ANDREI HVOSTOV: Uus klass – lapsevanemad
Üldiselt on liikumise Noor Eesti algatusrühmas küll ülekaalus naised, aga see selleks. Alustan naljast. Oletame, et ettepanek anda lastele valimisõigus ongi nali. Ja siis? Kas keegi väidab, et väljasuremine on tõsine ja väärikas tegevus, kus naljad on kohatud?
Minu meelest on iibest rääkides kogu aeg villast visatud. Alates hetkest, kui hakati laulma: „Maa tuleb täita lastega...” Hiljuti oli plaan suurendada eesti keelt kõnelevate inimeste arv pooleteise miljonini. Hea küll, maride ja komide kaasabil. Trofee-eestlane, aga ikkagi eestlane. Eriti hea nalja tegi 2005. aastal Rein Taagepera, kes tõi kasutusele „demograafilise vetsupoti” metafoori.
Ma ei usu, et minu endine hea kolleeg Barbi leiab väljasuremises midagi naljakat. Terve mõistusega inimesena taipab ta „lastele hääleõiguse andmise projekti mõttekäikude kaheldavust” ja nimetades mind naljahambaks, püüab ta – ma pelgalt oletan – mind vetsupotist alla lasta. Loodetavasti mitte Taagepera omast, see on lootusetult umbes.
Poliitik on igamehe l..ts
EEsmalt Noor Eestist. Selle aasta mai alguses tekkinud liikumise eesmärk on anda lastele valimisõigus, mille realiseerivad nende vanemad. Idee põhineb järgmistel eeldustel: 1) demokraatias kehtib põhimõte „üks inimene, üks hääl”, 2) laps on inimene, 3) järelikult on lapsel hääl. Kuna ta ei suuda seda laps/ebaküps olles kasutada, siis teevad seda tema vanemad.
Sellega suureneks valimistel osalevate häälte arv ligi 260 000 ühiku võrra. See valijajõud koonduks nooremaealiste lapsevanemate kätte. Noor Eesti oletab, et see toob kaasa Eesti poliitika muutumise perekeskse(ma)ks.
Barbi Pilvre esimene tõsine vastuargument on, et praegused poliitikud on suures osas ka ise lapsevanemad, miska on „praegune iibe- ja „lastepoliitika” suures osas lapsevanemate tehtud.” Kui anda lastele valimisõigus, mida hakkavad realiseerima nende vanemad, siis ei muutu, nagu ta eeldab, sellega midagi.
Poliitik on, vabandage väga, igamehe l..ts. Kes talle rohkem maksab ehk hääli toob, seda ta ka teenindab. Vähemalt antakse valimiste ajal selliseid tõotusi. Ja kui ta on nüüd sellele, vabandage väga, positsioonile jõudnud, siis ei hakka ta seal maainimeste eest seisma sellepärast, et ta ise on alles teist põlve linlane, ega muutu ta lapsevanemate eest võitlevaks lõviks sellepärast, et tal endal on laps(ed). Ta teenindab, vähemalt ideaalis ja põhimõtteliselt, oma valijaid. Ta tahab – tahab tema erakond – saada tagasi valituks. Ta püüab meeldida võimalikult suuremale valijasegmendile, kelleks ei ole praeguses vetsupoti-Eestis sugugi mitte väikeste lastega inimesed. Need on meie auväärsed seeniorid, kes on jõudnud väljateenitud vanaduspuhkusele. Nad on arvukas ja distsiplineeritud valijaskond, kellel on oma arusaam maailmast ja on ka omad spetsiifilised huvid.
Noor Eesti röövlibande
Siinkohal on paras aeg meenutada sotsioloog Andrus Saare arvamuslugu „Võtame vanadelt hääled?”, mis ilmus Eesti Päevalehes 31. juulil. Saar ei oleta, et Noor Eesti on naljahammaste punt. Pigem röövlibande. Saar: „Eestis käib diskussioon valdavalt selle üle, et peamiselt noortele tuleks anda valimistel lisahääl (hääleõigus lastele). Kuid sama hästi võiksime vanadelt lihtsalt hääled ära võtta.”
Noor Eesti röövlibandet võiks siis süüdistada selleski, et me tahame hääle ära võtta ka lastetutelt. Kui peaks selguma, et venekeelsete kodanike iive on madalam, siis ilmselt ka venelastelt. Geidelt mõistagi.
Sellistes kavatsustes süüdistamine jääb igaühe südametunnistusele.
Tagasi põhiprobleemi juurde: miks ma arvan, et lapsevanematele nende lapse kaudu lisahääle andmine võiks meie elus midagi muuta?
Kuna ma olen seda ideed ajanud meediakära abil juba kolm kuud, siis on mul nii tänu avalikele kriitikutele kui ka ANK-idele (anonüümsed netikommentaatorid) käes võimalike vastu-väidete täielik kogu.
Ma ei hakka siin lahkama teesi multilapsevanemate madalamast IQ-st ega arutama nende manipuleeritavust. Need, kes midagi sellist oletavad, toogu palun asitõendid (kuna nad on ANK-id, siis on see retooriline üleskutse). Haruldased juhtumid viie, kuue, seitsme jne lapsega kusagilt viletsusse langenud kolhoosikeskusest palun endale jätta. Rõhuval enamikul lapsevanematel on üks-kaks last; need inimesed moodustavad absoluutse enamuse nendest, keda valimisõiguse muudatus puudutaks.
Kas puudutaks? Mõned on mulle otse näkku öelnud, et nad ei käi nagunii valimas – milleks neile veel lisahääl?!
Arhetüüp: Kassiaru Jaska
Me nagu ei tunneks oma rahvast. Üks meie rahva arhetüüpseid kujusid on Kassiaru Jaska. Meile meeldib olukord, kus minul on midagi rohkem kui naabril. Veel parem, kui minul on midagi, mida naabril pole. Selle tungi ajel tehti meil siin hiljuti kümneprotsendilisi majanduskasvu imesid. Kui mul on valimistel lisahääled, siis küll ma hakkan neid realiseerima. Olge mureta. Realiseerin, ja seejuures väga nähtavalt.
Kas lapsevanemad hakkaksid oma õigust realiseerima sel moel, et sellest tõuseks tulu nende lastele?
Paljud kahtlevad selles. Ja mitte ainult ANK-id. Kui poliitiline „menüü” – see tähendab erakondade lubadused ja programmid – jääb samaks, siis ei hakka. Aga see ei jää samaks, vaid muutub.
Siit jõuame Barbi Pilvre peamise oletuse juurde: lastevanemate lisahääled hajuvad poliitilisel maastikul. Jah, muidugi. Eestisse ei jääks ühtegi erakonda, kes ei püüaks lastevanematele meeldida. Erakonnad hakkavad võistlema selles, kes suudab rohkem meeldida. Täpselt see ongi eesmärk ja asja mõte.
Ja nüüd Barbi viimase raudse teesi juurde: lasterikkus ei pane inimesi ühtemoodi mõtlema. Tegemist on loogikaveaga. Noor Eesti eesmärk ei ole panna inimesi ühtemoodi mõtlema. Meil ei ole taotlust anda lapsevanematele ühine identiteet. Seda teevad erakonnad ise.
Neile antakse hoob, mida ma nimetaksin valijaskonna maksimaalseks ühisnimetajaks.
Oletame, et lastele hääle andmise reform on teostunud. Kuidas saaksid erakonnad need hääled kätte järgmistelt valijatelt: A on edukas ettevõtja, B on sulane suurtaluniku juures, C on agulis elav poeet, D on Eesti ja Soome vahet pendeldav ehitaja. Kõigil on kaks last.
Reformierakond hakkab meie valijaid moosima viie rikkama riigi hulka jõudmisega. Erutuvad sulane ja ehitaja. Poeet saadab loosungi pikalt, ettevõtja kehitab õlgu.
Keskerakond peibutab astmelise tulumaksuga. Meele järele on see poeedile ja ehitajale (tal läheb parasjagu kehvalt). Ettevõtja on vastu, sulane jääb kahtlema (sest tal on perspektiiv saada ise peremeheks).
Isamaaliit lubab eesti rahva igavest õitsengut. Ettevõtja kui tubli eesti mees toetab. Sulane ka. Poeet on kosmopoliit ja ehitaja on ukrainlane, nii et nemad ei võta vedu.
Ühisnimetaja, mille kaudu saaks nende nii erinevate valijate sümpaatia võita, selles paradigmas puudub. Ent kamba peale on seal kaksteist häält ja need tuleb kuidagi kätte saada. Lahenduseks on apelleerida A-le, B-le, C-le ja D-le kui lapsevanematele. Võidab erakond, kes suudab kõigi nelja vanemlikud instinktid enda heaks tööle panna.
Lapsevanemad kui ühiskondlik klass formeerub demokraatliku valimisprotsessi survel.
Meeldida 80-aastastele
Lõpetuseks seenioridest. Nii Barbi Pilvre kui ka Andrus Saar kinnitavad, et lastel ja eakatel on sarnased huvid. Saar: „Arvamusküsitlused on näidanud, et vanemad inimesed ei tunne mitte sugugi kõige suuremat muret oma pensionide, vaid hoopistükkis väikelastega perede majandusliku olukorra pärast.” Järelikult vanemaealised ongi need inimesed, kes võiksid esindada poliitikas laste huvisid. Barbil on see teisiti: mis on hea vanainimesele, see on hea ka lapsele. Mõlemale sobib aeglasem elutempo, jalakäijate eelistamine linnaelu korraldamises… ja muud asjad, mida korraldab kohalik omavalitsus. Aga on riigi tasandi probleemid: vanemate paindlik töögraafik, sotsiaalsed garantiid lapsevanemaile, koolide jätkusuutlikud õppekavad… Kas nende lubadustega lähevad erakonnad püüdma 70–80-aastaste inimeste hääli?
Barbi Pilvre ja Andrus Saare arutluskäikudest kumab vajadus uue Pensionäride ja Perede Liidu järele.
Mitu korda peab ühe kontseptsiooniga läbi kukkuma, enne kui see muutub kogemuseks?