Keelemõte: Pärimusmuusika festival, mida on hakatud hüüdma folgiks
Mismoodi nimetada lühemalt seda suurt ja populaarset muusikaüritust, mida peeti tänavu Viljandis juba 17. korda ja mille kavva ilmataat tavaliselt lisab ka mudatantsu? Ametlikult on tegemist pärimusmuusika festivaliga, kuid enamasti öeldakse ikka „Viljandi folk”. Ent kui Viru Folk ja Hiiu Folk kannavadki säärast nime, nii et selle saab rahulikult kirjutada suure F-iga, siis mida teha kõige mainekama, Viljandi festivaliga?
Hea laps, mitu nime?
Intervjueeritavad räägivad reporteritele tavaliselt just „Viljandi folgist” ja nende sõnu ei saa ometi kangekaelselt vägisi pärimusmuusika festivaliks ümber teha – pealegi oleks tulemus pikem ja kohmakam. Nõnda loovivadki lugude kirjutajad ja toimetajad mitme võimaluse vahel: lehtedest saab lugeda küll Viljandi Folgist ja Viljandi folgist – mis väikse algustähega kirjutatult on paraku õigekeele seisukohast tobe –, küll folgipeost. Paratamatult tekib küsimus: miks sellegi festivali nimi ei võiks olla Viljandi Folk? Peab siis pika sõna pärimusmuusika kaudu nii kangekaelselt eesti keele asja edendama?
Niisuguse mulje jätab asi tähenärijale eemalt vaadates. Ent nagu elus ikka, ilmneb lähemalt süvenedes muidki ja sisuliselt olulisemaid asjaolusid. Festivali pealiku Ando Kivibergi jutust selgus, et nimi Folk ei ole sääraste festivalide puhul üldse kohane. Folk tähendab hola ehk holamuusikat – muusikat, millel on kindel autor, kes seda ise esitab, saates oma laulu mõnel pillil. Ehkki Viljandi pärimusmuusika festival kannab kodulehelgi ka ingliskeelset nime Viljandi Folk Music Festival, ei tule selles märgata üksnes sõna folk, vaid sõnapaari folk music – rahvamuusika, pärimusliku taustaga muusika. Festivali korraldajad peavad esmatähtsaks, et ürituse nimi kajastaks selle tegelikku olemust, ega kavatse seda muuta. Ando Kivibergi sõnul on festivalide nimedesse samamoodi suhtutud ka Põhjamaades. Ta tõi näiteks Soomes Kaustises korraldatavad Kaustisen kansanmusiikkijuhlat, mida ei ole ristitud Folgiks ega ka folgifestivaliks.
Püha Tule „Pikesetuse lugu“
Teistpidi lugu on ukraina-eesti ansambliga Svjata Vatra ehk Püha Tuli. Selle tuntuima liikme nime on tavaks kirjutada niimoodi: Ruslan Trochynskyi. Kirjutusviis ei arvesta slaavi nimede eesti keeles kirjutamise põhimõtteid, kuid kuna nimi on passi juba niimoodi märgitud, siis pole selle säärasel kujul kasutamine keelatud ka lehes. Vähesed aga oskavad öelda, kuidas seda peaks hääldama. Troh(h)inski, Troh(h)õnski, Troh(h)õnskõi? Svjata Vatra mänedžer Terje Trochynskyi vastas, et nende nimi hääldub hoopiski Trotšinski. Siit paistab eestipärase kirjutustava eelis: hääldus on selgemini näha. Kõnealusel puhul loeb pealekauba seegi, et tegemist ei ole vene, vaid ukraina taustaga. Löökpillimängija Dima Dmitrenko kohta ütles Terje Trotšinski küll, et ta on sündinud Eestis ega nimeta end ukrainapäraselt Dmõtrenkoks. See-eest plaadinime „Verhovyna” tuleks küll hääldada kui „Verhovõna” ja laulu „Kalyna” kui „Kalõna”. Kui Svjata Vatra oma kodulehe valmis saab, leiab sealt loodetavasti ka eestipärased nimekujud, mis hõlbustavad hääldamist.
Kuidas mõjub pärimusmuusikale üleilmastumine, näitab Svjata Vatra MySpace’i lehel leiduv laulunimi „Pikesetusu lugu”. Mis see küll olla võiks? Eks ikka päikesetõus... Ilmekas on ka Kaustise festivali koduleht: seal kannab üritus lausa nimetavas käändes kohanimega inglispärast nime Kaustinen Folk Music Festival, mida on käänatud nii: „Kaustinen Folk Music Festivalin pitkä historia...”
