Eesti naine Himaalajas ja Delhis karmat taga ajamas

Aime Hanseni India-lood on viimse piirini läbi tunnetatud ja köit­valt kirjutatud.

Aime Hansen haarab oma esimeses proosaraamatus härjal sarvist. Härg on maailm ise ja raamat on „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood”. Tuleb kohe öelda, et tegemist ei ole päevikuga. Teiseks tuleb öelda, et see on raamat, mis on risoomi- ehk keeltpidi kinni küll Eestis, aga lehti- ehk sisupidi Briti ja Ameerika uuema aja kauniskirjanduses. Küll mitte immigrantide, nagu Jhumpa Lahiri, Zadie Smithi või Nadim Aslaami kirjutatus, vaid pigem rohkem väljastpoolt vaatlejate, nagu Kiplingi panuses. Kiplingi loomingust sobiks siia kõrvale suurepäraselt lugeda eelmisel aastal eesti keeles ilmunud jutukogu „Lispeth”. Neist kahest raamatust saab selgeks, et ehkki India on viimase aastasaja jooksul palju muutunud, on põhiarusaamad jäänud siiski samaks.

Nagu pealkirjastki nähtub, kirjutab autor peamiselt India eri piirkondadest, küll lõuna, küll põhja poolt. Nii palju kui ta ehk tahakski, ei õnnestu tal siiski mingi hinna eest kohalikuks saada ja kogu sellega kaasnevat kultuuritausta teada. Seega vaatab ta seda põnevat maailma väljastpoolt, üleliia sekkumata. Ometi õnnestub tal ainuüksi oma päritolu ja arusaamadega piisavalt segadust tekitada. Nende kolmeteistkümne loo peategelane ei ole autor ise, vaid enamasti end kirjandusteadlaseks nimetav naisterahvas. Ent näiteks „Hääletajas” on peategelane meessoost ja veab vägikaigast mägede vaimuga, kes on võtnud kaltsudes haisva vanaeide kuju.

Kõige köitvam on Hanseni juttude juures asjaolu, et need on viimse piirini läbi tunnetatud ja kirjutatud. Olgu jutt parasjagu Delhist, Jaipurist või Srinagarist, kirjanik teab, millest räägib. Ta käib suurlinnade pigipimeduses – elekter ütleb üles –, otsib Himaalajas kloostrit ning eksib vaimude ja siitilmast lahkunud erakute juurde, ta on endale ülima põhjalikkusega selgeks teinud, mida tähendab Indias suureks äriks saanud abiellumine ja sobilike perekondade tausta uuring, milleks palgatakse riigi parimad detektiivid. Ta astub üle kohalike tabude ja seab sisse suhted kastita, olematute inimestega.

Üks kõige haaravamaid ja muinasjutulisemaid lugusid, mis meenutab Kiplingi parimaid India-jutte, on „Tüdruk, kes hõljus järvel”. Siin põrkuvad peategelase esindatavad läänelikud arusaamad ja Kashmiri karmid islamikombed, mille kohaselt naised on meeste omand ja peretütar teeb seda, mida pere mehed ette näevad. Selles loos on vett ja õhku, muinasjutulisi liblikavälusid ja igapäevaelu kainestavat reaalsust.

Naiste õigused

Veel põhjalikumalt põr­kuvad kaks maailma jutus „Savitriga”, kus peategelane selgitab ühele lahutatud India näitsikule, kuidas on või­malik mitme mehega korraga kurameerida. Lugu võtab ko­möödia mõõtmed, kui tüdrukud asja kohalikus kinos arutusele võtavad. Seepeale soovivad neli-viis India kutti nendega eluaegset sõprust sobitada.

Hansen annab oma raamatus hääle neile, kelle põhiülesanne elus on vait olla ja edasi teenida. Naistele. Kes soovivad veel paremini teada saada, mida tähendab India XX sajandi teisel poolel, neil soovitaks lugeda Gita Mehta teost „Karma Cola”.

Aime Hansen

Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood

Varrak