Keda see onu Tom huvitab?
Mõttega, et progress, mis pidanuks inimese vabastama, on teinud temast uuesti orja, alustab Tõnis Arro üle sajaleheküljelist raamatut, mida NO99 teater nimetab „Onu Tomi onnikese” kavaleheks ja mis peaks valdavalt väljendama lavastuse kontseptsiooni. Lavastust kandev paralleel 19. sajandi Ameerika orjariigi ja tänapäeva vahel on aga visa tekkima ning tundub sõltuvat tunnetest, mis seostuvad vaatama tulnud inimesel oma töö ja positsiooniga.
Muidugi on usutavasti iga töötav inimene tundnud ka Arro esile toodud paradoksi, et kes tööd teeb ja endale ressursse loob, sellel ei jää aega mängimiseks, ning kellel on aega, sel jällegi pole ressursse. Kapitalistlik maailmakorraldus ei lase just kergelt tasakaalu leida.
Näitlejate taha jäävad peegelseinad vaatavad publikusse ja märgivad justkui orjakarja, kelleks on etendust nautivad valged inimesed, kuid ükski hetk lavastuses seda otseselt ei markeeri. Ka terve lavastus (aga mitte kavaleht) jätab tahtmatult igaühe enda otsustada, kui väga neeger ta ikka on. Paljudes äratab see ehk pigem kaastunnet mineviku ja praeguse aja ebaõigluse suhtes. Võib-olla torkab korraks ka südamesse, kui teil palutakse tõsta käsi, kui teie arvates ei ole neeger „meist” erinev, ja te kätt ei tõsta. Kuid ega keegi väga peale ka ei käi.
Ei räägi selget keelt
Pisikese heledanahalise naise kirjutatud romaan keerleb tööka, heasüdamliku ja lõbusa orja Tomi ümber. Tema seikluste kaudu hea isanda Shelby ja perekonna juurest orjamüüja, väikse Eva perekonna ning siis saatanliku istandusepidajani kujutatakse orjade erinevat olukorda, nende elu ja lootusi, valgete inimeste loomust ning sündmusi, mis tol ajal ei olnud sugugi ebatavalised. Kõike seda lootuses sõnu eriti valimata Ameerikat muuta.
„Kuningas Ubuga” alanud maskiteema jätkub selles lavastuses pilkuköitvalt, selge näo saavad süsimustad, mulatid ja kvarteroonid ning head siniverelised ja halvad orjamüüjatest valged.
Küll aga pole sama selge nende kõnepruuk. Eesti keel kõlab põhiliselt, kui on vaja publikule konkreetset pilti luua, ja vana maailma keeltes korduvate märksõnade (verkaufen, schlagen, oui, niño, negro jt) vahel kõlab improvisatsiooniline pudikeel, mis näitlejast sõltuvalt meenutab kas mõnd slaavi keelt või rohkem meie ettekujutust Aafrika keeltest, kuid mis tegelaste omavahelist arusaamist ei pärsi.
Kohati toob näitlejate mängulaad nad tagasi lavakooli esimesele kursusele, kus jutustaja hääl pillub tegelase kohta omadussõnu ja näitleja teeb neile vastavat nägu. Kui Beecher Stowe’ menuk tõi maailma nii tugevaid stereotüüpe, siis võib tunduda, et ka NO99 trupi mängulaad kasutab eri stereotüüpe: väike neiu keksib, väike poiss arvab end tugevamaks kui on, gei sirutab varbaid ja hoiab uhket pilku jne. Kuid olgu lavastuse variatsioonid parasjagu perefilmi laadselt helged või valusa reaalsuse moodi jõhkrad, näitlejate mäng on noodipealt täpne, kuigi ei saa öelda, et see oleks täielik sisseelamine või puhas kõrvaltvaatamine.
Lavastus
Harriet Beecher Stowe
„Onu Tomi onnike”
•• Idee, dramatiseering, lavastus ja kujundus: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
•• Muusikaline kujundus: Tiit Ojasoo ja Hendrik Kaljujärv
•• Osades: Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, jt.
•• Esietendus 8. augustil 2009 teatris NO99
PS Väärikad inimesed lahkuvad, kui Tom sureb, ja tulevad tagasi plaksutama siis, kui mustanahaline staar Louis Armstrong on lakanud laulmast, kui imeline on maailm.
