Õigus ja eetika – mees ja naine
Tänapäeva Eesti ühiskonda iseloomustab JOKK- ehk juriidiliselt-on-kõik-korrektne-mentaliteet. See tähendab, et mõnes mõttes on õigus oma piirid saavutanud ja ütleb, et õiguse hinnangul on mingi käitumine täiesti lubatav, kuigi me samal ajal kõrvaltvaatajatena näeme konkreetseid küsitavusi või probleeme. Selleks et hinnata JOKK-käitumist, on meil vaja hoopis teist distsipliini ja just eetika pakub meile vahendeid kritiseerida seda, mille õigus on välja mõelnud.
Õigus ei ole Eesti Vabariigis enam eesmärk, vaid on muutunud vahendiks omaette. Tänavusest aastast hullemat aastat ei ole minu hinnangul Eesti Vabariigi iseseisvusajal olnud.
Kõik algas soolise võrdõiguslikkuse seadusest, millega üritati reguleerida kohalike omavalitsuste volikogude valimisi. Selle saatis president tagasi ja ütles riigikogule, et nii ei saa. Riigikogu nõustus, et ei saa, aga kuu aja pärast kordus sama farss uuesti. Teine näide oli hiljutine karistusseadustiku muutmine, millega üritati piirata avalikke kogunemisi. Jällegi võttis riigikogu seaduse vastu, president ütles, et nii ei saa – viha ei sünnita head seadust –, ja riigikogu võttis uuesti endale asja arutamiseks. Kolmandaks näiteks võib tuua käibemaksu tõstmise: inimene läheb neljapäeval magama teadmisega, et käibemaks on 18%, aga reedel ärkab juba teadmisega, et esmaspäevast on käibemaks tõusnud 20%-ni!
Riigikogu ehk õiguslooja on leidnud, et neil on võimalus õigust mudides saavutada endale vajalikke eesmärke, et õigus on riigikogu kätes. Kui mina ülikoolis käisin, oli õigus siiski eesmärk: iga uus seadus oleks pidanud õigust juurde looma, mitte aga muutuma vahendiks mingi teise eesmärgi saavutamiseks (eelarve täitmine, valimisedu kindlustamine jne).
Aktuaalsed bioeetikateemad Eestis
Inimesed on alati sündinud, surnud ja vajanud ka arstiabi. Probleeme, mis puudutavad inimese füsioloogiat, reguleeritakse ja arutatakse bioeetika raames.
Tänapäevast bioeetikat iseloomustab see, et ta toitub ja omakorda tekitab uusi diskussioone indiviidi ja ühiskonna konfliktist. Neid konflikte võib üldiselt jagada kaheks: esiteks need, kus inimene sooviks midagi ühiskonnalt – näiteks aktiivset panust selleks, et saabuks isiklik õitseng või saavutataks autonoomia. Sisuliselt on see taandatav vastuolule: ühiskonna piiratud ressursid versus inimese vajadused. Meil on iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis olnud ka selleteemaline kohtukaasus, kui meenutame Marge Valdmanni juhtumit – inimesel oli vaja ravimit, kuid ravim oli nii kallis, et tal ei jagunud selle tarbeks raha. Teine näide indiviidi ja ühiskonna otsustamise konflikti kohta on asendusemadus, mille debatt on Eestis praegugi aktuaalne: kas lubada naistel, kelle munarakud on täiesti terved, kuid kes ei suuda ise sünnitada, anda oma munarakud teistele naistele ning lasta enda eest lapsi kanda ja sünnitada? Õiguslikult on see praeguseni keelatud.
Teine bioeetika taimelava küsimus on vastupidiselt esimesele just selline olukord, kus inimene sooviks, et ta rahule jäetaks – inimene soovib ise otsustada, kuid riik mingitel põhjustel ei luba. Inimene taunib riigi sekkumist oma valikutesse ja tegevusse. Siia alla võib paigutada näiteks eutanaasiaga seotud küsimused.
Eesti maailmas ja maailm Eestis
Eesti maailmas ja maailm Eestis – kuidas vaadata Eesti positsiooni bioeetika valdkonnas läbi maailma prisma? Minu hinnangul on Eestis senimaani bioeetika puhul domineerinud pragmaatiline lähenemine, kuid viimasel ajal on mul kahjuks tunne, et see on hakanud asenduma õigusliku ehk legalistliku lähenemisega. Toon näite olukorrast, kus laps soovib ühtmoodi ravi ja lapsevanem teistlaadi ravi. Varem jäi sellistel puhkudel domineerima lapse enda soov.
Toon näite, kus 17-aastane Jehoova tunnistajate laps vajab vereülekannet, mis võiks tema elu päästa. Meie praegune seadus ütleb, et juhul kui laps suudab ise poolt- ja vastuargumente kaaluda, siis võib ta ise otsustada, ning juhul, kui ta seda ei suuda, otsustavad tema eest ta vanemad.
Võib üsna kindlalt väita, et nii vana laps suudab juba ise neid argumente adekvaatselt kaaluda, mistõttu ka vereülekande üle otsustamise õigus jääb lapsele. Selline liberaalne regulatsioon muudeti aga meie liberaalse valitsuse soovil konservatiivseks abordi vallas. Uus abordiregulatsioon on selline, et kui näiteks 17-aastane tüdruk soovib aborti teha, siis ta peab selleks saama oma vanema nõusoleku. Kui ema või isa nõusolekut ei anna, siis peab arst minema kohtuniku juurde ja paluma kohtunikult seda luba. Minu jaoks on see Eesti senist pragmaatilist lähenemist arvestades kummaline suhtumine. Muidugi, kui me võrdleme näiteks Saksamaaga või muude konservatiivsemate riikidega, siis on üsna tavaline, et eetiliste konfliktide puhul pöördutakse kohtuniku poole. Minu jaoks tähendab see, et tegelikult jäetakse konflikt lahendamata ja määratakse ainult otsustaja. Olles ise läbinud nii magistri- kui ka doktoriõppekava, võin kinnitada, et kohtunikud ei ole sellisteks otsusteks ette valmistatud: neil puuduvad adekvaatsed teadmised selleks, et otsustada, kas laps peab oma raseduse välja kandma või mitte.
Mis puutub Eestisse maailmas, siis oleme silma paistnud ikkagi julgete sammude ja eesrindlike lahendustega. Me pole ainult teisi riike kopeerinud, vaid astunud ka erakordsemaid samme. Näiteks oleme olnud esirinnas geenipankade õigusliku regulatsiooni väljatöötamisel, meil endil oli suur geenivaramu projekt, mis paraku on rahapuudusel praegu seiskunud. Teine näide hilisemast ajast on e-tervise regulatsioon, mis on meil ka eraldi seadustes olemas, kuigi on samuti jäänud rahapuudusel seisma. Ka Eesti ise on selles vallas maailmale midagi pakkunud, mitte pilgu maha löönud ja teistega automaatselt kaasa jooksnud. Kindlasti on sellele palju kaasa aidanud ka Tartu ülikooli eetikakeskus.
Maailm Eestis – selleks et Eesti paistaks ka teiste riikide jaoks võrdväärne partner ja me kuuluksime bioeetikas juhtivate riikide hulka, on vaja, et võtaksime üle bioeetika valdkonna dokumente. Ilmselt kõige olulisem neist on Euroopa Nõukogu biomeditsiinilisi teadusuuringuid reguleeriv dokument, millega Eesti veel ühinenud ei ole. Põhjus, miks seda tehtud ei ole, on väga lihtne ja traagiline: kuigi meil on seda regulatsiooni vaja, ei saa me seda tänasel päeval endale Eesti Vabariigis rahaliselt lubada.
Kas eetika ja õigus on abielus või ei? Mõlemal on teineteist vaja ja üks ei saa ilma teiseta eksisteerida. Ütlen tihti tudengitele, et meditsiiniõigus ei ole tegelikult midagi muud kui seadustesse kirja pandud meditsiinieetika: on valitud võimalikest lahendustest üks ja pandud see seadusse kirja – mis ei tähenda, et kirjapandu oleks igas olukorras alati õige. Õigus oleks nagu mehe rollis, kes langetab ratsionaalseid otsuseid, eetika omakorda oleks naise ehk kaela rollis, mis suunab pead ehk õigust.
