„Pehmed ja karvased“ tegutsevad lõpliku otsuse ootuses

„Pehmete ja karvaste” tulevik on muutunud tumedaks. Ametlikku teadaannet, et see uuest aastast ETV programmist maha võetakse, pole veel avalikkusele tulnud.

Ka pole sarja tootjale, BEC  produtsendile Raivo Suvistele kirjalikku ülesütlemisteadet saadetud. Kuid töörühm on teadlik, et töötatakse vaid aasta lõpuni. Raivo Suviste keeldub kommentaaridest, rahvusringhääling ei anna konkreetset vastust.

Eesti rahvusringhäälingu ju­hatuse esimehe Margus Allikmaa sõnul tuleb järgmise aasta eelarvest kärpida 28 miljonit krooni, mis määrab kõige rahamahukamate saadete lõpetamise. Tema sõnul on nad kaua ja vastutustundlikult arutanud, millest loobuda, kahjustamata sealjuures avalik-õiguslikule televisioonile seatud ülesandeid. „Meil on laua peal kuus-seitse saadet, mille ärajätmist me kaalume,” ütles ta. Liisk näib olevat langenud „Laulge kaasa!” ja kogu Eurovisioni lauluvõistluse projektile. Allikmaa sõnul ei tehta „Pehmete ja karvaste” kohta uisapäisa ot­sust, seda enam, et tegemist on väärtsaatega. „„Pehmed ja karvased” on suhteliselt kallis projekt, ja see on kogu selle protsessi anatoomia. Muud põhjust pole,” selgitas Allikmaa.

Kokkuhoiuhaamri alla minevate saadete nimekiri avalikustatakse novembri algul. Praegu aga käib töö poliitilise pilasarja kallal edasi, sest aasta lõpuni tuleb eetris olla veel ligi kümnel korral.

Aktuaalne ja otsekohene

Stsenaristidel Toomas Kallil ja Gert Kiileril tuleb vaheldumisi nukkudele sõnad suhu kirjutada, lavastaja Hardi Volmeril kõik läbi kavandada-lavastada, näitlejatel käpikpead laua taga elama panna, operaatoritel pilt üles võtta. Ikka nädalast nädalasse: stsenarist esitab teksti neljapäeva hommikuks, näitlejad mängivad selle reedel kaamerate ees sisse, laupäeval monteeritakse saade kokku ja kahe päeva pärast, esmaspäeval jõuab materjal ETV vaatajaini.

Et satiirisari on aja jooksul muutunud küpsemaks ja konkreetsemaks, on ilmselge. Kõige hinnalisem on selle päevakajalisus, võimalus kuulda rahva arvamust poliitikute tegemiste kohta. Selge on ka see, et sellise žanri kirjutajaid on Eestis üldse vähe. 2002. aastal alustasid stsenaristidena Andrus Kivirähk ja Toomas Kall, 2003. aastast Gert Kiiler, mõnda aega oli kaastegev Urmas Lennuk.

Kuigi poliitilisel nukusaatel on analooge mujalgi maailmas, on produtsent Raivo Suviste sõnul „Pehmete ja karvaste” näol tegemist kodukootud formaadiga.

„Me kaalusime alguses, millist vormi kasutada. Venemaal oli eeskujuks suurte nukkudega lavastus, Soomes animeeritud variant, meie valisime sellise,” ütleb Suviste meie käpiknukuetenduse kohta, milles nukke juhtivad näitlejad on viidud laua alla.

„Pehmete ja karvaste” teemad toob kätte päevapoliitika ja see leiab otsekohe väljundi ekraanile. Saabuva esmaspäeva stsenaariumi kirjutanud Gert Kiileri sõnul ei saa seekord üle ega ümber Läti „meteoriidist”, sotside ja Keskerakonna ühinemiskõnelustest ega naiste ja loomade ebavõrdsetest palkadest – kõik need on olnud selle nädala teemad.

„Pehmete ja karvaste” põhikoosseisu tegelasi on 24. Need jagunevad pehmeteks ehk poliitikuteks ja karvasteks ehk rahvaks. Esindatud on peaaegu kogu Eestimaa arvamuste läbilõige ja poliitiline grupipilt. Kõik tegelased esinevad vaid eesnime all.

Edgar on Keskerakonna ke­hastaja, Reformierakonda esindavad Andrus, Kristiina, Laine ja Siim Brüsselis, IRL-i Mart, Juhan ja Ene, Rahvaliitu – Villu, sotse – Ivari. Olulised tegelased on Toomas Hendrik ja Evelin. Lisaks põ­hitegelastele on neli looma – rah­va häält kuulu- ja naistejuttude näol edastavad Jänes ja Siga, talupojatarkust kuuleb Eesti Taa­dilt, vene rahva mõtteid – Hundilt. Kõigile maapealsetele as­kel­dustele annavad üldistuse keldrifilosoofid Päts, Meri ja Rüütel.

Nukud elavad oma elu

Millise tegevusjoonise järgi tegelased toimivad? Kas Kallas on tõesti tipsutaja, sest istub sageli õlleklaasi taga, ja Mart naiivne piiksuja, keda ei saa tõsiselt võtta?

„See on natuke keerulisem,” selgitab Kall. „Kallas ei ole tipsutaja päriselus, sest Euroopas tuleb teha tööd kaine peaga, Laar ja Rüütel pole sellised totud, nagu neid näidatakse, Parts aga ei ole mingi kurja vanduja. Asi on selles, et nukud elavad oma elu, mille näitlejad on neile sisse puhunud. Kui nad on korra sellise kuju saanud, siis me näitame neid sellisena, sest vaataja juba ootabki seda. Kui Laar hakkaks järsku rääkima sügava tõrrepõhjahäälega tõsist juttu, ei oleks ta enam selle lavastuse Mart. Nukud on saanud karakteri, mis ei vasta üks üheselt elule, aga kuna need on korra käi­ku läinud, siis on seda raske muu­ta, ja ei tea, kas on tarviski. Praegu läheb kõik, mis puudutab Keskerakonda, Edgari kraesse, kõik, mis on isamaa ja rahvuslusega seotud, läheb Mardile jne. See on rohkem sümbolite mäng, muinasjutt, mütoloogia,” seletas Kall.

„Pehmed ja karvased” võiksid olla, ütleb Kall. „Selle kadumisest oleks kahju. Kahju mitte ainult näitlejatest ja autoritest, vaid ka ETV-st. ETV-s torkab ta paremini silma, eristub muust programmist, distsiplineerib ka tegijaid. Mingis lõbusamas kanalis võib ta konteksti survel ka sisuliselt muutuda, seda küll ei tahaks.”