INDREK TEDER: Väärkohtlemise valus hind
Mina ja minu kolleegid on veel hiljaaegu näinud arestimajas ebainimlike tingimustega kambrit, kus inimesed istusid kuude viisi kordagi värske õhu kätte jalutama pääsemata, õiendades oma ihulisi vajadusi kambri nurgas „Stalini jalajälgedel” ja võttes joogivett nende „jalajälgede” kohal olevast kraanist ning seda olukorras, kus kambris oli sama palju põrandapinda (ka seda, mis jäi naride alla) kui kambris mehi.
Õiguskantsleril on kohustus ennetada ja vältida väärkohtlemist kinnistes asutustes, kus inimese vabadust on piiratud, olgu selleks siis arestimaja või vangla, erikool, hooldekodu, psühhiaatriahaigla. Väärkohtlemist ei saa aga ennetada ilma ühiskonna tavateadvuses kinnistunud väärsuhtumist muutmata. Just igaühe tavateadvuse tasandil suhtumine kinnipeetutesse, olgu siis aresti all olijasse, kriminaalmenetluse ajaks vahi alla võetusse või ka vanglakaristuse kandjasse, on ilmekamaid näiteid sellest, mis arenguastmel on meie arusaamine inimväärikast kohtlemisest ja kohtleja enda inimväärikusest selle kaudu. Seega pean tänasel, 26. juuni rahvusvahelisel piinamisohvrite toetamise päeval oma kohustuseks esile tuua väärtused, mis on tänapäevastest põhiõigustest lähtuvate kinnipidamisnõuete alus ja mis tingivad vajaduse kohelda isikut, kellelt on vabadus võetud, teatud minimaalsel inimlikul tasemel. Tasemel, millest ei saa allapoole laskuda, kui peame ennast eurooplasteks, kultuurrahvaks ja demokraatlikku õigusriiki väärivaks ühiskonnaks.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ütleb, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Selle lühikese lause taga peitub aluspõhimõte, et Eesti riik peab kohtlema kõiki Eestis viibivaid inimesi inimlikult ja kellegagi ei tohi käituda viisil, mida ei luba inimlike suhete euroopalik traditsioon. Õigus mitte olla piinatud ja muul viisil väärkoheldud on demokraatliku ühiskonna fundamentaalsemaid väärtusi. See õigus kaitseb isikut mitte üksnes piinamise vastu selle tavatähenduses, mille näiteks võiks olla kinnipeetud isiku ülekuulamisel tunnistuse saamiseks peksmine, vaid on suunatud laiemalt nii inimese inimväärikuse kui ka tema füüsilise ja psüühilise terviklikkuse kaitsele.
Nii on Euroopa inimõiguste kohtus peetud väärkohtlemiseks ka näiteks sunniviisilist kiilaks ajamist mõni päev enne kohtuistungit, kinnipidamisruumi pikaajalist ülerahvastatust ja ebasanitaarseid tingimusi, kinnipidamisasutuse poolt meditsiinilise abi osutamata jätmist jms.
Ei, ma ei pea põhjendatuks kinnipeetute nõudeid, kui nad leiavad, et nende inimvääritu kohtlemine on kartulipudru sisse tangude lisamine või see, et hommikune muna on ülearu kõvaks keedetud. Küll aga töötan muu hulgas selle nimel, et olukord kinnipidamisasutustes ei langeks teise äärmusse ja inimesed, ka kurja teinud inimesed, saaksid vajalikul määral süüa, hoolitseda inimväärselt oma hügieeni eest ja nende kinnipidamine ei kujuneks omaette piinamisviisiks.
Igaühe turvalisuse huvides
Õiguskuuleka elu harjumusi ei tekita aga vähese järelevalve ja õõvastavate olmetingimustega vanglad, milles lokkab Nõukogude aja sugemetega vanglakultuur. Võimatu on loomalikes oludes kinni hoitavale inimesele selgitada, et ta peaks ise välja saades käituma nagu inimene ja austama seadust, korda ja teiste inimeste õigusi. Seega on lühi-nägelik mõtteviis, et inimväärsete kinnipidamistingimuste loomine on liigne luksus. Inimväärsetesse tingimustesse investeerimine tuleb ühiskonnale kindlasti odavam kui alandavates tingimustes kuritegevuse taastootmine.
Hoolimata kinnipidamistingimuste parandamiseks seni tehtud sammudest on meil ees veel pikk tee 21. sajandil minimaalselt vajalikuks peetava tasemeni.
Pikemgi tee on käia ühiskonnaliikmete tavateadvuse arengus – arusaamises, et kurja teinud inimene ei pea saama koheldud paremini pensionärist või paljulapselisest perest, küll aga peab ta saama seaduses ette nähtud karistuse ja kandma seda oludes, mis ei tekitaks kahtlust inimväärses kohtlemises. Karistus, kus kurjategija peab võimalikult palju ja sarnaselt ohvriga kannatama, alandab karistaja enda – meie kõigi inimväärikust. Alandusele tuginev karistus ei aita kaasa sellele, et karistatu rohkem kurja ei teeks.
Kurjategijaid õiglaselt, kuid karmilt karistades jäägem ise inimesteks. Vaid inimväärne kohtlemine taastoodab inim-väärikust – nii eksinud inimeses kui ka eksinu karistajas. Kinnipeetavate inimväärikas kohtlemine on lõppkokkuvõttes meist igaühe turvalisuse huvides.