SULEV VALNER: Maa tuleb täita lastega…
Heal tõusuajal pole raske olla kõigi vastu natuke lahke. Kehvemal ajal – nagu praegu – selgub aga see, mis on parteide jaoks tegelikud prioriteedid, mille eest võidelda. Ja näeme ka seda, millest parteide meelest võib loobuda suhteliselt kergesti – ehkki võib-olla ka kerge kahetsusega.
Kõigepealt läks isapuhkus: tasuline kümnepäevane isapuhkus jõustus 1. jaanuaril 2008, aga juba jaanuarist 2009 see kaotati. Puhkuserahaks maksti isadele senist keskmist palka, kuid mitte rohkem kui kolmekordset Eesti keskmist.
Nüüd on isal õigus saada kokku kümme tööpäeva tasustamata isapuhkust kahe kuu jooksul enne arsti määratud eeldatavat sünnituse päeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi.
Arvestades, et paljud tööandjad tavatsevad nüüd lausa sundida inimesi tasuta lisapuhkusele, astub isapuhkuse uus vorm kenasti samasse ritta. Küüniliselt öeldes on kõigil tööta jäänud isadel veel eriti pikk isapuhkuse võimalus.
Tänavu lõpetati 450-kroonise koolitoetuse maksmine, mida maksti üks kord aastas õppeaasta alguses. Ei mingit juttu, et vähendaks seda toetust 5 või 8%, nagu riik oma muid kulusid praegu piirab. Lihtsalt maha ja kõik. Kärbe 100%.
Tänavu võis üks lapse vanematest (või last ülal pidav inimene) 2008. aasta tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu iga kuni 17-aastase lapse kohta. 2009. aasta tulu kohta rakendatakse (järgmisest aastast) täiendava maksuvaba tulu mahaarvamist alates teisest lapsest. Seega nüüd enam ühe lapse puhul seda soodustust ei saa. Taas mitte kärbe 5 või 8%, vaid lihtsalt kõik maha.
Nagu kiirlaenud
Seni kustutas riik osaliselt õppelaenu vanematel, kes kasvatasid kuni viieaastast last. Neil, kelle puhul see juba kehtis, toetus jätkub. Alates 1. juulist aga uusi õppelaenu kustutamise saajaid enam ei lisandu. Kärbe 100%.
Pisut väiksem, aga siiski märgatav kaotus lapsevanemale on tulevikus ka see, et hooldushüvitist makstakse haigestunud lapse vanemale esimesest päevast alates mitte enam 100% nagu seni, vaid 1. juulist alates 80%. Vaid vanemahüvitis on jäänud kenasti paika. Põhimõtteliselt tuleb tunnustada Reformierakonna visa võitlust vähemalt nende noorte perede sissetuleku säilitamise eest. Ehkki hüvitise selgi aastal tõusnud ülempiiri lausa dogmaatiline puutumatus tekitab teiste toetuste taustal küsimusi.
Mullu kulus riigil vanemahüvitise maksmiseks sama palju või kui päris täpne olla, siis isegi pisut rohkem raha kui kõigile muudele peretoetustele kokku. Tänavuses eelarves aga on planeeritud proportsioon juba selline, et umbes 2,3 miljardit krooni vanemahüvitisteks ja 1,6 miljardit peretoetusteks. Seega peaaegu kolm kahe vastu. Eks ta ole, valikute küsimus.
Millegipärast tuleb keelele võrdlus kiirlaenudega, mis samuti aitavad perel end ühel lühikesel eluperioodil suhteliselt jõukana tunda. Küsimus on, mis saab pärast edasi. Kui lapse esimest pooltteist aastat on riik tõesti hästi toestanud, siis pärast seda astub pere justkui ühiskonna kaitsva vihmavarju alt välja. Vaadaku edasi ise, kuidas hakkama saab.
Mõne teise partei soov kärpida vanemahüvitise ülempiiri kohe hoobilt poole väiksemaks oleks jälle olnud sügavalt eba-proportsionaalne lõige. Miks peaks just noorte perede õigustatud ootusele kirvega kallale minema, samal ajal kui muid riigi kulusid kärbitakse ikka kolm või viis või äärmisel juhul kaheksa protsenti?
Dramaatiliste kärbetega laste ja lastevanemate arvel võiks leppida kui paratamatute ohvritega raskel kriisiajal, mil kõik peavad millestki olulisel määral loobuma.
Kui aga lugeda tähelepanelikult riigi teist lisaeelarvet, on seal sama suurt solidaarsust enamikul teistel ridadel küll raske leida. Kärpekava tegemist ümbritsenud suur võitlus jättis mulje, justkui oleks riigi rahakotist kärbitud vähemalt veerand, aga tegelikult vähendas see kärbe kogu eelarvet tervikuna vaid 3%.
Mõned üksikud näited: üldine valitsussektori eelarve vähendamine 1,8%, presidendi kantseleil 0,3%, maavalitsuste kulud vähenesid 0,03%, toetus erakondadele (lõpuks ometi jõuti ka selleni!) 5,9%.
Võib arvata, et valdav enamik ministeeriumide ja riigiametite juhte hingas oma kärpesummat kuuldes üsna kergendatult, sest vaid mõne protsendi kulude lõikamine ei tähenda ühelegi kogenud juhile midagi eriti dramaatilist. Erasektor on pidanud praegu kohanema palju karmima langusega.
Mis võib veel tulla?
Peaminister tavatseb aeg-ajalt rääkida – õnneks seni tegudeni jõudmata –, et tuleks lõpetada üldiste lastetoetuste maksmine, mis olevat ebaefektiivne toetamismoodus. Näiteks tema enda lastel ei olevat neid vaja.
Huvitav, mida oleks selle peale kostnud omaaegne kuulus suurannetaja Aino Järvesoo, kes võitles juba palju aastaid tagasi hoopis selle eest, et iga lapse toetus tõuseks vähemalt 1000 kroonini kuus? Paraku on ühe lapse igakuine toetus meil seni-ajani ikka vaid 300 krooni.
Aino Järvesoo ilus unistus on seega täitumata isegi arvuliselt, ostujõu muutumisest rääkimata. Riigieelarve maht ja seega ka võimalused on jõudnud vahepeal lausa mitu korda kasvada.
Teoreetiliselt ei saa välistada, et praeguse lastetoetuste süsteemi asemele võiks keegi tark pakkuda tulevikuks midagi paremat. Ka Andrus Ansip räägib kolmapäevases Eesti Päevalehe intervjuus (Kärt Anvelt „Andrus Ansip: ministritel tuleb eurotoetused tõsiselt käsile võtta”) ilmselt sama asja mõeldes sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutmisest. Kõlab ju iseendast ilusti.
Aga kogemus kinnitab pigem, et kui üks peredega seotud toetus kokkuhoiuks kärbitakse, siis ei tule asemele teine ja parem. Asemele ei tule lihtsalt mitte midagi. Raha läheb mujale, tähtsamate kuluartiklite auke lappima.
Sümboolse krooni paneb kogu tendentsile peaministri hiljutine ilmselt täiesti siiras rõõmu-väljendus, et koos sotside valitsusest välja viskamisega õnnestus kaotada ka rahvastikuministri ametikoht. Ja sellega seoses paar miljonit kokku hoida.
Mille arvelt? Selle arvelt, et pole enam ühtegi valitsuse liiget, kelle otsene kohustus oleks mure rahvastikuprobleemide (ja lisaks ka integratsiooni) pärast.
Kas meil polegi nende asjadega enam muret? Mis on Eesti riigis üldse eksistentsiaalsem küsimus kui eesti rahva püsimine? Paar protsenti majanduskasvu või ka euro saamine pole sel taustal isegi kõneväärt.