PETER SINGER, AGATA SAGAN: Kui robotitel on tunded
See on mõeldud eakate või puudega inimeste aitamiseks. Ettevõtte teatel tõi roboti küsimus „sooviksite te kausikest jäätist?” ühe lühiajalise mälukaotusega naise näole laia naeratuse.
Robotid täidavad juba paljusid ülesandeid, autode tootmisest pommide kahjutuks tegemiseni. Lapsed ja täiskasvanud mängivad mängurobotitega, tolmu imevad robotid neelavad mustust üha rohkemates kodudes ja – nagu tõendavad YouTube’i videod – lõbustavad kasse.
Enamik kodukasutusroboteid on funktsionaalse disainiga. Kuid juba on olemas ka pehme ja painduva keha, inimesesarnase näo ja ilmete ning suure liigutuste arvuga roboteid.
Kas me harjume peatselt kodus olevate humanoididest robotitega? Sheffieldi ülikooli tehisintellekti ja robootika professor Noel Sharkey on ennustanud, et hõivatud vanemad hakkavad roboteid kasutama lapsehoidjatena. Ta küsib: mida see lapsele teeb, kui ta veedab hulga aega masinaga, mis ei suuda väljendada tõelist osavõtlikkust, mõistmist ega kaastunnet? Samamoodi võib küsida, miks arendada energiamahukaid roboteid näiteks lastehoius ja hooldusasutuses töötamiseks, kui seal võiksid töötada vähese haridusega inimesed.
Armuda robotisse
David Levy läheb oma raamatus „Armastus ja seks robotitega” kaugemale, oletades, et me armume soojadesse, kaisutatavatesse robotitesse ning isegi seksime nendega. (Kui robotil on palju seksuaalpartnereid, eemalda lihtsalt vastavad osad, desinfitseeri need ja voilà, mitte mingit suguhaiguste riski!) Kuid mida teeks sexbot’i kohalolek meie abielule? Mida me tunneksime, kui abikaasa hakkaks veetma liialt palju aega väsimatu robotarmastajaga?
Üks kurjakuulutavam küsimus on tuttav romaanidest ja filmidest: kas me peame kaitsma oma tsivilisatsiooni endi loodud intelligentsete masinate eest? Mõned peavad üleinimliku tehisintellekti väljaarendamist vältimatuks ja oletavad selle teokssaamist hiljemalt aastaks 2070, nähes selles maailma muutvat sündmust.
Eliezer Yudkowsky ootab „intellekti plahvatust”, sest üliarukad masinad loovad veelgi arukamaid masinaid ning iga põlvkond kordab seda protsessi. Üks tehisintellekti edendamise ühendus on moodustanud spetsiaalse töörühma uurimaks „võimalust, et inimkontroll arvutil põhineva intellekti üle kaob”.
Kui see juhtub, on oluline küsimus tulevikutsivilisatsioonile selline: kas üliarukad arvutid on sõbralikud? Kas on aeg hakata mõtlema, kuidas vältida meie endi loomingu muutumist meile vaenulikuks?
Omand või olevus?
Praegu on realistlikum mure, et meie hakkame roboteid kahjustama, mitte vastupidi. Praegu on robotid lihtsalt omandid. Aga mis siis, kui need muutuvad piisavalt keeruliseks, et omada tundeid? Lõpuks, kas inimajugi pole lihtsalt väga keeruline masin?
Kui masinad võivad saada ja saavadki teadvuse, kas me siis arvestame nende tundeid? Meie suhted ainsate mitteinimlike tundlike olevustega, keda oleme seni tundnud – loomadega –, ei anna põhjust olla kindel, et me tunnustame tundlikke roboteid mitte omandi, vaid olevustena, kellel on iseloom ja huvid, mida arvestada.
Tunnetusteadlane Steve Torrance on osutanud, et võimsad uued tehnoloogiad kalduvad näiteks auto-, arvuti-, telefonitootmise vallas levima kiiresti, kontrollimatult. Teadvusega roboti väljatöötamine, mida (või keda?) ei tajuta laialdaselt meie väärtuskogukonna liikmena, võib seega viia ulatusliku väärkohtlemiseni.
Keeruline küsimus on: mille põhjal öelda, et robotil on teadvus ja ta pole mitte lihtsalt kujundatud teadvust jäljendama? Arusaamine, kuidas robot on programmeeritud, võib anda vihje: kas loojad kirjutasid koodi, et üksnes imiteerida teadvust? Kui nii, siis pole meil põhjust uskuda, et robotil on teadvus.
Aga kui robot on loodud omama inimesega sarnaseid võimeid, mis võivad juhuslikult viia teadvuseni, on põhjust arvata, et tal tegelikult on teadvus. Siis saaks alguse liikumine robotite õiguste eest.
© Project Syndicate, 2009
