Läti ühe õhtuga

„Eestlased ja lätlased on nagu erisoolised kaksikud – täiesti ühte nägu, kuid ühe põhimõttelise erinevusega.

Selleks on keel,” alustab giid-reisisaatja Ulvi Mustmaa raamatut „Saldejums” (alapealkirjaga „Läti lood”). Ilmselt on kaksikud ka sünni järel lahutatud, sest vähemalt eestlased ei tea lätlastest ikka suurt midagi peale saldejums’i, Riia linna, Sigulda kepikeste, Aldarise õlle ja Brain­stormi. Ilmselt ei tea paljud isegi viimati nimetatu lätikeelset nime Prata Vetra.

Kui lubate, laob Ulvi Mustmaa selle haigutava tühiku ilusasti täis. Pärast võite ehk oma teadmistega Läti viinamarjakasvatusest, kunagistest valdustest Kariibi meres ja Aafrika rannikul, kaheksakilosest eriti mustast „karuleivast” või krokodillikütt Dundee lätlasest prototüübist lätlasi endidki pahviks lüüa.

Läti on kahtlemata seest palju suurem kui (vähemalt eestlastele) paistab, aga Tammerraamatu välja antud väikeseformaadilise teose jõuab õhtul enne reisi läbi lugeda, samuti mahub see tasku pista.

Raamatut lugedes on lausa kahju, et seda ei antud välja ka CD-l või helifailina, mida oleks mõnus Lätti või Lätis sõites kuulata. Õigupoolest oleks sellist raamatut vaja hoopis Eesti kohta. Inglise, vene, soome, läti ja teistes enam levinud keeltes, mida siia saabuvad külalised räägivad.