Eesti lugu: Kaur Kender „Iseseisvuspäev”

Kaur Kenderi esikromaani „Iseseisvuspäev” puhul ärritasid nii sisu kui ka vorm: kauboikapitalismi brutaalne pahupool ja täiesti uut tüüpi lähenemine kirjanduse tegemisele. Tulemuseks oli üks eesti nüüdiskirjanduse skandaalsemaid teoseid.

„Iseseisvuspäev” on niisiis ennekõike sündmus. Võib-olla on see pannud meid isegi unustama, millest 1998. aastal ilmunud raamatus täpselt juttu oli. Kahe „kapi”, Karli ja Marksi ümber tiirlev süžee kujutab endast Eesti ärikate kroonikat umbes aastatel 1990–1991. Alguses üritavad nad leida kaupa, mida tulusalt läände maha müüa: katsetatakse nii naiste kui ka punase elavhõbedaga. Siis läheb Karl ise põhjalasse poevargaks. Ning juba iseseisvas Eestis alustavad sõbrad uut äri rahavahetuspunktide ja kuulutustelehega.

Pilt saab üsna karikatuurne. Karl ja Marks kujutlevad endid suurte tegijatena: „Kõik sõltub sellest, kui suurelt saad mõelda, kui kaugele julged mõelda...” (Lk 54) Tegelikult on nad aga üsna väikse kaliibriga vennad, kes vaatavad õhtuti televiisorist „Miami Vice’i” ning kelle elu tiirleb ümber kuldse, aga primitiivse trio: raha, litsid ja viin. „Litsid, ma arvan. Aga Absolut kaasa, ma arvan. Ma mõtlen litsid, ma arvan. Kes maksab?” (Lk 13)

Minajutustaja Karl on väikest viisi kõva mees, kes „bussiga ei sõida ja vett ei joo”. Kummatigi aga ka igavene ebaõnnestuja. Eestis kukuvad tema äriplaanid järjest läbi. Seejärel satub ta Rootsi põgenikelaagrisse, kus saavad hoobi nii tema ärika- kui ka macho-identiteet: raha teha ei õnnestu, nagu ei anta ka naisi ega viina. Jalad saab Karl alla alles Soomes. Seal tegutseb ta ehitustöölisena, vahendab viina, varastab poodides igal nädalavahetusel tuhandete eest kaupu jne. Kenderi pilt eestlastest Soomes on tabav. Just Helsingis saab Karlist lõpuks see laia ampluaaga supermees, kes ta on tahtnud alati olla. Siinkohal tasub hetkeks mõelda ka Karli tinglike saatusekaaslaste peale: romaani ilmumise ajaks oli saanud armastatud seltskonnategelane näiteks Alex Lepajõest, kes 1980. aastatel röövis veel Helsingis poode.

Sugugi vähem tähtis pole seegi, kust pärinevad Karlile viimaks edu toonud oskused ja eneseusk. Mõistagi kuulub Karl nende tüüpide hulka, kellel on iga kell varrukast võtta mõni lugu Vene sõjaväest. Just armeest pärineb ka Karli veendumus „ma mõtlen alati midagi välja”. Muuseas, kui lugejale hakkab tunduma, et Karli lõppematud pajatused kõlavad liigagi tuttavlikult, siis seletab seda ehk tõsiasi, et Kender ei ole ise Vene sõjaväes käinud – küll aga sellest lugematuid lugusid kuulnud. Samas tasub tähele panna, et Kender võtab üsnagi sotsiaalkriitilise hoiaku: sõjaväest on pärit ka Karli valmidus varastada ükskõik kust ja ükskõik mida. Enamgi veel, ehkki Karli sõjaväemeenutused on žanrile vastavalt n-ö edulood (ebaõnnestumised ja alandused jäetakse enda teada), aimub nende tagant siiski üsna räige vägivalla kogemus. Nii näikse Kender ühtlasi viitavat vägivalla edasikandumisele: Karl kannab sõjaväes kogetu üle üleminekuaja Eestisse. Sest inimsuhted on „Iseseisvuspäevas” valdavalt brutaalsed ja vägivaldsed – sealhulgas on Karli ja tema naise Simsoni suhte kirjeldus üks esimesi sedavõrd jõulisi koduvägivalla kujutisi eesti kirjanduses.

Kirjanik-turundaja

Ühelt poolt on Karl seega pigem tüüp kui tegelane – „kantpea” stereotüübi kehastus. Erinevalt klassikalisest romaanikangelasest ei tee ta läbi mingit arengut, ei kasva ega kahane, ei ülene ega murdu hingeliselt. Karlil on ainult tema jõud ja visadus. Väsimatult alustab ta oma edulugu üha uuesti. „Mitu korda pean ma alustama? Iga kord, kui alustan, loodan, et see on nüüd see.” (Lk 45) Teisalt on Kender oma kantpeale kirjutanud juurde ka terve hulga hirme ja kõhklusi: sageli ei tea ta, kes ta tegelikult olla tahaks. Ja nagu ei saa minategelane ise endast päris lõpuni aru, nii ei mõista viimaks ka lugeja, kui tõsiselt tuleks tema peenemaid änge võtta. Veelgi segasemaks muutis olu­korra seegi, et tegelast ja autorit hakati kiiresti samastama. Oma osa mängis kindlasti väline sarnasus. Karl kirjeldab ennast järgmiselt: „... tuleb mees ja annab lõuga. Kõik kartsid. Ma olen ju kole ka. Kiilakas ja tugev ja pikk.” (Lk 124) See meenutas üsnagi Kenderit ennast. Ta oli uut tüüpi kirjanik isegi ülbete üheksakümnendate jaoks – esimene, kes lõi endast kirjanikuna kaubamärgi, kujundas teadlikult oma imago. Ja oli ühtlasi kirjanik-turundaja. „Iseseisvuspäeva” esmatrüki kaanel seisis autorinimena Kaur&Ken­der – ja samavõrd enesekindlalt märge „bestseller”.

1990. aastatel läksid kirjanikud reklaamikirjutajaks. Kender oli juba kirjandusse tulles reklaamiagentuuri juht, tõeline moodsa aja kangelane. Ta kuulutas avalikult, et ei taha olla kirjanik, andis aga mõista, et tahab seeläbi olla midagi veel enamat. Tagantjärele võib tõdeda, et Kenderi fenomen paljastas eesti kirjarahva süütuse uue ulja PR-maailma ees. Reklaamireeglite rakendamine kirjanduses toimis edukalt. Rollimängud tõmbasid ligi. Kender sattus õigel ajal õigesse kohta: nii tõsiselt kui teda ei ole hiljem võetud ühtegi teist populaarset ja paljureklaamitud kirjanikku. Kuid Elin Sütiste on tabavalt märkinud, et ka kirjanduslikele ringkondadele mõjus Kender hästi: ta tekitas vajaduse leida uut tüüpi kirjandusele koht senises kaanonis ja mõtestada kirjanike rolle uutes oludes.

Uuest ja ebamugavast olukorrast leidis ennast ka kõrgkirjandusega harjunud lugeja. Kantpeade vägivaldne ja ropuvõitu, aga erutav ja tavaelus kättesaamatu maailm toodi talle turvaliseks nautimiseks koju kätte. Ehk Märt Väljataga sõnutsi: „... ta on pandud tundma mõnu asjadest, mille peale ta avalikkuse ees enamasti kulmu kortsutaks.” Samuti pani see proovile lugeja irooniataju: kui tõsimeeli tuleks moraliseerida? Kender viib musta äri kirjelduse äärmuseni: vägivaldse Karli ärid on täiesti ebaeetilised, olgu selleks siis naiste vahendamine pornofilmidesse (ja vahest mujalegi) või väljasuremisohus kitsede sarvedega äritsemine. Antisotsiaalsete hoiakute kulminatsiooniks on raamatut lõpetav käik „lõbustusparki” ehk Pääsküla prügimäele, kus saab asotsiaalide pihta märki lasta. Tüüpiliselt mõnele teiselegi reklaamibüroos töötavale loojale demoniseerib Kender eelkõige materialistlikku maailmapilti. „Ma ei elaks, kui ma ei teaks, et saan miljonäriks,” kuulutab Karl (lk 12). Aga raha on teadagi vaja üksnes selleks, et saada veel viina. 

Niisiis võib iga lugeja endalt lõpuks küsida: kui palju on selles „intelligentses pätiromaanis” sotsiaalselt tundlikku kriitikat – ja kui palju satiiri? Keerulisemaks teeb selle küsimuse Kenderi võrdlemisi hiilgav loo jutustamise oskus – pole mingi raskus see haarava tegevuse, vandesõnade ja vägivallaga vürtsitatud romaan ühe hooga ja pikemalt mõtlemata läbi lugeda.

Kaur Kender (1971)

Kaur Kender sai keskhariduse Rakveres. Hiljem on ta õppinud Eesti humanitaarinstituudis se­miootikat ja kirjandusteooriat.

Avaliku elu tegelasena sai Kender tuntuks reklaamiagentuuri Sacco & Vanzetti juhataja ja pankrotimeistrina.

Kirjanduses debüteeris Kender romaaniga „Iseseisvuspäev” (1998). See saavutas kohe nii menu kui ka tunnustuse, sh Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia.

„Iseseisvuspäev” on tõlgitud soome (2001) ja vene keelde (2003).

Kiirelt järgnesid romaanid „Yuppiejumal” (1999), „Check out” (2001) ja „Ebanormaalne” (2000).  Kõigist neist on ilmunud mitu kordustrükki, mis teeb Kenderi üheks edukamaks eesti nüüdiskirjanikuks. Paar teost on ta kirjutanud ka teistega kahasse: koos pankur Rain Lõhmusega ilmus „Raha” (2002) ja Heiki Erich Merilaga „Läbi rahulike silmade” (2001).

Lisaks on Kender tegutsenud kolumnistina, kirjutanud stsenaariume ja novelle.

Tähelepanu pälvis ka tema roll Jüri Mõisa tekstikirjutajana, kes võrdles Kenderi tulekut eesti kirjandusse Eesti Ekspressi tulekuga eesti ajakirjandusse.

Tema viimased romaanid „Pangapettus” (2002) ja „Kuidas saada isaks” (2003) enam sedavõrd palju tähelepanu ei pälvinud.