Bioeetikast biomeditsiinilise eetikani
Eetika aineks on väärtused, ta pühendub oluliste sisemiste väärtuste propageerimisele. Kuidas kloonida inimest, on teaduslik ja tehniline küsimus; kas see on õige või vale – see on eetiline probleem. Eetilised kü-simused tulevad esile avalikus, erialases ja personaalses sfääris. Eetilised dilemmad avalduvad kliinilises meditsiinis (meditsiinieetika) ja sellega seotud bioloogilistel ning tehnoloogilistel aladel (bioeetika). Nimetatud kaks ala kattuvad, neid ühendab nimetus biomeditsiiniline eetika.
Meditsiiniline eetika ja bioeetika mõjutavad intiimselt meie elu ja nende inimeste elu, kellest me hoolime. Võimalus eemaldada surev vanaema mehaaniliselt ventilaatorilt, mis vaid pikendab tema kannatusi, kaitse selle eest, et te ei saaks uurimise objektiks, andmata selleks informeeritud nõusolekut; võimalus saada transplantatsiooniks õiglaselt jagatud organ – kõik eelnimetatud on tunnustatud õigused eelnevatest eetilistest debattidest.
Raskeid eetilisi dilemmasid ei saa ignoreerida, sest eetilisi otsustusi pole võimalik vältida. Kas kuueteist-kümneaastasel poisil peab laskma surra, sest tema Jehoova tunnistajatest vanemad keelavad teha vereülekannet? Kas lubada inimese embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid? Taas tuleb otsustada. Sajandeid õpetas religioon peamisi käitumisreegleid – kümmet käsku. Biomeditsiinilised dilemmad vajasid teoloogilisi ja filosoofilisi analüüse. Jonsen väidab, et esimesed moodsad bioeetikud olid filosoofid ja teoloogid.
Praeguseks on meditsiin muutunud avalikele debattidele uskumatult avatuks. Bioeetika on teinud teravat kriitikat kapseldunud meditsiiniuuringutele ja meditsiini paternalistlikule traditsioonile. Olulist rolli on mänginud inimeste ärakasutamine ohtlikes uuringutes. Bioeetika viis uue patsiendikeskse eetikani, mis käsitles patsienti kui võrdväärset partnerit, mitte kui diagnoosi ja ravi objekti. Samas pole lihtne uurida bioeetika tegelikku mõju meditsiinile ja uuringutele. Kas praegu on patsientidel meditsiiniliste otsuste tegemisel tõesti rohkem autonoomiat? Kas uuringute subjektid on uute teaduslike teadmiste intensiivsete nõudmiste eest paremini kaitstud? Nii nagu küsime meditsiiniteenustele võrdse ligipääsu kohta, võime ka küsida, kas kõigil haigetel on võrdne võimalus uutele eetilistele arusaamadele.
On tehtud piisavalt kriitikat, mis väidab, et bio-eetika – vaatamata progressiivsele kavatsusele – on ometi kasvatanud nii meditsiiniinstitutsioonides kui ka praksistes meditsiini võimu patsientide ja uuringualuste üle.
Patsiendi autonoomiast arsti autonoomiani
Sageli on nõusoleku vormi vaadeldud kui legaalset vahendit, mis peab kaitsma nii uurijaid kui ka arste. Domineeriv seisukoht oli, et kui arstid respekteerisid adekvaatselt patsientide autonoomiat, liikus nende oluline autoriteet (teadmiste kaudu) tagasi nende patsientidele. Seega jäi patsiendi autonoomia a priori arsti autonoomiaks. Nüüdseks on olukord muutunud. Tervishoiuteenuse andja autoriteet ja autonoomia on rünnaku all. Kui möödunud aasta-kümnetel oli diskussioonide keskmes patsiendi autonoomia, siis nüüd on kriitiliseks aineks kujunenud arsti autonoomia.
Näiteks tuleb haige arsti juurde seljavaluga. Arst uurib patsienti ja soovitab talle ibuprofeeni ja puhkust. Ta ütleb ka, et kui olukord järgmise nädala jooksul ei parane, peab patsient uuesti tulema. Patsient küsib, kas ei peaks tegema magnentresonantstomograafiat (MRI). Arst seletab, et momendil ei ole see näidustatud, aga kui seisund ei parane, planeeritakse teisi uuringumeetodeid, võib olla ka MRI-d. Patsient küsib, kas arst ei tee MRI-d finantskaalutlustel. Arst on raskustes.
See näide illustreerib, kuidas välisfaktorid mõjutavad arsti ja haige suhteid. Isegi kui arst arvab, et finantsprobleemid tema otsuseid kunagi ei mõjuta, on patsient ometi mures. Usaldus on kahjustatud. Patsient kardab, et arsti autonoomsust mõjutavad uued ja sageli peidetud reeglid ja finantsaspektid.
Meditsiinieetika vajab muutust
Viimastel aastatel on bioeetika probleemid nihkunud interpersonaalsetest (mis on ka olulised) institutsioonilisteks. Patsientide õigusi ei aruta enam ainult filosoofid, vaid ka parlamendisaadikud, kelle arvamused on poliitilise ideoloogia värvi.
Kuid on olemas veel teinegi bioeetika. Seda kohtab meedias, poliitilistel debattidel, haiglakomiteede koos-olekutel, haigete, perekondade ja arstide murelikes diskussioonides arstiabi kohta, korporatsioonides, mis planeerivad biotehnoloogia kompaniisid, ja mujal. See pole formaalsete kontseptsioonide ja analüütilise metodoloogia bioeetika. See laenab tükke distsiplinaarsest bioeetikast, räägib informeeritud nõusolekust, riskist ja kasust, võrdsusest, õigusest.
Pikemas plaanis on bioeetika kui distsipliin õigustatud sedavõrd, kuivõrd ta suunab sotsiaalseid, institutsioonilisi ja majandusjõude demokraatlikule ühiskonnale omaste vahenditega suundades, mis peegeldavad eetilisi ideid ja ideaale paremini.
