VAHUR MADE: Miks me sõdime Afganistanis?

Eestlaste jaoks on selle küsimuse vastus lihtne ja otsekohene. Eesti sõdib Afganistanis sellepärast, et seal sõdib USA. Samal põhjusel sõdivad Afganistanis mitmed teised NATO liikmesriigid.

Eesti ja teised NATO-riigid pakuvad oma kohalolekuga Afganistanis USA sõjategevusele legitiimsust. Ja mõningat lisaressurssi.

Ameeriklaste jaoks on sõdimise eesmärk muidugi palju keerulisem. USA analüütikud esitavad seinast-seina-õigustusi ja kriitikat. On neid, kes pooldavad USA ja teiste NATO vägede suurendamist, sõjategevuse intensiivistamist ja tõhusat panustamist Afganistani riikluse ülesehitamisse. Teised jällegi leiavad, et USA peaks lahkuma Afganistanist nii kiiresti kui võimalik ja keskenduma nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt pigem Pakistanile. Eesti jälgib Afganistanis sellist strateegilist suunda, mille võtab omaks USA valitsus, ning pakub oma sõjalist ja tsiviilpanust senikaua, kuni ameeriklased seda vajavad.

Igal juhul on 2001. aastal alanud Afganistani sõda Eesti jaoks juba praegu võidetud. Eesti on osutanud oma võimsale liitlasele entusiastlikku abi, omandanud väärtuslikke sõjalisi ja Aasia keerulises kriisipiirkonnas tegutsemise kogemusi. Vaid oodatust palju suuremad inimkaotused võiksid eestlaste Afganistani-sõjakäigu edukuse kahtluse alla seada.

Sõda Pakistani säilitamiseks

Kuid olgu eestlastega kuidas on, USA sõja eesmärke Afganistanis pole kõrvaltvaatajal tõepoolest kerge üheselt mõista. Miks on Afganistan ja Pakistan USA-le nii olulised, et seal suurt sõda pidada? Teha selle nimel küsitava väärtusega lähenemiskatseid Venemaale, tekitades nii ebakindlust ja turvatunde vähenemist oma truudes Kesk- ja Ida-Euroopa liitlastes? Põhimõtteliselt leppida Iraani fundamentaalse islamirežiimiga ja ärritada nii veelgi enam oma traditsioonilist Lähis-Ida poliitika tugisammast Iisraeli? Neile küsimustele saab vastata mitmeti, sest Afganistaniga seotud problemaatikale on võimalik läheneda väga erinevatest vaatenurkadest.

Ühe võimaliku vastuse annab pilk Aasia poliitilisele kaardile. See ütleb, et Afganistanis sõdib USA Pakistani säilitamise nimel. Peaks USA (NATO) sõja Afganistanis kaotama, ei läheks mitte ainult Afganistan tagasi Talibani kontrolli alla, vaid ka Pakistani riiklus satuks väga tugeva surve alla. Pakistan on 1980. aastatest turgutanud oma puštu hõimudega asustatud Afganistani-vastastel piirialadel kõige radikaalsemalt meelestatud islamirühmitusi. Neist on aastakümnetega välja kasvanud puštude vägagi võitlusvõimeline sõjaline jõud Taliban ning tolle ja Saudi Araabia toetust nautiv al-Qaida.

Taliban on edukalt võidelnud paljude vaenlastega, alates 2001. aastast USA ja tema liitlastega. Talibani edu ameeriklaste vastu sai eriti tuult tiibadesse 2006. aastast, mil president George W. Bush suurendas Afganistani sõjatandri arvelt oluliselt USA kohalolekut Iraagis.

Pakistan on pikka aega pidanud Talibani liitlaseks, soovides tolle kaudu saada oma kontrolli alla Afganistani puštusid ja pikemas perspektiivis kogu Afganistani. Islamabadi arvates on Talibani religioosne režiim Kabulis parem mõnest vasaksuunitlusega India- või Vene-meelsest režiimist. Just hirm India ees on tiivustanud Pakistani Talibaniga koostööd otsima ja tema kasvavat võimsust alahindama.

USA arvates on aga al-Qaidaga koostööd tegev Taliban piisavalt tugev, et tulevikus Indiaga koostöös Pakistani üle võim haarata. Seetõttu jälgib USA umbusuga India kasvavat majanduslikku ja diplomaatilist aktiivsust Afganistanis, nähes selles märki New Del­hi soovist tulevikus koostöös Talibaniga Pakistani „probleem” lahendada. Täiendavaks mureallikaks on Washingtonile Pakistani tuumarelv, mida Obama välispoliitikanõustajad kardavad sattuvat Talibani ja al-Qaida tandemi kätte. Ühesõnaga, USA kardab kaotada Talibani/al-Qaida ja India koostöö tõttu Pakistani kui oma keskset liitlast Lõuna-Aasias. Tagajärjeks oleks USA suhtes rohkem või vähem vaenulikult meelestatud Aasia riikide vöö Iraanist Põhja-Koreani ning India ja Hiina veelgi jõulisem esilekerkimine omaõiguslike suurriikidena. Mui­de, see on ka peamine põhjus, miks Obama administratsioon toetab sedavõrd tarmukalt Türgi Euroopa Liitu astumist.

Sõjalisest vaatenurgast oleks USA-l (NATO-l) vaja saada Afganistan sedavõrd tugevalt oma sõjalis-poliitilise kontrolli alla, et oleks võimalik kanda sõjategevuse raskuspunkt üle Afganistanist Pakistani ja saavutada seal kontroll puštudega asustatud piirialade üle (nn föderaalselt administreeritud hõimualad Pakista­ni–Afganistani piiril). Läbi nen­de alade, täpsemalt läbi Khyberi mäe­kuru liigub praegu 75% NATO Afganistanis asuvate vä­gede varustusest.

Lisaks asub al-Qaida juhtkond USA väejuhatuse hinnangul just nimelt selles piirkonnas. Möödunud aastal alustasid ameeriklased Afganistanist Pakistani puštu aladele suunatud nn suunatud tapmiste programmi. Mehitamata õhukite abil tehakse raketi- ja täpsuspommirünnakuid kuni 25 kilomeetri sügavusele Pakistani territooriumile, püüdes tappa al-Qaida juhtivaid tegelasi. Hinnanguliselt on seni õnnestunud tappa kümmekond al-Qaida juhti. Pakistani armee on küll tugev ja hästi relvastatud, kuid koondunud peamiselt India vastu ja sõdib seni liitlaseks peetud Talibaniga vastumeelselt.

Eelseisvad valimised

USA/NATO sõjategevuse teine põhjendus on Afganistani-kesksem. 20. augustil toimuvad Afganistanis presidendi- ja provintsiaalkogude valimised. Nood valivad omakorda esindajad Afganistani parlamendi ülemkotta (Mešrano Džirga). Järgmise aasta suvel-sügisel – kuupäev pole veel kindel – peaksid toimuma parlamendi alamkoja (Wolesi Džirga) ja alama astme kohalike omavalitsuste valimised. Ülesanne pole lihtne. Ei teata, kui suur on Afganistani rahvaarv (25–33 miljonit), valijate nimekirju on palju ja erinevaid, valimisringkondade arvu ja nende piiride asjus puudub üksmeel ja Taliban kavatseb valimisi oma tegevuspiirkondades takistada valijaid ja kandidaate terroriseerides, valimisjaoskondi rünnates ja valimistulemusi võltsides. Lähenevad valimised on siiski Afganistani poliitilise eliidi hulgas populaarsed. Praegu võimul oleva autoritaarse presidendi Hamid Karzaiga soovib eelseisvatel valimistel rinda pista veel

40 kandidaati. Vaatlejad on siiski kindlad, et valimised ei too Afganistani demokraatiat ega likvideeri presidendi ümber keerlevat sügavalt korrumpeerunud isikute keskset võimumängu. Ei juhtunud see eelmiste valimiste järel, ei juhtu seda ka pärast 2009.–2010. aasta valimisi.

Valimiste turvamiseks soovib NATO suurendada oma vägesid Afganistanis 100 000–150 000 me­heni (praegu umbes 60 000). Lisanduks veel 80 000– 134 000-meheline Afganistani ar­mee. Seda peetakse siiski veel vä­ga väikese võitlusvõimega jõuks.

Valimistega soovitakse muuta Afganistani presidendi võimu legaalsemaks ja vähendada Karzai-aegset presidendiinstitutsioo­ni sügavat konflikti parlamendi ja mittepuštu rahvaste/hõimudega. Loodetakse, et valimised aitavad tõrjuda Karzai üha tugevnevaid püüdlusi asuda „mõõduka” Talibaniga läbirääkimistesse, sest ei taheta NATO vägede lahkumise teemal Talibaniga kõneleda ega lepinguid allkirjastada.

Analüütikute hinnangul vajab NATO Afganistanist lahkumiseks sellist Afganistani presidenti (olgu selleks Karzai või keegi teine) ja teda toetavat armeed/julgeoleku­jõude, kes suudaksid ka pärast NATO vägede lahkumist Talibanile vastu seista. Seda mitte kogu Afganistani territooriumil, vaid ainult suuremates linnades ja kesksetes transpordikoridorides. Lisaks arvatakse, et NATO lahkumine iseenesest vähendab afgaanide ja Pakistani puštude toetust Talibanile ja al-Qaidale (muu hulgas on seetõttu vähendatud ka narkootikumidevastast võitlust).

Kõik oleks ju hästi, kui see vaid ei meenutaks nii paljudes elementides venelaste 1980. aastate vastupanu- ja lahkumisstrateegiat. Jääb vaid loota, et NATO tegelik strateegia on targem ja et Eesti ei saavuta väikest võitu suures kaotatud sõjas.