Keelemõte: Sobiliku sobivusest ehk Kumb oli enne, kas sobi või sobimine?

Sõber esi­tas hil­jaae­gu ka­va­la küsi­mu­se: kas sel­list sõna­vor­mi na­gu „sa­ba­tu­ta­ti” so­biks ka­su­ta­da?

Või oleks pas­li­kum „sa­ba­tus­ta­ti” – s.t mit­te „sa­ba­tu­ta­mi­ne”, vaid „sa­ba­tus­ta­mi­ne”? Pealtnä­ha tun­du­vad ju mõle­mad üsna FIKK – fi­lo­loo­gi­li­selt kõik kor­rekt­ne –, kuid tõsi­mee­li sel­list lii­de­te ja­da ei moo­dus­ta­ta. Ehk­ki ees­ti keel ei ole kit­si loo­min­gu­lis­te võima­lus­te­ga ise uu­si sõnu te­ha, pei­tu­vad sel­le va­ba­du­se var­jus ka omad põhimõtted. Kas või aru­saa­da­vu­se hu­vi­des ei ta­su lii­ga mi­tut lii­det üks­tei­se ot­sa lükki­da, pea­le­gi on neist mõne tä­hen­dus­var­jun­dil üsna kind­lad ja kit­sad pii­rid.

Sobiv või sobilik?

Suu­repä­rast uut sõna ka­su­tas Ain Kaa­lep 29. juu­nil EPL-is il­mu­nud ar­va­mus­loos „Õi­ge­keel­su­sest ja hea­keel­su­sest”. En­da loo­dud hea­keel­su­se tä­hen­dust sel­gi­tas ta nii: „Eelkõige tä­hen­daks see aru­saa­mist  s t i i l i s t,  sel­lest, mis on so­biv ühe­le kee­le­ta­san­di­le, so­bi­ma­tu aga tei­se­le.”

Ühtae­gu pa­ni see­sa­ma kir­ju­tis mõne­gi kee­le­tund­ja imes­tu­nult kul­mu ker­gi­ta­ma. Ain Kaa­lep loet­leb ni­melt aja­kir­jan­du­ses ka­su­ta­ta­vaid sõnu, mi­da ta ei pea hea­keel­seks ja mis tu­leks le­he­lu­gu­dest ee­mal hoi­da. Nen­de hul­gas on ka so­bi­lik ja põhjen­du­seks mär­gib au­tor, et see tu­le­vat sõnast so­bi ehk sohk. Ai­nuõige oleks te­ma ar­va­tes so­biv. On see ik­ka nii? Kui on ole­mas ka­su­lik ja tar­vi­lik, siis ehk kõlbab ka so­bi­lik? Ja miks peaks ar­va­ma, et see on moo­dus­tu­nud sõnast so­bi, mit­te so­bi­ma?

ÕS pa­kub ter­vet hul­ka so­bi-tüve­li­si sõnu: so­bi­lik, so­bi­lik­kus, so­bi­ma, so­bi­ma­tu, so­bi­ma­tus, so­bi­mus, so­bi­ta­ja, so­bi­ta­ma, so­bi­te­le­ma ehk so­bit­le­ma, so­bi­tu­ma, so­bi­tus, so­biv, so­bi­vus. Eri­list stii­li­var­jun­dit omis­ta­tak­se neist vaid ka­he­le: see­sa­ma so­bi on lii­gi­ta­tud ar­gi­keel­seks ja so­bing hal­vus­ta­vaks. Ent so­bi­lik­ku pea­vad kee­le­kor­ral­da­jad küll täies­ti so­bi­li­kuks.

See märksõna lei­dub ju­ba F. J. Wie­de­man­ni 1869. a il­mu­nud ees­ti-sak­sa sõna­raa­ma­tus: so­bi­lik : so­bi­li­ku (so­be) – verträg­lich. Wie­de­mann on sa­mas tä­hen­du­ses kir­ja pan­nud ka eral­di märksõna so­be : so­be­da, mis mõjub ülla­ta­valt ja näib ole­vat prae­gu­seks täies­ti ka­su­tu­selt ka­du­nud. Ome­ti po­le so­be su­gu­gi veel unus­ta­tud, sest se­da pa­kub ka 2006. aas­ta ÕS.

Lemmikloomi kiibistatakse

Oma rol­li män­gib ka mait­se: na­gu Ain Kaa­le­pit häi­rib sõna so­bi­lik, nii on omad al­ler­gia­te­ki­ta­jad ena­mi­kul kee­le­ka­su­ta­ja­tel. Mõni sõna liht­salt hak­kab vas­tu ja kui sel­le­le ju­ba tead­li­kult tä­he­le­pa­nu pöö­ra­tak­se, siis lei­tak­se ka so­bi­lik põhjen­dus. Sa­mu­ti on lii­de­te­gi seas omad rah­va lem­mi­kud ja põlua­lu­sed. Mõne­ga neist ki­pu­tak­se liial­da­ma ja mõnda unus­ta­ma.

Aeg-ajalt il­mu­vad Tal­lin­na bus­sioo­te­ko­da­de sein­te­le kuu­lu­tu­sed, mis kut­su­vad koe­ri ja kas­se „kii­pi­ma”. Mis on kii­pi­mi­ne? Kee­le loo­gi­ka jär­gi tä­hen­dab see um­bes mi­da­gi sel­list, na­gu ka­vat­se­taks loo­mi krii­pi­da või kraa­pi­da. Mil­le­gi li­sa­mi­ne ehk kõnea­lu­sel ju­hul na­ha al­la pa­nek eel­dab -sta-lii­det, nii et õige oleks kii­bis­ta­mi­ne.

Ome­ti ei ta­ha see kui­da­gi juur­du­da, sa­mal ajal kui sa­ma lii­te­ga teos­ta­mi­ne kan­na­tab üle­kur­na­mi­se all: ik­ka võib töö te­ge­mi­se ase­mel kuul­da või lu­ge­da „töö teos­ta­mi­sest”, kui­gi teos­ta­mi­se tä­hen­dus on kit­sam: teoks te­ge­mi­ne.

Ku­na elus te­kib pi­de­valt lün-ki, ku­hu so­biks mõni uus sõna, on kee­le­kor­ral­da­jad neid jõudu-möö­da loo­nud ja ka­su­tu­se­le pak­ku­nud. Üks nii­su­gu­ne on müübi­ma, mis tä­hen­dab müügiks mi­ne­kut, ost­ja­te leid­mist. Sel­le ase­mel, et öel­da „mo­nu­men­di kaart müüb edu­kalt”, so­biks just müü-bib edu­kalt. Ole­me mil­lal­gi proo­vi­nud se­da sõna Päe­va­le­he lu­gu­des käi­ku las­ta, aga rõõmsat oh­hoo-ülla­tust ja ka­su­tu­se­levõttu po­le sel­le­le järg­ne­nud. Võib-ol­la on asi ka vä­he­le­vi­nud -bi-lii­tes (nt vii­bi­ma), mis mõjub võõras­ta­valt? See-eest lä­pik, mi­da on Tar­tu üli­koo­lis soo­vi­ta­tud võõra-pä­ra­se lap­top’i ja koh­ma­ka süle-ar­vu­ti ase­me­le, võiks ome­ti ka­su­tu­se­le min­na.