KÜSITLUS
Erik Puura
Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor
Tartu ülikool viis antud teemal läbi põhjalikud uuringud. Kukersiidi tuhas ei ole ei radioaktiivsete elementide ega raskemetallide kõrget kontsentratsiooni (kukersiiti ei tohi ajada segamini meie teise põlevkivi graptoliitargilliidiga), samuti näitavad tuhkbetooni leostamiskatsed, et kõigi ohtlike elementide sisaldus väljaleostuvas vees on madalam kui püsijäätmetele kehtestatud nõuded. Ainsaks probleemiks on aluselisus – nagu enamiku sideainete, näiteks portlandtsemendi puhul. Aluseline vesi neutraliseerub reaktsioonis süsihappegaasiga ja põhjaveega. Välikatsed peavad tulemusi veel kinnitama, aga selge on see, et kaevanduspiirkondade põhjavee reostumist kartma ei pea.
Peep Mardiste
erakonna Eestimaa Rohelised liige
Eesti Energia huvi sadu miljoneid kroone kokku hoida on arusaadav. Seni on elu siiski näidanud, et veega kokku puutudes kipuvad ohtlikud ained tuhast välja leostuma. Kui tuhk on maapinnal hunnikus, siis on võimalik saastatud vesi kokku koguda. Maa all toimuvat on kahjuks raskem kontrollida. Range järelevalve all toimuvaid katsetusi võib loomulikult teha, aga ma jääksin esialgu äraootavalt skeptiliseks. Küll aga oleks mõistlik vähendada probleemse põlevkivituha tekkimist. Selleks tuleb vähendada kliima soojendamist meie põlevkivijaamadega ning eelistada taastuvenergiat, näiteks meretuuleparke ja toormena biomassi.
Enno Reinsalu
Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor
Allmaa-kaeveõõnte täitmine tootmisjääkidega, mis nüüd lõpuks päevakorda tõusis, on järjekordne näide sellest, kuidas eesrindlike mäeinseneride uuringud ja projektid saavad Eestis teoks alles 15-20 aasta pärast. Juba fosforiidisõja päevil tegi TTÜ mäeinstituudi professor Alo Adamson katseid, tõestamaks, et kui allmaatühemikud betooniga täita, saab kogu maavara kätte ja kaevandus ei varise kokku. Kavandati kasutada põlevkivituhka, mis pole midagi muud kui nõrk tsement ja rikastusjääke, mis on tavaline betooni täitematerjal. Kui suleti Kiviõli kaevandus, siis osa allmaakäike seal nii täidetigi. Ja nüüd, kui Kukruse ümbersõidu ehitamisel hakkasid allmaakäigud tee-ehitajatele muret tegema, tulid mäeinsenerid oma kogemusega appi ja käigud said „plombeeritud“. Seda kogemust tuleks kasutada ka siinsamas, Tallinna lähedal, kus Maardu unustatud allmaakaevanduse peale teid ja maju kavandatakse, nagu Eesti Päevalehest hiljaaegu lugeda sai. Aga põlevkivi kaevandamisel kavandatakse üsna suuremahulist allmaa-kaeveõõnte täitmist. Küsitakse - miks seda varem ei tehtud? Vastus on lihtne - tühemiku iga kuupmeetri täitmine tähendab materjali vedu tagasi maa alla ja seal paika panemist. See maksab umbkaudu sama palju kui põlevkivi lahti murdmine maa alt ja sealt välja vedamine. Seda näitavad ka täpsemad arvutused. Seega - mida kallimaks teeb Euroopa Liit ja roheline mõtlemisviis tuha ja rikastusjäägi maapealse ladustamise, seda odavam on alternatiiv - jäägi peitmine ja seeläbi ka maapinna kindlustamine. Aga kui selle tulemusel lähebki põlevkivi kaks korda kallimaks, siis põlevkivielektri hinda see nii palju ei tõsta, sest kütuse maksumus on elektris juba üsna alla surutud.
Veikko Luhalaid
Vaivara vallavanem
Meie vallas, Vaivaras Ida-Virumaal ei ole allmaakaevandusi, siin on karjäärid, nii et see meid otseselt ei puuduta. Kuid lihtsa inimesena olen ma alati mõelnud, miks kaevanduskäike tuhaga ei täideta ja aherainet maa pinnale kuhja laotakse. Emotsionaalselt arvan küll, et see oleks väga hea, kui tuhk oleks kaevanduskäikudesse tagasi paigutatud ja tuhamäed vaateväljast ära. Ma ei oska küll öelda, millised on selle keskkonnamõjud, mida tähendab see rahaliselt või kas selline tegevus täidab oma eesmärki. Selleks on vaja rohkem infot.
