JAAK AAVIKSOO: Tartu ülikoolil nina vee peal
See on hea uudis, kindlasti osutab see ülikooli akadeemilisele kvaliteedile, toidab meie rahvuslikku eneseteadvust ja annab lootust neilegi, kes sooviksid oma alma mater’it 100 parema hulgast leida. Igasugused üleilmsed edetabelid on moes ja neid koostatakse ka ülikoolide jaoks mitmel eri moel.
Ülalnimetatud edetabel pärineb tuntuimast Inglise kõrgharidusajalehest Times Higher Education. Koos vanima üleilmse ehk nn Hiina edetabeliga, mida koostab Shanghai Jiao Tongi ülikool, on see ilmselt tuntumaid ülikoolide pingeridasid. Mõlemad on ühisel seisukohal, et maailma parim on Harvardi ülikool. Hiinlased annavad teise koha Stanfordi ülikoolile, inglastel on Stanford alles 16. kohal, teisel kohal on Cambridge’i ülikool. Helsingi ülikool on vastavalt 68. ja 108. kohal. 100 parema hulgas domineerivad USA ja Inglise ülikoolid, Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoole mahub tippu umbes tosina jagu, ent mitte esimese 200 hulka. Tartu ülikool on mõlemas pingereas praegu umbes 555. kohal. Teades, et maailmas on üle 17 000 kõrgkooli, tähendab see kindlat kuulumist parima 5% hulka. Teisi Eesti ülikoole nendest edetabelitest ei leia, ent mingi ettekujutuse võib saada nn e-ülikoolide pingereast, kus Tartu ülikool on 282., Tallinna tehnikaülikool 719. ja Tallinna ülikool 1481. kohal ning 6000 parema hulka mahub 12 Eesti kõrgkooli.
Nähtavus ja maine
Ülikoolide „headuse” mõõtmine on keeruline, paljude arvates isegi võimatu. Mida saab teha, on võrrelda ülikoolide arvulisi akadeemilisi näitajaid või siis korraldada (ekspertide) küsitlusi. Hiinlased on läinud esimest teed: kokku on loetud ülikoolide nobelistid, teadusartiklid ja viited artiklitele ning siis ülikoolid ritta asetatud. Lihtsalt kokku võttes – mida rohkem on ülikoolis tehtud rahvusvaheliselt nähtavat teadust tipptasemel, seda parem on ülikool. Inglased usaldavad enam erialaekspertide ja tööandjate küsitlusi, lisaks õp-pejõudude tsiteeritavust ning välisõppejõudude ja üliõpilaste osakaalu. Selline käsitlus „mõõdab” eelkõige ülikooli rahvusvahelist mainet. Maine ja akadeemiline nähtavus on tihedalt seotud, „mainekas” haridus on parem kui „tundmatu” haridus, milline on aga ülikoolist konkreetsel erialal saadava hariduse sisuline kvaliteet, on üldiselt hoopis iseasi.
Igal juhul tasub Tartu ülikoolil oma maine pärast edasi pingutada ja edetabelites edeneda, aga see ei tohiks olla eesmärk omaette. Ainult edenemisele rõhku pannes tuleks minna kohe üle ingliskeelsele õppele, koondada vähemalt pooled eri-alad ja suunata vahendid paari-kolme tippteadlase ümber üles-ehitatavate rahvusvaheliste tippkeskuste loomisele, mille teadlastest ja kraadiõppuritest vähemalt kaks kolmandikku peaks tulema välismaalt. Kulutusi üliõpilase kohta tuleks vähemalt kolmekordistada. Just selline on ambitsioonikate Aasia ülikoolide strateegia, kellest paljud murravad end varsti ka 100 parema hulka.
Tartu ülikoolil on oma rahvusülikooli identiteeti säilitades ja arendades reaalne võimalus jõuda 200–300 hulka (muidugi vaid seniks, kuni hiinlased ja indialased asja tõsiselt ette võtavad). Mõistlik oleks niisugune siht endale ka püstitada. Kahekümne viimase aastaga oleme Nõukogude impeeriumi suletusest jõudnud 500 piirile, seda suuresti tänu akadeemilist tulemuslikkust väärtustava kultuuri toetamisele ülikooli sees, samuti rahvusvahelistumise kasvule. Rahvusvahelistumine peaks aga olema palju sügavam, ülikoolis on endiselt tajuda akadeemilist ringkaitset, mille eestvõitlejad varjavad end rahvusülikooli väärika sildi taha. Ent lisaks ülikoolile sõltub palju ka riiklikust kõrghariduspoliitikast. Praegu ei ole ülikoolide rahastamine kuidagi seotud akadeemilise kvaliteediga – riigi poolt rahastatava õppekoha maksumus ülikoolis ei olene kuidagi sellest, kas õpetavad rahvusvahelise mainega professorid või professoritiitliga dekoreeritud (Tartu) ülikooli endised lektorid.
Tulemuslikkus loeb
Miks leiame maailma parimate ülikoolide hulgas eelkõige USA ja Inglise ülikoole? Sest neis riikides on ülikoolide rahastamine selges sõltuvuses akadeemilisest tulemuslikkusest – Harvardi ülikooli õppekoha maksumus ulatub üle 30 000 dollari aastas, nn no-name-ülikoolis saab hakkama 600 dollariga.
Inglise ülikoolid muutsid kursi konkurentsipõhiseks Margaret Thatcheri valitsuse ajal. Saksa riigi tasalülitav kõrghariduspoliitika muutus just nn Hiina edetabelite mõjul, kui 2003. aastal ilmnes, et parim Saksa ülikool oli alles 48. kohal. Käivitati akadeemilisele tulemuslikkusele suunatud tippülikoolide programm, mille peamine ülesanne on parimate rahaline premeerimine.
Eestis peetakse konkurentsiks kemplust riikliku koolitustellimuse kohtade jaotuse pärast, mis on viinud pakutavate programmide mõttetu vohamise ja kvaliteedi languseni. Vabariigi presidendil oli igati õigus, kui ta rektoritega kohtudes osutas vajadusele muuta rahastamise korraldust. Lisaksin vaid, et mida rutem, seda parem.
Vähe tähtis pole ka ülikooli füüsiline avatus välisilmale – rahvusvaheline lennujaam on sama oluline kui rahvusvaheline õppejõudude kaader ja üliõpilaskond. Selle probleemi jätkusuutlik lahendus sõltub eelkõige Tartu linna ja riigi mõistlikkusest.
Eraldi arutelu vajab ülikooli keelepoliitika, õieti ingliskeelse akadeemilise elu võimalikkus ja ulatus Tartu ülikoolis. Tean, et see on väga tundlik ja emotsionaalselt laetud teema, mis läheb korda ka väljaspool ülikooli, ent pead liiva alla peites see probleem ei lahendu. Vahest suudame selles arutelus eeskuju võtta meie põhjamaistest partneritest, olgu siis Turu, Uppsala või Aarhusi ülikoolist, ja jõuda tasakaalustatud akadeemilise keelepoliitika sõnastamiseni. Meie haritud esivanemad valdasid 100 aasta eest „kolme kohalikku keelt”, ega me ometi kehvemad ole.
Edetabelitest veel nii palju, et iga-aastastest tõusudest-langustest ei tasuks end eksitada lasta – kolmandiku võrra siia-sinna liikumine on tingitud peamiselt „metoodika täiustamisest”, mida tabelipidajad võtavad ette eelkõige huvi suurendamiseks. Tegelik akadeemiline edenemine tuleb aastakümnete pikkuse eesmärgistatud töö tulemusena ja rõõmustagem, et Tartu ülikoolil on see vilja kandnud.
