LEO KUNNAS: Väärtused või reaalpoliitika?
Mõistagi on väärtustepõhise poliitika ajamiseks vaja kõigepealt väärtusi, millest lähtuda. Paraku pole universaalseid, kogu inimkonnale omaseid poliitilisi ühisväärtusi veel olemas. Demokraatia, vabadus ja inimõigused, mis on paljudele tähtsad, ei tähenda teistele midagi. Kahtlemata on al-Qaida, Taliban ja muud islami äärmuslikku suunda esindavad organisatsioonid väärtustepõhised. Küsimus on lihtsalt selles, kas nende väärtused on ülejäänud maailmale vastuvõetavad.
Kuna ühised, kõigile vastuvõetavad väärtused puuduvad, tekib mõistagi kiusatus kehtestada oma väärtusi jõuga. Kas demokraatlikel riikidel on nii palju jõudu, et kukutada kõik maailma diktaatorid ja kehtestada kõikjal elementaarsed inimõigused? Kui selleks pole jõudu ega tahet, ei ole ühe või kahe diktatuuri välise sõjalise jõuga kukutamisest palju kasu. Sel juhul jääb väärtustepõhine poliitika pelgaks loosungiks.
Pragmaatiline tunnustamine
Rakendamiseks vajaliku jõu puudumine väärtustepõhist välis- ja julgeolekupoliitikat iseenesest veel põhja ei lase. Õilsad ideaalid jäävad. Tõelisi väärtusi ei olegi võimalik üksnes jõuga peale suruda, need tuleb vabatahtlikult omaks võtta.
Väärtustepõhist poliitikat on võimalik diskrediteerida vaid ühel viisil: kui selle kandjad ei suuda olla ise eesmärgiks seatud väärtuste kõrgusel. Guantánamo ja Abu Ghraib on andnud käsil oleva kümnendi USA ja tema liitlaste välis- ja julgeolekupoliitikale palju suurema tagasilöögi kui mis tahes sõjalised probleemid Iraagis või Afganistanis. Mida aeg edasi, seda vähem on väärtustepõhisest poliitikast kuulda. Väärtuste asemel on huvid. Me elame paktide, mõjusfääride, sõjalise jõu ja gaasitorude maailmas. Tegelikult pole me hetkegi kusagil mujal elanudki, ehkki mõni meist on tahtnud uskuda vastupidist.
Kui Eesti välispoliitika oleks tõesti väärtustepõhine, siis mis peaks olema säärase poliitika kandev idee? See peaks rajanema kõige olulisemal väärtusel, tänu millele meie riik üldse eksisteerib. Eesti Vabariik tekkis ja taastas oma iseseisvuse tuginedes iga rahvuse enesemääramisõigusele.
Kui meie välispoliitika tahaks pretendeerida väärtustepõhisusele, siis peaksime käsitama enesemääramisõigust universaalse väärtusena ja toetama kõigi väikerahvaste õigust omariiklusele. Olime ju ise alles äsja riigita rahvas, kes janunes pisimatki rahvusvahelist toetusavaldust ja oli selle üle õnnelik. Paljud rahvad on praegu samas olukorras, kus meie kõigest kakskümmend aastat tagasi.
Me ei toeta tiibetlasi, sest soovime arendada majandussuhteid Hiinaga. Me ignoreerime kurde, sest toetame Türgi püüdlust astuda Euroopa Liitu. Samal ajal ei ütle me ka, et Venemaa näol on tegu lõpuni lagunemata koloniaalimpeeriumiga, ega toeta sealsete rahvaste enesemääramispüüdlusi. Me ei tee seda, sest säärane seisukoht oleks enamiku meie NATO-liitlaste arvates liiga äärmuslik. Kosovo iseseisvust tunnustasime seetõttu, et enamik meie liitlasi tegi sama. See ei põhjustanud mingeid komplikatsioone. Seda oli ohutu ja mugav teha.
Ma ei väitle selle üle, kas Eesti välispoliitika, millele meie julgeolekupoliitika paljuski tugineb, on hea või halb, õige või vale. Ma väidan vaid, et see on teatud aspektides reaalpoliitika oma kõige ehedamal kujul, millel ei ole väärtustepõhisusega mingit pistmist.
Mõistagi oleks paslik sel juhul väärtuste koha pealt suu kinni hoida. Samuti tuleks arvestada, et ka teised riigid, sealhulgas liitlased, ajavad meie suhtes külma reaalpoliitikat, mida määravad rahvuslikud huvid.
Meie välispoliitika paradoks seisneb selles, et ise pragmaatilist reaalpoliitikat ajades loodame meie suhtes rakendatava poliitika väärtustepõhisusele. Selle loogika järgi peaksid liitlased toetama Eesti Vabariiki puhtalt sellepärast, et oleme demokraatlik riik ja austame elementaarseid inimõigusi. Seetõttu peaksid nad meie huvid oma rahvuslikest huvidest ettepoole seadma. Meie tegudel või tegematajätmistel pole erilist tähtsust, sest liitlased on meile välja andnud blankoveksli NATO viienda artikli näol.
Umbes aasta eest väljendas kolumnist Abdul Turay Postimehes (11.11.08) mõtet, mis pälvis laialdast vastukaja: „Oletagem, et aasta kolme-nelja pärast otsustab Venemaa oma õnne proovida ja ründab Narvat. Me võime olla kindlad, et Ühendriigid ja kogu lääs mõistab selle hukka. Kuid pole sugugi välistatud, et Ühendriigid ja NATO ei võta tegelikult midagi ette, sest presidendi abikaasa pähe kerkib mõte: „Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.””
Selle lause sügavam sisu pole tegelikult eestlastele rassismi etteheitmises. Meil pole põhjust end rahvusena Aafrika rahvaste ees süüdi tunda. Vähe sellest, et meil puudub valge mehe taak, enamik meist ei puutu mustanahalisega üldse kokkugi.
Öeldu olulisem tähendus on hoopis muus. Meie abistamise otsus või selle tegemata jätmine ei sõltu meist. Iga liitlasriik otsustab suveräänselt, kui palju vägesid, millal ning milliste lahingureeglite ja piirangutega ta sõjatandrile saadab. Otsuseid mõjutavaid tegureid on seda-võrd palju, et neid ei ole võimalik ratsionaalselt analüüsida.
Idealistlikud ootused
Oma rahvuslikest huvidest lähtudes vajaksime külma sõja aegset NATO-t hoolikalt koostatud ja läbiharjutatud operatiivplaanide, arvukate kõrges valmisolekus rahvuslike väekontingentide ja veelgi suuremate reservidega. Säärast NATO-t pole kahjuks enam ammu. Selle asemel on meil sõjaline organisatsioon, kes on väljaspool oma territooriumi takerdunud pikaajalisse sõtta, mille võidukat lõppu pole veel näha.
NATO-t ja kollektiivkaitset pole põhjust käsitleda müstilis-religioossete terminitega nagu „NATO-fanaatik”, „NATO-sse uskuja” või „NATO-s kahtleja”. Aeg, mil paljusid patrioote ja esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitajaid süüdistati peaaegu „NATO-ketserluses”, oli alles eile. Üks kunagisi suuremaid NATO-fanaatikuid oli Herman Simm. Loodetavasti pole vangla tema indu jahutanud.
Pragmaatiline lähenemine eeldab liitlasvägede võimaliku saadavuse, väekontingentide suuruse, vägede saabumise aja-graafiku ja muude asjaolude pidevat analüüsi. Kui meie enda välispoliitika on juba kord pragmaatiline reaalpoliitika, kas siis on põhjust eeldada, et meie liitlased käituksid kuidagi teisiti?
