Kristjan Üksküla: hirm tuleviku ees on, aga healoomuline

Ükskülade „teat­ridünas­tia” järg­mi­ne põlv­kond – Sandra ja Kristjan – lõpe­tab ke­va­del teat­ri­koo­li, kuid ju­ba prae­gu tu­li Krist­ja­nil väl­ja debüütlavastus. Ka kul­tuu­ri­le ras­kel ajal ei ka­vat­se ta töö­ta jää­da.

— Kui teie kur­sus la­va­koo­li as­tus, siis tä­hel­da­ti ko­he, et näe, Ükskülad ka teat­ri­koo­lis (Krist­jan ja te­ma õde Sand­ra on Aar­ne ja Sii­na Üksküla po­ja­lap­sed – T. L.). Kui­das si­na te­ge­li­kult teat­ri­ni jõud­sid?

— Lap­sepõlve­su­ved veet­si­me pe­re­ga Pär­nus, kus ela­vad mu mõle­mad va­nae­mad. Käi­si­me pe­re­ga tih­ti End­la teat­ris va­nae­ma Sii­na eten­du­si vaa­ta­mas.

Mä­le­tan üht kor­da, kui va­nae­ma pa­ni mu saa­li is­tu­ma (oli vist peap­roov) ja läks ise end val­mis sead­ma, et la­va­le min­na. Aga kui pi­me­nes ja la­va­le il­mus hir­muä­ra­ta­va ha­be­me­ga mees, ke­da män­gis too­kord Pee­ter Kard, hak­ka­sin ma seal pi­me­das nii­moo­di kart­ma, et jook­sin vaik­selt saa­list väl­ja.

Mi­nu tei­ne va­nae­ma lõpe­tas Tal­lin­na bal­le­ti­koo­li ja on ter­ve elu Pär­nus bal­le­tiõpe­ta­ja ol­nud. Is­tu­si­me Sand­ra­ga tih­ti te­ma tun­di­des, Sand­ra te­gi sa­ge­li ka har­ju­tu­si kaa­sa.

— Kuivõrd olid oma pe­rest mõju­ta­tud?

— Mi­nu va­ne­mad ja va­na­va­ne­mad po­le mit­te ku­na­gi mul­le teat­ri­te­ge­mist või -nä­ge­mist pea­le su­ru­nud. Pi­gem on mu va­nai­sa üri­ta­nud mind ja mu õde sel­lest ee­mal hoi­da („E­ga siin rõõmus­ta­da po­le mi­da­gi,” kur­vas­tas Aar­ne Üksküla ku­na­gi Krist­ja­ni ja Sand­ra la­va­koo­li pää­se­mi­se koh­ta le­he­le kom­men­taa­ri an­des – T. L.).

Lap­se­na unis­ta­si­me Sand­ra­ga mõle­mad, et ta­ha­me näit­le­ja­teks saa­da, aga min­gi aeg olid hoo­pis tei­sed hu­vid. Mä­le­tan, et nel­jan­das klas­sis olin ma kin­del, et mi­nust peab saa­ma ad­vo­kaat, sest mul­le meel­dis väi­del­da ja õig­ust kaits­ta.

Aga ot­se­seks mõju­ta­jaks karjää­ri­va­li­kul oli ik­ka­gi va­na­lin­na ha­ri­dus­kol­lee­giu­mi (VHK) teat­ri­kool ee­sot­sas Lem­bit Pe­ter­so­ni ja Tõnis Rät­se­pa­ga, kes on ol­nud mul­le suur­teks ees­ku­ju­deks nii näit­le­ja­te, la­vas­ta­ja­te kui ka ini­mes­te­na. Nen­de sõnad ja vai­ki­mi­sed jää­vad mind eluks ajaks saat­ma. Vä­he on sel­li­seid õpe­ta­jaid, kes suu­da­vad noor­te­le lõpu­ni ees­ku­juks jää­da.

Õde on mi­nust aas­ta ja ne­li kuud va­nem ning ma olen ko­gu aeg te­ma jäl­ge­des käi­nud. Tä­nu tal­le tek­kis mul kin­del taht­mi­ne VHK teat­ri­har­ru min­na, ku­na kuul­sin ko­dus pi­de­valt, kui hu­vi­tav ja hea on seal õppi­da. Õde on mind ala­ti hoid­nud ja ol­nud ela­vaks ees­ku­juks nii laul­mi­ses, tant­si­mi­ses, näit­le­mi­ses kui ka kõiges muus. Olen oma ema­le ja isa­le vä­ga tä­nu­lik, et nad on meid nii kas­va­ta­nud, et mul on õega sel­li­sed suh­ted. See on üld­se va­ne­ma­te, va­na­va­ne­ma­te ja tä­di­pe­re „süü”, et meil Sand­ra­ga oli sel­li­ne lap­sepõlv, mi­da en­da las­te­le­gi soo­viks.

— Te lõpe­ta­te oma kur­sust üsna õnne­tul ajal – teat­rid on ju­ba sun­ni­tud ini­me­si koon­da­ma, mis siis veel uu­te näit­le­ja­te pal­ka­mi­sest rää­ki­da. Mis mõtted ja tun­ded on teie kur­su­sel tu­le­vi­ku suh­tes?

— Ma ar­van, et meie kur­su­sel on igaühel oma mõtted, ras­ke oleks üldis­ta­da. Ta­haks us­ku­da, et kõik leia­vad en­da­le siis­ki teat­ris tööd. Meie kur­su­se ju­hen­da­ja Hend­rik Toom­pe­re teeb kind­las­ti kõik en­dast ole­ne­va, et kõigil oleks ku­hu­gi min­na.

— Kas tun­ne­te, et tu­le­vik on eba­kin­del, või ole­te pi­gem op­ti­mist­li­kud?

— Op­ti­mist­li­kud ole­me ik­ka, vä­he­malt järg­mi­se su­ve­ni, ku­ni kool veel kes­tab. Hirm tu­le­vi­ku ees on, aga hea­loo­mu­li­ne, na­gu ka hirm en­ne la­va­le mi­ne­kut.

— Sul esie­ten­dus debüütla­vas­tus „Kii­vad ar­mas­ta­ja­d”. Miks va­li­sid just com­me­dia del­l’ar­te?

—  Kui Tai­vo Niitvä­gi te­gi mul­le pak­ku­mi­se mi­da­gi do­mi­niik­las­te kloost­ri hoo­vis sel su­vel te­ha, siis mõtle­sin ko­he oma sõpra­de­le ja com­me­dia del­l’ar­te sa­jan­di­ta­gus­te st­se­naa­riu­mi­de pea­le. Nen­des on vä­ga tu­ge­vad ar­hetüübid, mil­lel põhi­ne­vad pal­jud näi­den­did. Aga eelkõige oli mi­nu jaoks avas­tus see, et Sha­kes­pea­re ja Mo­lière on oma näi­den­did üles ehi­ta­nud sar­na­se­le te­ge­las­ku­ju­de süstee­mi­le. Loo­mu­li­kult ei ta­ha ma sel­le­ga öel­da, et Sha­kes­pea­re ja Mo­lière oleks­ki com­me­dia del­l’ar­te. Se­da tun­ne­vad kõige pa­re­mi­ni itaal­la­sed ise ja mi­na ei jul­geks öel­da, et see, mi­da meie sõpra­de­ga tee­me, oleks­ki pä­ris com­me­dia del­l’ar­te. Mind liht­salt ins­pi­ree­ris see va­na st­se­naa­rium niivõrd, et ot­sus­ta­sin sel­le­le teks­ti kir­ju­ta­da.

— Mis on si­nu su­he Ees­ti ehk kuul­sai­ma com­me­dia del­l’ar­te stii­lis la­vas­tu­se­ga „Ar­mas­tus kol­me apel­si­ni vas­tu”?

— Min­gil mää­ral oli see aas­ta­te­ta­gu­ne la­vas­tus mul­le ees­ku­juks. Olen se­da küll ai­nult te­le­vii­so­rist näi­nud, aga see jät­tis süga­va mul­je ja an­dis kät­te min­gi­su­gu­se võtme com­me­dia dell’ar­te avas­ta­mi­sel.

Aga kõige roh­kem olid mul­le ees­ku­juks Mo­lière ja Sha­kes­pea­re, kel­le näi­den­di­tes on nii osa­valt ta­sa­kaa­lus traa­gi­ka ja koo­mi­ka. Nen­de ka­he mas­ki sümbioos on teat­ri ja elu alus, mi­da üri­ta­sin kir­ju­ta­des ja la­vas­ta­des kõige roh­kem sil­mas pi­da­da.

Mis mul­le com­me­dia del­l’ar­te pu­hul eri­ti meel­dib, on see, et näit­le­ja­te­le on jäe­tud võima­lus imp­ro­vi­sat­sioo­niks. Ja seetõttu ei ole ko­gu tekst, mis eten­du­sel kõlab, mi­nu en­da väl­ja mõel­dud.

Koos sündi­nud as­jad on teat­ris ik­ka hu­vi­ta­va­mad. Sel­lepä­rast jät­sin ma mee­le­ga mõned st­see­nid eten­du­se tei­ses vaa­tu­ses täies­ti lah­ti­seks. Näi­teks Co­viel­lo ja Pul­ci­nel­la koh­tu­mi­ne tei­se vaa­tu­se kes­kel. Me ole­me Mi­ku ja Sand­ra­ga la­va­koo­lis vä­ga pal­ju etüüde koos tei­nud ja kõige põne­vam on ik­ka siis ol­nud, kui le­pi­me ai­nult alg­tin­gi­mu­sed kok­ku ja lä­he­me la­va­le, tead­ma­ta, mis täp­selt juh­tu­ma hak­kab.

Oo­tan iga kord põne­vu­se ja hir­mu­ga, kui­das tä­na lä­heb. Kõiki­de ar­mas­ta­ja­te-teen­ri­te vii­ma­sed koh­tu­mi­sed tei­se vaa­tu­se lõpus sündi­sid sa­mu­ti al­les proo­vi­saa­lis ja fik­see­ri­si­me va­he­tult en­ne esie­ten­dust.

Võtsin en­da­le mee­le­ga kõige ras­ke­ma üle­san­de – kir­ju­ta­da, la­vas­ta­da ja män­gi­da kor­ra­ga –, sest ma usun, et siin elus aren­da­vad ai­nult ras­ked üle­san­ded. Olen õnne­lik ja tä­nu­lik nen­de­le ini­mes­te­le, kes sel­les eten­du­ses osa­le­vad – nii te­gi­ja­te­le kui ka vaa­ta­ja­te­le.

Kes ta on?

Kristjan Üksküla

Sündinud:

10. augustil 1987

Haridus ja töö

Haridus:

•• Lõpetanud vanalinna hariduskolleegiumi teatriharu

•• Õpib Eesti muusika- ja teatri-akadeemia lavakunstikooli neljandal kursusel (lõpetab 2010. aastal)

Tööd:

•• 16. juulil esietendus Kristjan Üksküla commedia dell’arte stiilis debüütlavastus „Kiivad armastajad”

•• Kaasa teinud lavakunstikooli XXIV lennu lavastustes „Ahoi”, „Räägivad”, „Kummitus masinas”, „Kõige tähtsam”