jäetakse tõlkimata. Lugedes tõlgitud teksti või tõlkides selle oma peas, leian tihtipeale, et sellisel kujul pole mitmed reklaamid enam nii säravad, leidlikud ja veenvad.
Nii mõnigi neist reklaamidest on teises keeles liiga ühe-külgne ega anna soovitud tulemust. Mitmekultuurilise ühiskonna reklaam peaks olema universaalsem, kõnetama eri inimesi, arvestama eri rahvus-rühmade psühholoogiat, ajalugu ja mõtteviisi.
Eri taust tuleb kasuks
Teine näide pärineb riigisektorist. Eelmisel sügisel teatas rahvastikuministri büroo, et ühe kolmandiku nende töötajate emakeel pole eesti keel ja pool personalist on pärit segaperedest. Ühest veebidisainiga tegelevast firmast saabus samal ajal teade uuringu kohta, mille tulemustest selgus, et ligi 200 Eesti omavalitsuse veebilehtedest 80 protsendil puudus ingliskeelne versioon, venekeelset aga polnud 94 protsendil.
Tagasi algusse. Kuidas siis tavaliselt käitub tööandja, kui peab valima kahe eri rahvusest spetsialisti vahel? Kas juba rahvuse põhjal on otsus ette teada või jätkatakse mõlema kandidaadi tausta uurimist?
Rääkisin sellest ühe eestlasest firmajuhiga, kelle ettevõte tegeleb tarkvara tootmisega. Mulle pole rahvus määrav argument, väitis ta. „Kui firmal pole rahvuslikke eelarvamusi, siis on suur tõenäosus, et puuduvad ka muud eelarvamused ja see firma on avatum uutele ideedele.”
Muidugi on segaetnilise identiteediga ettevõtet raskem juhtida, ent teisalt laseb selline firma endast välja pigistada ka nii mõndagi kasulikku. Eri taustaga inimesed suudavad anda ühele eesmärgile mitu perspektiivi. See pole sugugi väike asi, sest enamik ettevõtteid tahab, et nende kaupa tarbiksid peale eestlaste teisedki.
