Kristuse surilina Torinos on ilmselt keskaegne võltsing
Kuulsal surilinal, mida hoitakse Torino katedraalis, on näha justkui fotonegatiivi kujutis risti löödud mehest, uskujate meelest Jeesus Kristusest, kelle keha linasse mähiti ja kes sellele oma jälje jättis.
1980. aastate lõpus Oxfordi, Zürichi ja Tucsoni ülikoolis tehtud süsinikuproovid näitasid aga, et surilina on pärit ajavahemikust 1260–1390. Uuringute usaldusväärsus on küll kahtluse alla seatud ja uskujad ei uskunud neid niikuinii. Näiteks võis surilina aastasadade jooksul määrduda ehk siis algset puhast materjali polnud võimalik analüüsideks kätte saada. Selgusetuks jäi ka see, kuidas kujutis linale tekkis.
Nüüd on Pavia ülikooli orgaanilise keemia professor Luigi Garlaschelli surilina järele teinud ja esitleb oma töö tulemusi nädala lõpus paranormaalsetele nähtustele pühendatud konverentsil. Enne seda andis ta aga tehtust põgusa ülevaate Reutersile.
Garlaschelli valmistas originaalsuuruses (4,4 korda 1,2 meetrit) surilina, kasutades materjale ja meetodeid, mida keskajal tunti. Ta kattis vabatahtliku katsejänese linase riidega ja määris sellele happeid sisaldavaid pigmente. Seejärel asus ta surilina kunstlikult vanandama, kuumutades seda ahjus ja pestes, nii et pigment sai küll eemaldatud, kuid järele jäi siiski originaalsurilina sarnane kujutis. Lõpptulemuse saavutamiseks lisas teadlane ka verejälgi, põletuskohti ja veekahjustusi.
Ekskuninga kingitus
„Me oleme tõestanud, et on võimalik järele teha midagi sellist, mis sarnaneb (originaalse) surilinaga,” tõdes Garlaschelli. Tema tööd rahastas Itaalia ateistide ja agnostikute ühendus, kuid see polevat tulemusi mõjutanud. „Raha ei haise. Töö sai tehtud teaduslikult. Ja kui kirik tahaks mind tulevikus rahastada, lasku käia,” ütles Garlaschelli.
Katoliku kirik ei väida selgelt, et surilina on autentne, kuid on seisukohal, et seda tuleks pidada Kristuse kannatuse võimsaks meenutuseks. Lähis-Idast Prantsusmaa kaudu 1578. aastaks Torinosse jõudnud surilina pärandas Itaalia ekskuningas Umberto II paavst Johannes Paulus II-le 1983. aastal.