Egiptus nõuab maailmalt röövitud aardeid tagasi
Juba järgmisel reedel on Pariisis asuvasse Louvre’i muuseumi oodata väga nõudlikku delegatsiooni. Egiptuse arheoloogid tulevad nimelt järele viiele iidsele freskofragmendile, mis varastati Kuningate orust 1980. aastatel, ja Louvre’il ei jäägi midagi muud üle, kui need loovutada. Muuseum ostis muinasesemed 2000. aastal, teades juba siis, et tegemist on hauaröövlite saagiga, mida Egiptus hakkab ilmselt tagasi nõudma.
Need graniidist steelikillud, suuruses 15 x 30 cm, peaksid pärit olema vaimulik Tetaki 3200 aastat vanast hauakambrist. Muististe tagastamata jätmise korral ähvardas Egiptus katkestada Louvre’iga igasuguse koos-töö, mida isegi maailma kuulsaim muuseum endale lubada ei saa. Nüüd nõustus Egiptus küll sellega, et Louvre’i teadlased jätkavad arheoloogilisi kaevamisi Saqqara lähistel, kuid muuseumi endise egüptoloogia kuraatori Christiane Ziegleriga edaspidi koostööd enam ei tehta.
Metropolitani muuseum New Yorgis oli oktoobris sama probleemi ees. Ühelt erakogujalt ostetud vaaraodeaegse punasest graniidist pühamu naose (sisedekoratsiooni) kild tagastati Egiptuse antiikasjade ametile. Siis jagas Egiptuse esiarheoloog Zahi Hawass hoopis ohtralt kiidusõnu, sest Metropolitan olevatki soetanud eseme vaid Egiptusele tagasi andmiseks.
Metropolitani muuseum küll ei kinnitanud, et nende otsust oleks mõjutanud Egiptuse ja Louvre’i vaheline tüli. Ka Hawass pidas seda lihtsalt Metropolitani uue direktori Thomas Campbelli hea tahte žestiks. St. Louisi kunstimuuseum Missouris on aga avalikult Egiptuse boikoti all, kuna keeldus tagastamast 3200 aasta vanust kuldset surimaski.
Nofretete büst Berliinis
Berliini Uuel muuseumil seisab ees palju valusam vaidlus. 1912. aastal leidsid Saksa arheoloogid Egiptuses väljakaevamistel maailmakuulsa Egiptuse valitsejanna Nofretete (ehk Nefertiti) büsti, mis on valmistatud 14. sajandil enne Kristust, ja toimetasid selle Saksamaale. Nüüdseks on aare jõudnud Berliini Uude muuseumi, kuid Egiptuse arvates on ka selle koht oma algsel kodumaal.
Berliin ei taha büsti tagasi anda. Neil on esitada ka 1924. aastast pärinev dokument, mille alusel kuuluvad leitud esemed kahe riigi jagatud omandisse. Ometi tuleb sellest välja ka sakslaste pettus – nimelt jätsid nad esemed ikkagi enda kätte, pealegi ei teavitatud egiptlasi siis Nofretete büsti tegelikust seisukorrast.
Hawass on öelnud, et kui suudetakse tõendada, et Berliini toimetatud muinasesemeid ei ole varastatud, loobub ta nõu-dest. Ometi on ta veendunud, et vargus pandi toime. Esimese nõude büst tagasi saada esitas Egiptus juba 1930. aastatel, nagu näha, edutult. Ja kui Saksamaa nüüdki järele ei anna, ähvardab Hawass lõpetada edaspidi oma muinasesemete näitused selles riigis üldse. Hawassi nõuete nimistu pole just lühike: Egiptus nõuab veel tagasi Berliinis hoitavat Hemiunu, Giza suure püramiidi arhitekti kuju. Ja Bostonis asuvat Anchhafi ehk siis Chefreni püramiidi arhitekti kuju. Ning Pariisis Louvre’is säilitatavat värvitud sodiaaki, mis on pärit Dendera templist. Ja nii edasi.
Rosetta kivi
Õigupoolest üks väheseid esemeid, millele Egiptus Berliinis üldse ei pretendeeri, on Rosetta kivi sealse muuseumi vitriinis, sest tegemist on koopiaga. Originaal asub praegu Briti muuseumis. Inglaste suhtes on Hawass veel mõõdukas. Ta tahab Rosetta kivi Kairosse küll, aga vaid laenuks, et näidata seda 2013. aastal Giza püramiidide lähistele rajatava Suure Egiptuse muuseumi avamisel.
Briti muuseum on lubanud nüüd taotlust kaaluda, kuigi palju ultimatiivsemale kirjale 2003. aastal London ei vastanudki. Egiptus ei vaidlusta enam Briti omandiõigust sellele Ptolemaioste ajast (aastast 196 e.m.a) pärit ja Rosettast leitud kolmekeelsele steelile, mis asub 1802. aastast Londonis ja oli peamiseks võtmeks Muinas-Egiptuse hieroglüüfide dešifreerimisel.
Zahi Hawass kuulutas äsja uhkelt, et pärast Egiptuse antiik-asjade ameti etteotsa asumist 2002. aastal on ta suutnud riigile tagasi tuua juba 5000 kunagi sealt varastatud või ära viidud muinaseset. Hawass, kellest on saanud juba terve egüptoloogia võrdkuju maailmas, on oma nõudmistes üsnagi agressiivne. Kuid meest, keda näeb peaaegu iga nädal mõnes rahvusvahelises telekanalis kommentaare jagamas ja esitlemas üha suuremaid arheoloogilisi avastusi Egiptuses, ei ole võimalik lihtsalt ignoreerida.
62-aastasest Hawassist sai hiljuti ka Egiptuse asekultuuriminister, antiikasjade ameti peasekretärina jätkab ta tuleva aasta maini, mil ta peaks justkui pensionile minema. Kuid ta võib osutuda liiga asendamatuks. 2006. aastal pani ajakiri Time ta koguni saja mõjukama inimese nimekirja, kes kujundavad maailma.
Samal ajal pole jäänud vastulöögid Egiptuse ambitsioonidele tulemata. Hawassi otsene ülemus kultuuriminister Farouk Hosny kandideeris ÜRO kultuuriagentuuri UNESCO peasekretäriks, kuid pidi oktoobris leppima valusa kaotusega. Taustal oli näha Prantsuse, Saksa ja juudi jõulist lobitööd Hosny vastu. Mees oli küll konflikti ise esile kutsunud, teatades aasta varem Egiptuse parlamendile, et kui Aleksandria raamatukogus peaks olema juudi kirjandust, oleks ta ise valmis sellele tule otsa panema.
Hawass pidi tülisse sekkuma, teatades, et internetis levivad fotod sellest, kuidas juudi pühakirju Egiptuses Maimoniidide sünagoogi põrandale pillutakse, on võltsing. „Egiptus kohtleb juudi sünagooge ja pärandit samal moel kui enda oma,” teatas Hawass. Teda toetas Egiptuse juudi kogukonna juht Rauf Fuad Tawfiq, väites, et fotod olid üles võetud hoopis endises juudi koolis, mitte sünagoogis.
Samal ajal ei suutnud Egiptus siiski kõiki veenda, et Maimoniidide sünagoogi taastamine ei olnud vaid osa plaanist UNESCO-le meeldida. Riigis on 13 juudi muinasmälestist, osa neist oli küll juba varem restaureeritud. Iisraeli valitsus eelistas otsesest protestist Hosny vastu hoiduda, pealegi kahetses Egiptuse kultuuriminister avalikult oma väljendusi. Hosny on olnud ministriametis juba 1987. aastast.
Egiptuse arheoloogia isa
1947. aastal sündinud Zahi Hawass õppis kreeka ja rooma arheoloogiat Aleksandria ülikoolis, egüptoloogia diplomi aga omandas Kairo ülikoolis. Doktorikraadi sai ta Pennsylvania ülikoolist, kus õppis Fulbrighti stipendiumiga. Seejärel töötas ta lektorina Ameerika ülikoolis Kairos ja California ülikoolis Los Angeleses.
1993. aastal oleks mehe karjäär äärepealt katkenud, sest ta vallandati Giza püramiidide inspektori ametist, kui sealt oli varastatud üks hinnaline muinasese. Aasta hiljem ta au taastati ja 1998. aastal tehti temast Giza püramiidide platoo direktor. 2002. aastast peale on ta Egiptuse antiikasjade kõrgeima nõukogu (ehk antiikasjade ameti) peasekretär.
Tänavu, kui Egiptust külastas USA president Barack Obama, oli Hawass talle isiklikult teejuhiks. Hawass esineb tihti telekanalites National Geographic Channel, The History Channel ja Discovery Channel ning jagab meelsasti intervjuusid ka teistele soovijatele.
Arheoloogina pole ta tegevus aga sugugi vähem märgatav. 2006. aastal õnnestus Hawassil koos ameeriklase Otto Schadeniga avada hauakamber KV63 Luxori Kuningate orus – esimene hauakamber alates 1922. aastast, mida polnud rüüstatud. 2007. aastal teatas ta, et on ilmselt suutnud leida Nofretetest veelgi kuulsama valitsejanna Hatšepšuti muumia. Kuid muumiatele DNA-proovide tegemist ta ei poolda. Juba 2000. aastal, kui jaapanlased ja mõned Egiptuse teadlased taotlesid luba muumiate DNA võtmiseks, oli Egiptuse valitsus selle vastu.
Teised riigid
Iraak ja Aafrika maad alles hakkavad mõtlema
•• Zahi Hawass on avanud tõelise Pandora laeka. Kui juba suured muuseumid on nõus aardeid Egiptusele tagastama, astuvad järjekorda näiteks ka Iraak ja mitu Aafrika riiki, kes alles koguvad mõtteid, mida peaks tagasi nõudma.
•• Iraagi arheoloog Zainab Mohammed leidis, et kuigi riigil on moraalne õigus nõuda oma muinasvarade tagastamist, on enamik neist riigist välja viidud siiski legaalselt.
•• Nimelt kehtis Osmanite võimu ja hiljem Briti mandaadi all Mesopotaamias üsnagi selge kord, mis võimaldas mälestisi riigist välja toimetada vaid kokkuleppel kohaliku võimuga. Alates 1936. aasta seadusest on kõik välja kaevatud esemed olnud Iraagi riigi omand.
Ištari värav jääb siiski Berliini
•• New York Times on märkinud just Iraagi võimalikke nõudeid seoses Berliinis säilitatava Ištari väravaga, millest Iraagis on vaid koopia. Kuid Mohammed nentis, et Bagdadil on põhjust küsida tagasi vaid pärast 1936. aastat riigist salaja välja viidud esemeid. Eriti nõuab Iraak alates 2003. aastast röövlite küüsi langenud esemeid.
•• Ištari värav kaevati välja juba aastail 1902–1914 ja selle tükid toimetati Berliini, kus need 1930. aastatel Pergamoni muuseumis uuesti kokku pandi. Kuid sama värava juurde kuulunud ülejäänud esemed ja kujud on laiali üle kogu maailma. Ištari värav koos Baabüloni müüridega mahtus esmalt ka seitsme maailmaime hulka, kuni valmis Aleksandria Pharose tuletorn.
