Bioeetika ja religioon
Rioeetika ja religiooni suhted on oluline küsimus. Meditsiin on oma vahenditega jõudnud manipuleerimiseni ainevallas – sündimine, inimindiviidi loomus, teiste olendite loomus, inimese surm –, millega tegelemist seni on reguleerinud traditsioonid ja religioonid.
Sünnid, surmad ja loomused, millega vastavalt bioloogiliselt ja religioosselt tegeldakse, on empiirilises mõttes ühed ja samad ning probleemid sellest tulevadki, et sama asjaga tegelemise viisid on neil juhtudel täiesti erinevad. Piltlikult võiks probleemi kirjeldada umbes nii, et kui näiteks kunagi mõni käsitööline peaks juhuse tahtel käsitsema mingeid kirikuõpetaja käest saadud pühi esemeid, teeks ta seda tingimata teisiti kui õpetaja, sest ta ise on teistsugune. Ja võib-olla peaks ta midagi juurde õppima, et neis esemeis mitte midagi olulist ära rikkuda. Võib-olla peaks ta õppima midagi kirikuõpetaja kommetest, aga võib ka olla, et tal ongi vaja ainult selgeks saada, et tema teistsugune toimimisviis pole kirikuõpetaja omast sugugi halvem, vaid lihtsalt teistsugune.
Bioloogia ja meditsiini viimaste aastakümnete kiired arengud euroameerika kultuuriruumis on toimunud religioonidest sõltumata ja üksiku inimese suhtes objektiivse protsessina.
Kuigi iga üksik arst või bioloog võib olla kui tahes usklik või uskmatu, jätab loodusteaduste arengukäik tulemuses registreerimata iga üksiku teadlase isikliku subjektiivsuse, tema tulemuseni jõudmise subjektiivse viisi. Teadus ajaloolise terviknähtusena pigem mitte, aga loodusteadused üldiselt küll on oma tulemustes üksikute teadlaste maailmavaadetest sõltumatud. Bioeetika probleemid on aga seotud just selliste, loodusteaduste objektiivsete tulemustega.
Eetika kui teadlik arutelu vastutusrikaste valikute üle ei ole iseenesest ei religioosne ega mittereligioosne, mingisse rakenduseetika valda ei too eetilise arutelu vorm iseenesest religioosseid eeldusi sisse ega välista ka neid.
Eetikastki võib rääkida paljudes eri tähendustes, aga meile on oluline eetika kui teadlike, vastutusrikaste valikute tegemise õpetus. Nõnda on eetikat mõistetud alates Aristotelesest ja tähelepanuväärne on, et selline eetikamõistmine on lubanud end kasutada või interpreteerida väga erinevates seostes religioonidega, olgu näiteks kristlikuna (nt Aquino Thomas) või ka ateistlikuna (nt Anne Lill). Meile on tähtis, et eetika kui valikuõpetus on religiooni suhtes ise eeldustevaba.
Meil on vist võimatu rääkida koherentselt religioonist kui niisugusest, ikka peame leppima kõneviisiga, et on palju eri religioone, vähemalt siis, kui on jutuks uusaegne olukord õhtumaades – aga see ongi meie olukord. Väide, et pole religiooni kui niisugust, on eeldus järeldusele: „pole parimat religiooni – on vaid mitmeid”, aga need on kõik samaväärsed ja vähemalt homogeenses ühiskonnas puudub alus eelistada üht teisele. Lähteväide omakorda põhineb tähelepanekul, et religiooni mõiste alla mahutatakse kategooria mõttes erinevaid nähtusi: kord on see sõna normatiivses kasutuses (nt kui räägitakse religiooni tunnustest: rituaalid, uskumused…) , teinekord deskriptiivses (kui räägitakse nt seninähtamatute metslaste religioonist). Ligilähedaselt on viimases väites varjul hoiak, mida pisut teisel viisil on väljendanud Wittgenstein oma „Märkustes Frazeri „kuldse oksa” kohta” (vt Akadeemia 1997/12).
Kuna liberaalses ühiskonnas ei ole parimat religiooni, ei ole ka bioeetikas põhjust eelistada neist üht teisele. Religioonidest bioeetilisi lahendusi ei tule: probleemid on objektiivsed, religioossed lahendused aga sellised, nagu kellelegi sobib, subjektiivsed.
Kui on objektiivne, paljude jaoks ühesugune probleem, ei rahulda lahendus, kus iga üksik leiab enesele subjektiivselt sobiva. Väga hästi võib kujutleda olukorda, kus just nii tehakse, ja lõpuks on kõik rahul. Selle piltlikuks kinnituseks võiks olla paduvihm, mis tabab kõiki inimesi probleemina ühtviisi, kuid igaüks leiab lahenduse, mis talle sobib: kes läheb tuppa, kes puu alla, kes keebi, kes paadi alla – ja kõik on rahul, olgugi igaüks omal viisil. Meie olukord on väga teistsugune. Probleem on selles, et kaugeltki mitte igaüks meist pole võimeline manipuleerima sünni ja surmaga nagu „kuri bioloog”. Vihma puhul tähendaks see taevaluugi kontrollimist. Selles mõttes on meil vaja lahendusi, mis oleksid sama objektiivsed kui probleemid isegi.
Kaitse enesetapu eest
Ka liberaalses ühiskonnas on vähemalt üks ordinaarne objektiivne tegutsemisregulaator, mis võiks indiviidist sõltumatutele valikuprobleemidele anda ka temast sõltumatud lahendused – selleks on sunninormid, õigus. Sellega ma tegelikult nõustun üldtuntud sedastusega ja konkretiseerin seda ühtaegu praeguse juhu jaoks: uusaegne, üldises mõttes võrdsete ja vabade, rahvusriikides elavate indiviidide ühiselu põhineb eelkõige juriidilistel printsiipidel. Teised printsiibid on allutatud kitsendavatele tingimustele, ainult õigusel on ses Westfaali rahu järgses maailmas objektiivne autoriteet.
Lõppjäreldus: bioeetiliste probleemide loomus vajab juriidilist reguleerimist ja religioossete asjaolude arvessevõtmisel on selles vaid kõrvaline, võib-olla selgitav ja abistav roll, mitte enamat.
See ei tähenda bioeetika mõttetust meditsiini ja bioloogia juriidiliste regulatsioonide kõrval, pigem konstateerib, et bioeetiliste vaidluste loomulik jätk on asjakohase juriidilise regulatsiooni tekitamine. Väärib märkimist, et see pole sugugi triviaalne lahendus. Võetagu mõni teiselaadne, objektiivsusevaba eetikaprobleem, kus on samuti probleemiks sünd või surm, ja näeme kohe, et kaugeltki alati pole probleemi lahendamiseks vaja seadusandlikku reguleerimist. Näiteks enesetapp. Pole sugugi nii, et enesetapu üle arutlemine peaks viima enesetapjate käitumise juriidilise reguleerimiseni. Pigem vastupidi, nüüdseks on isegi kirikud hakanud suhtuma suitsiidi leplikumalt. Ühiskond ei karda, ei vaja kaitset enesetapja eest – ainus, kes võib-olla vajaks kaitset tema eest, on enesetapu ohver ise, selleks aga on teised, mittejuriidilised vahendid.
