Mahavok on jälle popp! Kontsert 1. oktoobril
Kohtume solist Kare Kauksi ja kitarrist Heini Vaikmaaga – Mahavoki hääle ja hingega –Vaikmaa stuudios. Õhtuti käivad siin väikeses tehnikast tuubil ruumis bändiproovid. 1982. aastal alustanud Mahavoki esimene ambitsioon oli – ja on praegugi – olla tõsine kontserdibänd.
„Algul tegime džässrokki, lood olid keerulised instrumentaalid,” meenutab heledapäine kitarrist ansambli algusaegu. Paljud Mahavoki liikmed on Otsa-kooli estraadiosakonna esimesest lennust. Ning kitarrist Vaikmaa sai koos Andres Valkoneniga ainsana oma lennust Uno Naissoo käest eraldi kompositsioonitunde.
Esimest korda astus Mahavok üles kodumaise progeroki suurnime Radari soojendusansamblina, laulusolistiks Karl Madis. „Mina olin seal neid kuulamas. Olin fänn,” sekkub uksele nõjatuv kampsuniga Kare Kauks Vaikmaa meenutustesse. „Saal oli paksult rahvast täis ja mitmed lood läksid kordamisele.”
Vaikmaa: „Ja siis ta läks, sujuvalt.” Eesti keeles. Edetabelitesse. Kesktelevisiooni eetrisse. Üleliidulistele lavadele. Maakultuurimajadesse. Südametesse. „On reedene õhtu ja lõppenud töö. Mõned noored ja purjus on kogunen’d juba. Näed tuttavaid nägusid, käega siis lööd. Sulle klubis esineb Mahavok täna,” laulis Sõpruse Puiestee paar-kümmend aastat hiljem.
Kuid Mahavoki kandev tala on ennekõike muusika. Olgu selleks kaheksa minutit instrumentaalset džässrokki või neli minutit poplaulu. „Et kõlaks originaalselt ja värskelt. Olen püüdnud otsida originaalseid harmooniaid,” selgitab Vaikmaa oma heliloojakreedot.
Ja muidugi detailid! Kurdan, et cowbell’i löökide puudumine refräänist jättis „Mägede hääle” talvises lemmiklaulusaates tühjaks. Kuus kiiret lööki, pealtnäha tühine klõbin ja… „Vot see ongi huvitav, ise ei pane enam selliseid asju tähele,” noogutab Vaikmaa.
„Mägede häälega” Moskvasse
Todasama „Mägede häält” võib tagantjärele hinnata Mahavoki teenekaimaks lauluks. „Ma olin džässi proovinud ja korraga tuli poistelt selline pakkumine…” alustab Kauks ja Vaikmaa jätkab: „Seoses sellega, et Kesktelevisioon tegi lauluväljakul mingit asja, siis see „Mägede hääl” sün-dis üleöö….” Kauks: „Ma laulsin varietees tausta…” Vaikmaa: „Me olime otsinud huvitavaid hääli…” Kauks: „Nad katsetasid mind ka, kuid mu olemus oli veel selline, et bändi solistina välja ei kandnud…” Vaikmaa: „Esimest korda jäi see stuudios katki…”
Kauks: „Laulsin jatsu snittidega, kuid see polnud see lugu ja poisid ütlesid, et see peaks olema midagi võimsat. Läksin maale, käisin metsas ja röökisin. Ma polnud varem niimoodi laulnud, nagu ma seal laulsin ja lõpuks läks see lahti. Ja nii nagu ta torust tuli, nii ta jäi…”
Vaikmaa: „Ta tuli värskelt. Kui ta Kesktelevisioonis oli ära kõlanud, siis jäi ta sinna ekraanile. Lõpuks oli aasta otsa tabelis, eestikeelne lugu üleliidulises tabelis!” Kauks: „Me käisime kogu aeg seal, kaks venekeelset lugu oli kavas.” Vaikmaa: „Just eesti keeles, me olime erand!”
Kuid kuna 1980. ja 1990. aastate suhe on nagu keskajal ja renessansil, vajus see kõik unustusse. Nagu ka Kare Kauksi tänapäeval jälle kadestamisväärselt moekad esinemiskostüümid ja peapael.
Nüüd avastatakse Mahavokki uuesti. Kõigepealt hakkasid vanad lood juhuslikult – ning üha sagedamini – raadiost kõrva. Siis hakkas lähenema Vaikmaa üm-margune sünnipäev.
Ja nii nad kokku tulidki, puhtast entusiasmist, üheks korraks. Kontsert Padise kloostris lõppes pika püstijalaaplausiga. „Mägede häälest” tegi oma versiooni popsensatsioon HU?. Õllesummer reklaamis Mahavoki comeback’i kui midagi väga vägevat. Vaikmaa naerab, et tema mõistes väga vägevat ei jõua Eestis keegi kinni maksta. Kauks tunnistab, et kära bändi ümber on harjumatu. Ja polegi nii oluline kui oma asja hästi tegemine.
Praegune Mahavok on tehniliselt nõudlik bänd. Kontserdid Padise kloostris ja mujal on olnud ruumilise heliga, ekraanidel voolavad visuaalid. Kontsert on lugude kaupa sekundi täpsusega paigas. Selle eest, et kõik sujuks, hoolitsevad arvutid.
Omal ajal oli ansamblis vajaduse korral mitu trummarit ja klahvpillimängijat. Tänapäeval on nii suurte koosseisudega majandamine liigne luksus ning lisatöö tuumiku ümber teevad ära masinad. Pidevalt terviku kallal töötav Vaikmaa naerab, et varsti on lavale ka IT-meest vaja. „Selle väljatöötamisega, et asi niimoodi kõlama saada, ongi viimased aastad tegeletud,” ütleb ta. Ning vähemalt moraalses mõttes on see end kuhjaga ära tasunud.
Kes nad on?
Mahavok
Koosseis 2009:
•• Kare Kauks – vokaal, Heini Vaikmaa – kitarr, Sven Himma – löökriistad, Raul Arras – bass, Kalev Aas – klahvpillid.
Diskograafia:
•• „Mahavok” (Melodija, 1984, 7’), „Mahavok” (Forte, 1988, LP ), „Mahavok” (MRec, 2002, 2CD MC), „Kontsert „Meridiaanid” Padise kloostris” (Mahavok, 2008, DVD).
•• Kontsert 1. oktoobril Rock Cafés.
