Loobi lapsepõlve, sõjaaegsete ega -järgsete kujunemisaastate lugu pole ülemäära kaasakiskuv. Põnevaks muutub siis, kui jutu-järg jõuab Loobi sattumiseni omaaegsete noorte muusikaentusiastide seltskonda. Kuigi Oja-kääru „Sirbist ja saksofonist” tuttav, omandab näiteks Uno Naissoo omaaegse underground-džässbändi Swing Club ja selle „põrandapealsete” kõrvalprojektide lugu tänu Loobi isiklikele mälestustele uue mõõtme. Täpselt samamoodi muutub mõistetavamaks ka kvarteti Loop-Haug-Klas-Terasmaa fenomen.

Hea lastetoaga ja abivalmis

Lauljaks olemine ja lauljana vastu pidamine on kaks teemat, mille juurde Tammer korduvalt tagasi pöördub. Tundub, nagu ei tahaks ta uskuda, et asjade käiku – olgu selleks siis poksitrenn, esinemine Pirita bussijaama restoranis, Swing Clubi proov, ringreis Venemaa kolgastes, Naissoo uue laulu lindistamine, Tarmo Pihlapile laulutundide andmine, produtsentidega jagelemine – on võimalik suhtuda nii lihtsalt ja loomulikult (ja ühtlasi rangelt professionaalselt). Tammeri risttule all kinnistub mulje Loobist kui hea lastetoaga ja abivalmis inimesest, kelle loomuses pole öelda rangelt „ei” ega oma tahet peale pressida. Ja see ongi tema fenomeni saladus?!

Omaette kõrvalliini moodustab intervjuudes Loobi ja Naissoo sõpruse (või sümbioosi?) lugu Swing Clubist kuni Otsa-kooli estraadiosakonna „pärandamiseni”. Küllaltki tähelepanuväärse faktina saame teada, et Naissoo ei mõistnud biitleid.

Lisaks Loobi lauljateele võtab Tammer ette ka tema eraelu. Päris mis-sul-kaenla-all-toimus-tasandile jutt õnneks ei lasku – Loop on härrasmees ja Tammer viisakas küsija.

Tervikuna kumab raamatust läbi Tammeri lugupidav – ja töö käigus süvenenud? – suhtumine Loopi, tema eluaegsesse karjääri ja tõekspidamistesse. Siit ilmselt on pärit tema kiusatus õrritada lugejat soovitusega „makske kinni või tehke järele”.

„Läbi elu”

Enno Tammer

Tammerraamat