Tõnis Kask: „Õnne” jälitab mind kogu aeg

2. detsembril 80-aastaseks saav Tõnis Kask lubab enda sünnipäeva pidada Eesti Televisiooni muuseumis, kuhu kutsub oma GITIS-e aja õpingukaaslased.

„Täisseltskonda meid enam ju pole, äsja läks meie seast ka Vello Rummo,” ütleb Kask. „Kui nad julgevad muuseumieksponaadid olla, nagu me oleme, siis see koht sobib meile väga hästi,” naerab ta.

„Hea, et minust pärast GITIS-e lõpetamist näitlejat ei saanud. Ma sain ikka üsna alguses, kohe, kui meid Draamateatrisse suunati, aru, et näitlejaamet ei ole minu jaoks,” meenutab Kask. 1953. aastal Moskvast naastes mängis ta siiski paar aastat Draamateatri laval, siis aga hakkas lavastama isetegevusteatrites, millest üks asus vineeri- ja mööblikombinaadi juures. Telemajja jõudis Kask 1957. aastal esiotsa režissööri assistendiks. Mõne aasta pärast oli ta propagandasaadete režissöör, siis ETV pearežissöör ja kunstiline juht ning Nõukogude aja lõpuks Eesti Telefilmi peatoimetaja. „Õnne 13” telesarja al­gataja ja kümme aastat seda lavastanud režissöör Kask lõpetas oma südamesarja tegemise 2003. aastal tervisele mõjunud töökoormuse pärast.

„Tervis on mul vana,” hindab ta oma praegust seisundit. Sellest hoolimata peab ta tegelema raske katsumusega – enda harjumuste muutmisega. Harjumuseks oli tal aga „Õnne 13” lavastamine. Asendustegevusena loeb ta palju, põhiliselt ajalooalast kirjandust, oma lemmikut; reisib koos abikaasaga külmal ajal sinna, kus on soe; kohtub sõprade ja tuttavatega, käib korra kuus ETV pensionäride klubis; osaleb Eesti rukkiseltsis väärtustamaks meie rukki tootmist.

Endise telemehena vaatab Kask palju televiisorit, Eesti kanalite kõrval on talle sümpaatne Venemaa telekanal RTVInter oma poliitiliselt korrektsete arutlussaadetega „Eriarvamus” ja „Nä­dala tahud”. Eesti kanalitest vaatab TV3 uudiseid ja „Aktuaalset kaamerat”. „TV3 uudiseid sellepärast, et neis on ootamatusi, mida AK-s kunagi ei ole,” põhjendab ta. „Olen vaadanud ka „Võsareporterit”, noh, selles on kohati ka säravaid hetki, aga õnnetuseks on seal liiga palju labasusi,” arvab ta.

Kristjaneid ei salli

Tõnis Kask on väga suur ajaloohuviline, eriti huvitub ta kõigest, mis puudutab Eesti iseseisvuse teket. Sellest rääkides pudeneb talt fakte ja arve nagu konveierilt. Kase vaieldamatu lemmik on Jaan Poska – esimene eestlasest väliminister, esimene korralik õigeusku tunnistav eesti meelega mees, kes suutis rääkida Venemaaga selgeks piirid, mis Tartu rahulepingu jõustudes ei tulnudki Rakvere taha.

Kask on Eestile andnud kolm filmi-Kingisseppa, keda on ke­hastanud kaks korda Mati Klooren (25-osalises telesarjas „Sünniaasta” ja „Poliitilistes kirgedes”) ja korra Jüri Krjukov (filmis „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust”). Miks nii palju Kingissepa-lavastusi? „Sest mulle meeldib ajalugu,” kordab Kask. „Kingissepp on ajalooline isik. Minu filmides on vastandatud kaks poolt– kuberner Jaan Poska ja bolševik Viktor Kingissepp, viimane revolutsiooninõukogu liikmena ja toiduainete rekvireerijana.”

Tõnis Kask on küll isamaaline mees, kuid Kristjaneid ta ei salli. „Ükski asi pole mustvalge,” ütleb ta. Kristjani oli välja mõelnud „Õnne 13” esimene stsenarist Astrid Reinla vastukaaluks Johannese prototüübile. „Kui Johannes oli mees, kes läks sundmobilisatsiooniga Vene armeesse, siis Kristjan polnud kuskil, ta on lihtsalt räuskav isamaalane, sõnategija. „Kui ma näen kommunisti, siis ma kohe sülitan,” ütleb Kristjan „Õnnes”. Kui temalt küsitakse, kas ta tõesti sülitab, siis võtab ta veidi tagasi ja vastab: „Mõttes.” Sellised isamaalased, kes pole ise midagi teinud, on kõige hullemad,” põhjendab Kask.

„Õnneta” pole õnne

Kümme aastat „Õnnet” teinud mees praegusest „Õnnest” rääkida ei taha, kuigi see on tema mõtetes ja meeltes kogu aeg. Sarja ta siiski jälgib, kuid selles polevat enam seda sotsiaalsust, nagu algul kavandati. „See oli ju räimerahva sari,” tuletab Kask meelde. Suurim kaotus olevat aga see, et pole enam Kaljo Kiiska ja keegi pole kutsunud asendama tema mängitud Johannest. Kase sõnul ehitas Astrid Reinla sarja üles Johannesele kui peategelasele. Kuna Kristjanil vastasleer puudub, siis ilma Johanneseta ei olevat enam vajalikku dramatismi.

Tõnis Kask on jäänud režissööriks ja pildiplaani lahendajaks senimaani. Seepärast oli ta väga tõrjuv pildistamise suhtes. Kase arvates oleks kõige õigem kasutada tema artikli juures Heinz Valgu šarži, millel on kujutatud kogu tema olemus – Tõnis kihutab jalgrattal, telefonitoru kõrva ääres, foonil hõljub kaunis naisolend ja taskust lendlevad filmilindid. See ütlevat Tõnise kohta kõik. Kusjuures see naine, ütleb ta, on tema abikaasa Ene, endine kino Sõpruse direktriss, kellega on koos elatud üle 50 aasta.

Lõpuks nõustub härra Kask pildile tulema tingimusel, et fotograaf ei võta teda üles liiga lähedalt ja et pildistamine toimub Tõnismäel, tornidega maja taustal, kus toimusid „Poliitiliste kirgede” filmivõtted ajal, mil hoones asus noorte naturalistide maja.

Tõnis Kask

Režissöör

•• Sündinud 2. detsembril 1929. aastal Viljandimaal Tarvastus, lõpetanud Viljandi keskkooli

•• 1949–1953 Moskva riikliku teatriinstituudi eesti kursus

•• Seejärel näitleja Draamateatris, lavastaja isetegevusteatris

•• 1957 Eesti Televisiooni režissööri assistent, 1958 propagandasaadete režissöör, 1965 ETV pearežissöör ja kunstiline juht, 1987–1990 Eesti Telefilmi peatoimetaja

Telesarjad

•• „Mis Koosta peres uudist?” 1965–1968 (sari kestis kuni 1973)

••  „Sünniaasta” 1977 (25 osa)

••  „Poliitilised kired” 1978–1979

••  „Õnne 13” 1993–2003 (u 200 osa)

Filmid

••  „Pimedad aknad” 1968

•• „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust” 1980

•• „Kaks paari ja üksindus” 1984

•• „Õnnelind flamingo” 1986

•• „Vana mees tahab koju” 1991