IIVI ANNA MASSO: Kuradite riigi kaitseks
Seadused tuleb lihtsalt teha nii, et need ennetaksid inimese loomuomast kalduvust nende täitmisest omakasu nimel kõrvale hoida. Hästi tehtud seadused ei eelda Kanti sõnul inimestelt kõrget moraali, vaid suunavad nad käituma moraalselt, sõltumata sellest, millised on nende tõekspidamised. Ehk siis liberaalse põhiseaduse ülesanne pole teha inimestest ingleid, vaid panna nad käituma nagu inglid ka siis, kui neis elab sisimas kuradike.
Selles vastandub põhiseaduslik liberalism türanniale – mille toimemehhanismid toovad inimestest esile nende pimedamad küljed –, aga ka Platoni „valgustatud diktaatori” ideele, mis on siin-seal tänapäevani üllatavalt populaarne. Selle järgi pole valitseja piiramatu võim iseenesest halb, kui võib loota, et tegu on heatahtliku juhiga, kes seda võimu kurjalt ei kasuta. Peamine vastuargument sellele ettekujutusele on küsimus: kust me teame? Puudulikult piiratud võim on alati kiusatus, mis juba ise kutsub korrumpeeruma.
Küsimus, kas tulevastelt valitsustelt võib oodata inglite käitumist või tuleks valmistuda ka kuradite omaks, on päevakohane seoses aruteluga karistusseadustiku muutmise ümber. President Ilvese otsus seadus tagasi lükata on kooskõlas tema jõuliste sõnavõttudega õigusriigi kaitseks rahvusvahelisel areenil. Kui seadus on nii laialt tõlgendatav, et seda võib kasutada ka põhiseadusega vastuolus olevate otsuste õigustamiseks, vajab see paremat sõnastust, et selline võimalus elimineerida. Praeguse valitsuse veendumus, et nad ise uut karistusseadustikku vääriti ei kasutaks, on kahtlemata siiras, kuid seadus peab kaitsma kodanikke sõltumata sellest, kes on parasjagu võimul. Seadust ei tuleks teha lootuses, et seda ei taheta kurjalt kasutada, vaid teadmisega, et seda ei saa teha.
1934. aasta õppetund
Seadusemuudatuse taustal kummitab pronksiöö mäss, aga ka sellele järgnenud rahvusvaheline laimukampaania Eesti vastu. Samad inimesed, kes on huvitatud rahutuste õhutamisest, on esimesena süüdistamas Eestit „fašismis” rahutuste ennetamise puhul. Seda seltskonda meelitada pole võimalik ega ka mõttekas, kuid kõigile Eesti elanikele on oluline, et last ei visataks välja koos pesuveega: poliitiliste kodanikuõiguste piiramine kompromiteerib demokraatiat ka siis, kui seda tehakse pealtnäha demokraatia kaitseks.
Seetõttu on irooniline, et seaduse vastu protestijate esirinnas oli jõude, kelle suhe Eesti demokraatiasse on vähemalt küsitav. „8. mai liikumine” teeb koostööd Kremlimeelsete ja prosovetlike äärmuslastega, avaldades nende propagandat ja ühinedes Nõukogude Liidu kriitikuid fašistideks tembeldava kooriga, mistõttu nende siiruses „demokraatia kaitsel” on põhjust kahelda. Samuti ei õhku Keskerakonna üllitistest esimesena armastus avatud ühiskonna väärtuste vastu. Kuid protestijate hulgas oli ka kodanikuvabaduste pärast siiralt südant valutavaid inimesi. Nii olulistes kü-simustes on tähtsam asja sisuline ja juriidiline külg, mitte see, kellega teatud küsimuses mingil põhjusel samale poolele satutakse.
Kogemus näitab, et karistusseadustiku täiendamine riigivastase toimingu osas on vajalik. Küsimus, kui palju demokraatlik riik võib enesekaitseks kodanike vabadusi piirata, ilma et ta muutuks ebademokraatlikuks, pole ainult eestlaste peavalu: see kuulub demokraatia igaveste dilemmade hulka. See vaevab lääneriike terrorismi ennetamisel ja kummitas Euroopat 20. sajandi algkümnenditel. Kommunistlike ja natslike liikumiste keelamiseks Eestis aastal 1934 oli kindlasti veenvaid põhjendusi, kuid tollaste otsuste tagajärjeks oli piiratud demokraatiaga riik, kes ei suutnud end välise rünnaku eest kaitsta.
Seaduse mõju
Presidendi vetot võib pidada noore riigi demokraatia õppetunniks. Avatud ühiskonnas ei pea otsused jõustuma vaid sellepärast, et nad on ette valmistatud, ning põhiseadust ei saa läbi sõrmede vaadata lootuses, et võimukandjad püsivad sellest hoolimata õiguse venivates raamides. Eesti vastu on kodus ja välismaal esitatud kriitikat väidetava „vaikiva ajastu” või kujuneva „politseiriigi” kohta, mis on valdavalt põhjendamatu ja tingitud kas naiivsest seiklusjanust või otsesest pahatahtlikkusest. Milleks pakkuda laimule tõepõhja?
Ehkki seaduse mõju on ennekõike sisepoliitiline – kodanike vabadusi piirates ei või kunagi teada, kelle huvides ja kelle vastu neid piiranguid hakatakse kasutama –, mõjutab see ka Eesti rahvusvahelist mainet. Teatud seltskond jätkab Eesti-vastast propagandat ka siis, kui uus karistusseadustik viiakse täiuslikku vastavusse põhiseadusega, kuid see, kuidas objektiivsemad hindajad Eestisse suhtuvad, sõltub ka eestlastest endist. Presidendi otsus seadust uuesti arutada tugevdab mitte ainult avatud kodanikuühiskonda kodus, vaid ka Eesti positsiooni Euroopa ja maailma demokraatlike rahvaste hulgas. Läänemaailm usub kuradikestele tehtud seadustesse rohkem kui valgustatud valitsejatesse.