ÜLLE MADISE: Kõva korra petlik võlu
Erinevad inimesed peavad riigielu korraldamisel õiglaseks ja heaks erinevaid otsuseid. Ometi on Eestis inimesi, kes peavad eriarvamusi („lõpetage see vaidlemine, otsustage midagi ära!”) ja endast erinevate inimeste käitumist („kellele seda paraadi vaja on?”) kurnavaks, neile on meelepärane lubadus suruda ühiskonda karmimalt raamidesse.
Isegi arukate inimeste suust on kuuldud, et liiga palju demokraatiat pole hea: kui inimest korralikult ei kontrollita, kõigi huvid on võrdsed ja liialdatakse vabadustega, hukkuvat demokraatia nagunii! Küllap siit tasubki otsida põhjusi, miks viimastel aastatel on ühele osale Eesti valijaist pakutud vaba ühiskonna suuremat kammitsemist ja püütud kasutada seadusi kättemaksu- või revanšimalakana.
Ega vist teisiti saa seletada ka nn mässuseadust. Jutt sellest, et 2007. aasta aprillimässu „korraldajad” jäid karistuseta kehva seaduse tõttu, on parimal juhul vilets eneselohutus neile, kes lubasid ette süüdlaste karmi karistamist. Nii ebapopulaarne kui see ka pole: kui ei suudeta kuritegu tõendada või valitakse vale süüdistusparagrahv, ei saa ega võigi karistada. Pelgalt avalikkuse meeleheaks ei mõisteta õigusriigis kedagi süüdi.
Kõike võib juhtuda
Eesti riigi kaitse on sedavõrd kaalukas eesmärk, et sellega seotud seadusi näib olevat ebasobiv arvustada. Kui keegi seda teha julgebki, siis on tema populistlik ründamine imelihtne. Riigivastastega võitlemise sildi all püüdis riigikogu seadustada mitut põhiõigusi austavasse riiki sobimatut normi ja president jättis need põhiseadusvastasuse tõttu välja kuulutamata.
Karistusseadustikku kavandatud norm, mille järgi on riigivastane kuritegu „korratuses osalemisele üleskutsumine, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus”, seadnuks silmuse, millest tõepoolest ei pääse. Et riigivastase korratuse organiseerija mingil juhul karistuseta ei jääks, võimaldanuks nn mässuseadus kurjategijana kohtu alla anda igaühe, kes on organiseerinud rahvakogunemise.
Korratusena saab käsitleda ka paari inimese kogunemisest alguse saanud stiihilist meeleavaldust. Igasuguse kogunemisega võib aga kaasneda korrarikkumisi. Niisiis: selleks, et kuriteosüüdistusest hoiduda, oleks nn mässuseaduse valguses targem igasugusest mitteriiklikust rahvakogunemisest eemale hoida.
Ah et see on seaduse väärtõlgendus ja absurdi ajamine? Ei, paraku ei ole. Kui eeltsiteeritud käitumisjuhis saanuks seaduse jõu, oleks peaaegu iga kogunemise korraldajat võimalik karistada, sest iga ettevõtmise käigus võib midagi juhtuda.
Kutsud näiteks kolm mõttekaaslast Raekoja platsile, et Tiibeti toetuseks meelt avaldada. Ühtäkki ilmuvad Hiina turistid, juhuslikud möödujad, ümbruskonna taskuvargad ja mürgeldajad. Tekib kähmlus ja purustatakse aknaid. Isegi siis, kui rüseluseks ei lähe ja aknad terveks jäävad, on rahulike meeleavaldajate tegu tehtud: korratus oli ja kõike võis juhtuda.
Kõigi pea seaduse silmuses
Jah, selle mõttekäigu peale võiksid seaduse ideoloogid öelda: ega siis sellisel juhul kedagi süüdi ei mõisteta, vangimajja saadetakse ikka ainult need, kes seda väärivad. Aga karistusõiguses on selline lähenemine lubamatu. Kui inimene teeb kuriteo, peab riik teda seaduse järgi karistama. Paljude inimeste võimalikeks karistatavateks muutmine ja siis meelevaldne otsus tegeliku karistamise kohta on just see, mille eest põhiseaduse paragrahv 13 meid kõiki kaitseb.
Igaühe kaitstus riigivõimu omavoli eest tähendab, et inimesel peab olema võimalik piisavalt täpselt aru saada, milline tegu on karistatav ja milline ei ole. Mitte nõnda, et kõigi tegusate kodanike pea on silmuses ja vastavalt vajadusele kasutab riik selle ära. Õigusselguse põhimõte on riigikohtu otsuste kohaselt eriti tähtis nende keeldude ja käskude suhtes, mille eiramisel on kriminaalõiguslikud tagajärjed.
Euroopa inimõiguste kohus on selgitanud, et reeglid, mis hirmutavad inimesi rahumeelseid meeleavaldusi organiseerimast või neil osalemast, on inimõiguste konventsiooniga vastuolus. Igaüks vastutab oma tegude eest. Kes lõhkus, süütas ja peksis, peab saama karistuse. Kui keegi on kutsunud teisi inimesi rüüstamises ja vägivallatsemises osalema, vastutab tema oma teo eest. Rahumeelse protestimarsi korraldaja ei pea aga ette vastutust võtma kõige eest, mis võib juhtuda. Karistusõiguse normide puhul on täpsus nii vajalik kui ka võimalik. Olgu selle tõestuseks näiteks Saksa- ja Prantsusmaa karistusseadused.
Loomulikult tuleb avaliku korra ja vaba demokraatliku ühiskonna kindlustamiseks inimeste õigusi ja vabadusi mõistlikul määral piirata. Õiguste piirangud peavad aga olema kantud demokraatlikus õigusriigis vajalikust kaalukast eesmärgist. Eesti iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitse on kaalukas eesmärk, kuid selleks vajalikud õiguste piirangud peavad olema sobivad ja ühtlasi kõigist alternatiividest isikut vähim koormavad. Nendele nõuetele aga kavandatud „mässuseadus” ei vastanud. Õiguste põhiseaduspärane piiramine ei tohi seisneda õiguste äravõtmises.
Karistab, ei karista…
Nn mässuseadusel olnuks eeldused panna inimesed hirmu tundma, näiteks mitte avaldama arvamusi või ajaloouuringu tulemusi, mis võivad osale ühiskonnast tekitada pahameelt. Samuti vältima rahvakogunemiste korraldamist. Sest kui riik tahab, siis karistab, kui ei taha, ei karista, võimalus on alati olemas. Eelkirjeldatud kogunemisvabaduse kitsendus ei olnud „mässuseaduse” ainus põhiseadusvastane norm. Inimeste pelutamisele suunatud sätteid oli teisigi.
Seaduse ideoloogid on tunnistanud, et seadusparandused pole mõeldud süüdlaste õiglasemaks karistamiseks, vaid eelkõi-ge korda rikkuvate tegude ärahoidmiseks. Lisaks antakse mõista või võib mõelda: korralikul kodanikul pole midagi karta ja kõva kord ei saa talle kuidagi kurja teha. Jah, küllap on neid, kes sellise seaduse kiiduavaldusega vastu võtaksid, nähes selles head sõnumit, mida majandussurutise päevil harva pakutakse.
Nii on lihtne rõõmustada, eriti kui ennast mõttes võitja või otsustaja poolele asetada. Soovitav on olla ettenägelik. Seadused tehakse kõikide tulevaste juhtumite jaoks ja rakendamiseks ka järgmiste valitsuste ajal. Jah, võib-olla praegune valitsus ei kasutaks kurjasti võimalust võtta ajakirjanik, teadlane, kodanikuühiskonna eestkõneleja või kes tahes aktiivne ühiskonnaliige seaduse abiga lõa otsa. Aga aeg muutub ja elu võib minna ka ettearvamatut rada.
