Keelemõte: Hiir kugistab mäge. Toode, mis on suurem kui toodang
Elus tuleb vahel ikka ette olukordi, millele ei leidu häid lahendusi, kõik on vähem või rohkem halvad. Keelekasutuse kohta kiputakse ometi arvama, et seda peaks saama jaotada must-valgelt õigeks ja valeks. Üks või teine sõna või sõnaühend peaks justkui olema kas vaieldamatult õige või kindlasti väär. Tegelikkus kipub olema mitmekesisem. Juhtub, et ühe ja sama asja tähenduses on läinud käibele kaks natuke erinevat terminit, millest kumbki pole päris hea. Säärasel puhul on mõistagi raske emma-kumma eelistamiseks üksmeelt saavutada.
Kaks äpardunud terminit
Niisugused on näiteks SKT ja SKP ehk sisemajanduse kogutoodang ja sisemajanduse koguprodukt, mida kasutatakse ühes ja samas tähenduses. Rööpterminite käibele minekut võib lühidalt põhjendada sellega, et keele seisukohast on peetud paremaks üht ja majanduse vaatenurgast teist, kuigi mõni kolmas variant oleks võib-olla mõlemast parem.
Igatahes praegu kasutatakse nii SKT-d kui ka SKP-d. Tavainimesele tundub sisemajanduse kogutoodang selge ja loogiline: juttu on järelikult sellest, mis majandus on tootnud. Eks sellepärast ole seda soovitanud keeleinimesedki, et mõtet on hõlbus tabada. Aga võta näpust! Majandusinimeste jaoks pole asi sugugi nii lihtne, sest mõistena polevat sisemajanduse kogutoodang täpne.
Inglise keeles nimetatakse sama asja GDP-ks ehk gross domestic product’iks, mida arvutatakse põhimõttel: kogutoodang miinus vahetarbimine pluss netotootemaksud. Nagu näha, moodustab sellest juba ühe osa kogutoodang kitsamas mõttes, mis inglise keeles kannab nime gross output. Inglise-eesti sõnaraamat pakub output’ile mitut vastet: väljund, toodang, tulem. Inglise sõna on niisiis võimalik mitmeti tõlkida, kuid eesti vastena on hakatud eelistama toodangut. Aga kui üks komponent on juba kogutoodang, mis siis lõpuks kokku saadakse? Loogiline, et seda ei saa enam omakorda kogutoodanguks nimetada.
ÕS kui rahvaluule
Ent teisest küljest ei sobi ka koguprodukt. Asi pole sugugi selles, nagu oleks vaja iga hinna eest võõrsõna vältida. Mängu astub mitmetähenduslikkus. Eesti keele vaatenurgast on produktiga vastupidine lugu kui toodanguga. Kui toodang on üsnagi üheselt arusaadav mõiste, siis produkt jääb ebamääraseks: see sõna tähendab esmajärjekorras toodet või saadust. Põhimõtteliselt on tegemist kitsama mõistega. Sellisel juhul siis lisatakse kogutoodangule veel midagi ja saadakse kokku koguprodukt ehk kogutoode. Toodang oleks justkui osa tootest. Kukub ju pentsikult välja? Võib-olla sobiks kogutulem või kogusaadus?
Nõnda räägivadki statistikaamet, Eesti Pank ja uuemad majandusõpikud sisemajanduse koguproduktist, ajakirjanduses aga eelistatakse sageli sisemajanduse kogutoodangut, mida soovitab õigekeelsussõnaraamat. Vastuseks minu küsimusele rõhutas Tõnu Mertsina statistikaametist: peamine on jälgida, et eelistataks emba-kumba, mitte ei kasutataks SKT-d ja SKP-d läbisegi.
Tänavu sügisel püüti eesti keele instituudis (EKI) korraldada selleteemalist ekspertide kokkusaamist. See jäi ära. Tundub, et enamik majandusinimesi ei pea asja enam arutamisväärseks. Kirjas, mille saatis instituudile Tartu ülikooli majandusprofessor Raul Eamets, riivas silma lause: „See, et sünonüümina läks kunagi käibesse SKT, ega siin midagi teha ei ole, me võime mida iganes kokku leppida, rahvaluule elab oma elu edasi.” Mis on see rahvaluule? Kas õigekeelsussõnaraamat, mis on valitsuse määrusega kuulutatud kirjakeele normi aluseks? Ajalehetegijad nimelt ei eelista SKT-d mitte mingist erilisest folkloorilembusest majandusteaduse vaimse hiilguse kõrval, vaid vaatavad, mida pakub ÕS.
EKI kogub täiendusettepanekuid uue ÕS-i koostamiseks. Peaks just olema õige aeg arutada ja tegutseda. Mitmekülgne sõnavara, üheselt mõistetavad terminid ja rikas andmebaas teeniks justkui kõigi keelekasutajate huve.
