ERKKI KARO: Odava riigi unistused ja pettumused
Praegu on reformi keskseks ideeks riigiasutuste tugiteenuste tsentraliseerimine mastaabiefekti ja -säästu saavutamiseks. Võimalikuks jätkuks on tugiteenuste delegeerimine erasektorile, et efektiivsust suurendada. Mõistetavalt on erafirmad juba ilmutanudki suurt huvi.
Avaliku halduse rahvusvahelise arengu vaatenurgast on see debatt mõneti ootamatu. Erasektori praktikast lähtuvate reformide üle arutlemine ammendus avaliku halduse ekspertide hulgas eelmise sajandi lõpus. Rohkem kui 20 aastat erasektori põhimõtetest lähtuvaid haldusreforme ei toonud endaga kaasa avaliku sektori kulutuste vähenemist, kodanike suuremat rahulolu teenuste kvaliteediga ega usalduse kasvu riigi vastu. Praegu tegeldakse juba küsimusega, kuidas leevendada reformide negatiivseid tagajärgi – olulisimad neist on vastava poliitika kujundamise ja elluviimise võime vähenemine ja riigi vastutuse kadu.
Reforme pooldavad huvigrupid – poliitikud, ametnikud, ettevõtjad, juhtimiskonsultandid ja teadlased – annavad liiga palju ja liiga vastuolulisi lubadusi. Väidetakse, et erasektori ideede rakendamine avalikus sektoris toob endaga kaasa nii kulude kokkuhoiu kui ka avalike teenuste kvaliteedi kasvu.
Petlik kokkuhoid
Ei mäletata, et esimesed erasektori ideedest hoogu saanud reformid keskendusid pigem avaliku sektori teenuste kvaliteedi parandamisele koos tunnistusega, et sellega võib kaasneda kulutuste suurenemine. Ei teata, et suurem osa välisriikide edukatest reformidest ja parimatest kogemustest on pigem edukas retoorika kui tegelikult elluviidu. Odavamalt ja paremini! Sellised lubadused on iseendale augu kaevamine. Kvaliteet on kallis, kvaliteedi tõstmine veel kallim.
Nii teenuste tsentraliseerimise kui ka erasektorisse üleandmise puhul nähakse peamise säästukohana personalikulude kokkuhoidu. Plaanitakse vähendada ametikohti – kuigi tihti kanduvad need üle teistesse organisatsioonidesse, ka erasektorisse. Ja lõpuks maksab riik selle ikka kinni. Samamoodi tahetakse kaotada dubleerivat tegevust, kuigi tihti kaasneb sellega koordineerivate tegevuste ja töökohtade arvu kasv, seda kas või mõ-nes muus avaliku sektori üksuses.
Rahandusministeeriumi riigi raamatupidamise reformimise viimane analüüs lubab vähendada raamatupidajate arvu riigis rohkem kui poole võrra. Tegemist on äärmuslikul lihtsustusel põhineva analüüsiga – loetakse kokku raamatupidamisega seotud töötajad, kelle töö arvutatakse ümber abstraktseteks raamatupidamisalasteks tegevusteks, mida on lihtne rahvusvaheliselt kõrvutada. Selline lihtsustatud kavandamine ongi musternäide vigasest planeerimisest – inimene, tema teadmised ja kogemused võrdsustatakse masinaga.
Teenuste delegeerimisel erasektorisse muutub täiendavaks probleemiks see, et ei teki turule iseloomulikku konkurentsi. Riik kas ei saa ennast objektiivse teenuse hinna kujundamisel võrrelda millegi võrreldavaga või puudub erasektoris vajalik arv riigile sobilikke usaldusväärseid teenusepakkujaid. On väidetud, et isegi USA-s, mis on maailma suurim avalike teenuste sisseostja, tuleb keskmiselt iga kahe delegeeritud teenuse kohta üks ebaõnnestunud juhtum, kus teenus tuuakse lõpuks riigiasutusse tagasi.
Erasektori jaoks tähendab efektiivsus ennekõike kuluefektiivsust. Avaliku sektori probleemiks on aga see, et avalik sektor ei saa olla ennekõike kuluefektiivne. Avaliku sektori peamine ülesanne on leida kompromiss kuluefektiivsuse ja muude ühiskondlike väärtuste vahel, näiteks läbipaistvus, õiglus, võrdne kohtlemine, avaliku sektori vastutus. Neid ei saa tagada ilma lisakuludeta. Seda võib nimetada ka riigi vastutusvõimeks.
Reformide planeerijatel ja eestkõnelejatel oleks mõistlik esmalt mõelda sellele, mida tahetakse – kas paremat kvaliteeti või odavamat hinda. Lisaks idealistlikule unistusele odavast ja väiksest riigist tuleks avalikult rääkida ka sellest, et mis võib minna valesti, sest midagi läheb valesti nagunii – kui mitte rahaliselt ja juriidiliselt, siis moraalselt või poliitiliselt.
