Soopani jutt jookseb ladusalt ja lehekülg lehekülje järel lendab mööda nagu päikeselised suve­päevad. Kuigi noortevangla aines tundub sünge, on tulemus siiski ootamatult helge ja rõõ­mus ning olustik meenutab rohkem pioneerilaagrit – elada tuleb küll kindla korra järgi, poiste vahel käib omavaheline või­mu­võitlus ja võib peksagi saada, ent „oma kambaga” hoitakse kokku, sõb­rad ja isegi miilits käivad kingipakkidega külas ning kui on mujal kiiret asjaajamist, saab vanglast koguni korraks ära käia. Hoopis teistsugune vanglaelu kui see, mida kirjeldab Leo Kunnas autobiograafilises lühiromaanis „Kustumatu valguse maailm”, mis räägib samuti vanglasse sattunud hilisteismelisest poisist. Soopani juturaamat meenutab stiililt pigem Lindgreni Kalle Blomkvisti seiklusi. Seal elatakse kolme aasta jooksul isegi ohtlikumat elu, kuid teoste peategelasi ühendab see, et nad võtavad sündmusi ennekõike põneva mänguna.

Soopani raamatus tundub veidi kummaline, et tema loodud teismeliste poiste maailma ei mahu ühtki tüdrukut või naist. Üksikuid küll mainitakse, ent isegi Raini ema, kellele on raamatus isegi mõni lehekülg eraldatud, jääb selgelt üksnes kõr­valtegelaseks ja tema mõttemaailm avamata. Asjad lihtsalt on nii, et ema lüpsab lehmi, valab isata kasvavale pojakesele piima joomiseks purki valmis, teeb pannkooke ja kotlette ning ajab külameestele lauda tagumises nurgas puskarit.

Pole vist vaja öeldagi, et loomulikult leiavad Jani ja Silveri ning Raini lood ka kokkupuutepunkti. Ning loomulikult ei saa raamatu pöördelisemaid sündmusi ajalehes ette välja lobiseda. Nii palju võib vahest siiski öelda, et Janil ja Silveril oli väga lõbus suvi, mida veel kaua meenutada. Rain istus oma kolm kuud ära ja siis oli kõik jälle hästi – vangla värava taga ootavad ema, küüs­lauguga kotletid, kodune Kelleri ja sõbrad. Lugeja kulutas koos „Heade pahade poistega” paar tundi  ja sai raamatust kaasa ühe muheda loo. Elu läheb edasi.

Ivar Soopan

Head pahad poisid

Eesti Päevaleht