10 000 kilomeetrit läbi Venemaa – võlumaailm ja džungel ühekorraga
1976. aastal sõitsid ETV ajakirjanikud Ülo Tootsen, Rein Nurk ja Tõnu Kalle autoga viis kuud Tallinnast Vladivostokki. Sõideti kahesillaveolise puldankatusega maastikuautoga UAZ. Ilmselt on see tänini eestlaste ületamatu saavutus. Oma unikaalses reisikirjas „Kahe mere vahel ehk Omal jõul läbi Venemaa” kirjutab Tootsen Venemaa kohati olematutest teedest, eksitavatest teeviitadest, raskustest suurematest linnadest väljasõiduga (sest keegi ei oska teed juhatada) ja valetavatest kaartidest.
Laias laastus pole mitte midagi muutunud! Oma umbes poole lühemal reisil koos kaaslastega Jakuutiast puutusin 33 aastat hiljem kokku täpselt samade probleemidega, kuigi vähem äärmuslikul kujul. Muide, meie auto oli samuti UAZ, aga neljarattaveoline kõige uuem maastikumudel Patriot.
Kui Tootsen ja Co tahtsid pääseda Kaug-Idasse autoga, pidid nad oma villise Tšitas rongiplatvormile ajama ja sõitma rongiga ligi 2000 kilomeetrit kuni Birobidžanini. Tollal lihtsalt polnud teed, mis ühendanuks Kaug-Ida ülejäänud Venemaaga. Läbi pääsenuks ehk ainult sõja-väe hõljukitega.
Praegu on tee vähemalt olemas, kuigi valdavalt kruusatee, aga läbitav ka suurtele kaubaautodele. Kohati on märgata isegi värsket asfalti. Kohalike sõnul valmis sõiduautodele läbitav tee alles 1990-ndate alguses. Paljudes Venemaa teedeatlastes pole seda teed märgitudki.
Siiski on Siberi riikliku tähtsusega maanteel – ainsal, mis ühendab Siberit muu Venemaaga – kohti, kus vihmasel ajal jäävad autod siiani mutta kinni (vaata lugu kõrval). Nii on olnud juba aastakümneid, kinnitasid kohalikud, kuid keegi ei võta midagi ette.
Tootsen ja tema meeskond ukerdas Siberi poole sõites pidevalt poris, meil juhtus seda vaid paaril korral. Selles oli muidugi ka oma võlu. Vähemalt mingigi seiklus! Mööda head asfalti oskab reisida igaüks. Usun, et ka Tootsen ei läinud omal ajal Venemaale häid teid otsima.
Tee-ehitus on Venemaa jaoks väga valus küsimus. Tee-ehitusraha on üks suuremaid allikaid, kust saab riigi tagant varastada. Loogika pidi olema selline: head teed pole mõtet ehitada, sest siis pole midagi remontida. Kui pole midagi remontida, siis ei anta selleks ka raha ja järelikult pole midagi varastada.
Ka tee-ehitustehnika on muidugi vilets, aga põhiline probleem on otkat, mille eestikeelne vaste võiks olla „kõrvale toimetamine” või lihtsalt „varastamine”. Otkat’i võib teha sajal viisil. Paned asfalti ettenähtust õhemalt või paned asfaldi alla odavama täitematerjali või teed maantee veidi kitsama jne. Riigivaraste nutikusel pole piire, olen ma Venemaal aru saanud.
Teetööd tehakse peaaegu igas Venemaa nurgas suurelt ja uhkelt. (Kusjuures oli juba oktoobri keskpaik! Paljudes kohtades koristati samal ajal veel ka vilja, isegi Siberis.) Kohalikud ütlesid, et igal sügisel olevat selline pilt. Sellele vaatamata pole häid maanteid endiselt, või lagunevad need kiiresti.
Viimase 12 aasta jooksul on Hiina ehitanud 55 000 kilomeetrit kiirteid. Venemaa on Vladimir Putini ajal ehitanud kiirteid ainult mõnikümmend kilomeetrit. Pärast 2002. aastat on kõva kattega teede üldkilometraaž Venemaal kasvanud keskmiselt ainult kolm protsenti aastas (autosid on lisandunud 20 protsenti). See on kummaline, sest vahepeal sadas Venemaal raha nagu rahet. Alates 2004. aastast teenis Venemaa nelja aasta jooksul kõvasti naftahindade kasvult, mitu triljonit dollarit.
Kõige suurem müstika väljendus Venemaa teede teeviitades. Kohati oli tunne, nagu oleksid sattunud võlumaale.
Sõidad näiteks Lääne-Siberis Tjumenist Omski poole. Silt näitab „Omsk 210”. Jõuad vaevalt paar minutit edasi sõita, kui näed järgmist silti „Omsk 231”! Liigume oma arust edasi, aga siltide järgi justkui tagasi. Õnneks juhtus ka vastupidist – paari minutiga läbisid siltide järgi justkui paarkümmend kilomeetrit. Näiteks oli silt „Orenburg 115” ja kohe otsa silt „Orenburg 88”. UAZ tundus maailma kiireim auto!
Venepärase huumori tippu kohtasime sealsamas Omski oblastis, kus mõnedel ristmikel seisid mõlemal pool teed viidad Omskile – üks näitab „Omsk 96”, silt teisel pool teed aga „Omsk 110”. Ilmselt pani ühel pool maanteed viitasid üles üks, teisel pool teed teine, konkureeriv firma. Segaseks jäi ainult, kumb konkurent võitis.
Üldiselt on Siberis muidugi ükskõik, kas ühe või teise linnani on maad 20–30 kilomeetrit rohkem või vähem. Siberis on selline vahemaa justkui Tallinnas tänava ületamine. Eestis võib 20 kilomeetrit mööda pannes sattuda jumal teab kuhu, aga Siberis satud ikka enam-vähem õigesse kanti.
Venemaal ei armastata millegipärast püstitada loogilisi teeviitasid, mis näitaksid, kuidas suurtest linnadest välja sõita. Linnast välja pääsemiseks peab võõras võtma „keele” – kui väljenduda luurajate keeles.
Siberi keskel, suures kaevanduskeskuses Kemerovos ekslesime üle tunni aja linnast väljasõitu otsides. Tegime linnale peaaegu tiiru peale, aga välja, suurele teele ei pääsenud kuidagi. Kõik viidad, mis justkui sinna juhatasid, viisid lõpuks jälle linna tagasi. Täielik võlumaailm! Pidime palkama taksojuhi, kes meie ees sõites meid lõpuks linnast välja päästis.
Juba pimedas sattusime Irkutski oblastis Tuluni-nimelisse väikelinna. Sellistes linnakestes polnud ilmaski ühtegi silti. Siis oli vaja kohalikke osavasti ristküsitleda, et tõde teada saada. Tulunis sattusime ahastusse, sest meid juhatati neli korda eri suunas, aga välja jõudsime alati ühe ja sama bensiinijaama juurde...
Tahaks näha, mida oleks sellises olukorras teinud Harry Potter. USA eriüksuslased satuksid paraja portsu otsa, kui nende öise orienteerumise õppus korraldataks Tulunis. Meid päästis taas taksojuht.
Maanteekaardid ei valeta Venemaal enam õnneks nii totaalselt kui 1976. aastal. „No need Venemaa teedeatlased on küll tõepoolest rahvavaenlaste eksitamiseks välja antud,” ohkas Ülo Tootsen 33 aastat tagasi, „õieti ükski tee ei klapi. Kus on märgitud punase joonega hea asfalttee, on kõige hullem kruusatee, ja kus vaid punktiirne jalg- või külavahetee, on tihti tuttuus korralik asfalttee!”
Suured maanteed jooksevad nüüd üsna veatult teedeatlase järgi. Väiksemate teedega on aga probleeme.
Samara oblastis leidsime kaardilt otsetee Orenburgi, mis säästnuks meile ligi 150 kilomeetrit. Kaardi järgi pidanuks see kogu aeg olema asfalttee. Algul nii oligi, asfalt oli isegi parem kui suurel föderaalteel. Autojuht juba rõõmustas – aga nagu ikka Venemaal, järgnesid sellele pisarad. Kõigepealt saime näha tohutuid auke ja lagunenud asfalti. Siis lõppes asfalt ja algas kruusatee. Mingil hetkel kadusid ümbert külad ja kruusatee muutus pinnaseteeks. Lõpuks leidsime ennast lagedas stepis poriselt põlluvaheteelt, mis lõppes teeristiga, kust läksid rajad viide suunda... Umbes nii, et lähed sinna, saad rikkaks, lähed tänna, saad õnnelikuks, lähed kolmandale poole, saad nii rikkaks kui ka õnnelikuks, ent sured noorelt. Välja me sealt stepist muidugi lõpuks saime ja isegi õigele teele.
Venemaa inimesed pole õnneks sellised nagu nende teeviidad või atlased. Tundus veidi üllatav, et mida kaugemale Moskvast, seda selgem elust arusaamine tundus inimestel olevat. Paljud saavad väga kainelt aru, mis Venemaal toimub.
Nad saavad aru, mida tähendab Venemaa tulevikku silmas pidades kasvav korruptsioon ja lagunev infrastruktuur. Saavad aru, mida tehakse nendega valimistel. Saavad aru, mida ja kuidas kajastavad kesktelevisioonid.
„Kui me saaksime rääkida, mis me neist arvame, ei oleks kellelgi seal Moskvas võimalik meile neli tundi sõnagi vahele öelda!” ütles ärritunud endisest õpetajast pensionär, kes müüs Volgogradi oblastis maantee ääres vähke. Ärritus tuli sellest, et Vladimir Putin laseb igal aastal televisiooni vahendusel korraldada rahva murede ärakuulamise, aga kogu ülejäänud aja ei tunne sellesama rahva elu vastu huvi mitte keegi. „Isegi meie hääli pole vaja, sest valimistel tehakse „tšiki-priki”,” lisas vähimüüja sõbranna, kes kõrval kala müüs.
Ega Venemaal ole kõik inimesed nii avameelsed, aga sellist kurja juttu rääkisid üllatavalt paljud.
„Ära ole naiivne,” oli teekonnal läbi Venemaa kõige levinum vastus minu küsimustele, miks üks või teine asi on nii, nagu ta on, ja miks keegi olukorra muutmiseks midagi ette ei võta. Kui meie elame Euroopas nagu loomaaias, siis nemad nagu džunglis. Tegelikult on see Venemaast arusaamiseks väga hea ja universaalne soovitus: „Ära ole naiivne!”
Küsimus, miks siis keegi midagi ette ei võta, on üsna retooriline. Igal Venemaa vastu huvi tundval inimesel on sellele oma vastus. Mina pakun, et asi on lihtsalt vene inimeste praktilisuses.
Keskmine vene inimene saab väga hästi aru, kuidas asjad käivad ja kes asjade sellise käigu pealt teenib ning et ilma nendesamade inimeste tahteta on väga raske midagi muuta. Ring on üsna kinnine. Keskmisele inimesele on samal ajal täiesti ükskõik president Medvedevi üleskutse riiki moderniseerida. Nad ei taha kuhugi „edasi”. Samuti ei huvita neid karvavõrdki arutlused, kas näiteks Stalin oli hea või paha. Mis kasu on argipäevas sellest vaidlusest? Tavalisel venemaalasel ei hakka sellest soojem ega külmem.
„Nad tahavad, et säiliks mõõdukas naftadollarlik tarbimistase,” ütles hiljuti tolle keskmise inimese ootuste kohta tabavalt tuntud ajakirjanik Leonid Radzihhovski. Nii see on ja lähiaastate Venemaal nii ka jääb.
Paljudes piirkondades ehivad rajoonide vappe endiselt sirp ja vasar. Seejuures pole tegu Nõukogude ajast jäänud puuslikega, vaid neid näeb rajoonide hiljuti püstitatud piiritähistel. Kõige tihedam sirbi ja vasara kontsentratsioon on keskustest kaugemates rajoonides. Järelikult inimestele meeldib. Mõnes mõttes väljendatakse nii arvamust, et vanasti oli parem.
Porilõks Siberi maanteel
Suur kaubaauto istub kapitaalselt poris kinni. Juht on vööni sopaga koos ja üritab poolde säärde ulatuvat pori labidaga rataste alt ära loopida. Mõttetu töö, raske veoki rattad pöörlevad nagu jääl. Juht peab traktorit ootama.
See sohver ei ole sõitnud teetammilt alla sohu. Ta on jäänud oma autoga kinni ainsal maanteel, mis ühendab Ida-Siberit muu Venemaaga.
Porimülka ametlik nimi on Venemaa föderaalmaantee M53. Tegevuskoht on Krasnojarski krais, suunaga Irkutski poole, kõigest umbes 280 kilomeetrit Krasnojarskist, Venemaa suurimast Ida-Siberi linnast.
Sealne tee oleks enam-vähem läbitav, kui ei sajaks vihma. Juba mõnetunnine vihm muudab umbes 20-kilomeetrise teelõigu suurte autode lõksuks.
Mina läbisin selle koha 14. oktoobril, kui oli sadanud ühe päeva. Pärast sadas veel mitu päeva ja 18. oktoobril jäi kaubaautode liiklus seal neljaks päevaks seisma, kirjutas Venemaa nädalaleht Novaja Gazeta. See on iga-aastane vahepala, mida kohalik võim ja aktiivsemad inimesed teavad oodata ja pakuvad teenuseid.
Traktoreid appi ootavatele veoautomeestele pandi käima eribuss lähimasse suuremasse külasse, kus sai pesta, suitsu ja toitu osta. Kaheksa kilomeetri pikkuses rivis ootavate autode kõrvale seati üles väliköögid.
Föderaaltee kapitaalse lagunemise põhjus on mädasoo, millest tee läbi läheb. Tee-ehitajad ei suuda ehitada sinna kvaliteetset teed. Soo pidavat neelama täitematerjali sellise himuga nagu seitse näljast hiiglast.
See pole Krasnojarski ja Irkutski vahel ainuke selline lõik. Asfaldiga kaetud lõigud vahelduvad pidevalt mülgastega. Mõnest kohast on kevadel üle kallaste tõusnud jõed tee peaaegu täielikult ära viinud. Taastama ei kiirusta neid eriti keegi.
Kuulus kirjanik Anton Tšehhov reisis 1890. aastal läbi kogu Venemaa Kaug-Itta Sahhalini saarele. 119 aastat hiljem kõlab tema kirjeldus Siberi teest endiselt ajakohaselt.
„Siberi tee – see on maailma kõige pikem, ja tundub, et samal ajal ka kõige koledam... Sõita on raske, väga raske, kuid läheb veel raskemaks, kui mõtled sellele, et see kole, armiline, rõugetes maariba on peaegu ainus soon, mis ühendab Euroopat Siberiga!”
