Kuidas teha Eesti inimestemagnetiks?
Mati Heidmets, rääkisite hiljaaegu konverentsil „Eesti pärast eurot”, et meie riik peab muutuma inimeste jaoks tsentrifuugist magnetiks. Mis teid ajendas sellist seisukohta võtma?
Mati Heidmets: Kui statistikat uurida, siis tundub, et Eestist läheb pidevalt välja rohkem inimesi kui sisse tuleb. Täpseid arve ei tea keegi, aga vihjeid on igasuguseid. Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul läheb igal aastal umbes 400–600 noort pärast gümnaasiumi välismaale edasi õppima. Statistikaamet osutab, et viimasel viiel–seitsmel aastal on Eestist välja minevate ja siia tulevate inimeste vahe olnud paar tuhat inimest aastas. Ühelt poolt on maailmast tarkuse hankimine suurepärane ja vajalik. Kui see aga tähendab jäädavat lahkumist, siis me lihtsalt kaotame tasapisi oma rahvastikku. Kui me oleksime hiinlased, siis vahet poleks. Aga oma rahvaarvu juures oleme üsna kriitilise piiri peal. Meie huvi võiks olla, et Eestisse tulemine ja siit minemine oleks vähemalt tasakaalus. Tõsi, see pole Eesti jaoks nii dramaatiline kui Leedus ja Lätis, aga ka meie jaoks on see probleem. Mõelda võiks selle üle, mis teeb Eesti meeldivaks ja ligitõmbavaks elupaigaks, mis paneks maailmas tarkust koguvad Eesti noored siia tagasi tulema ja aitaks ka mujalt maailmast ärksat vaimu Eestisse tuua. Praegu pole see meil veel piisavalt teadvustatud teema, aga mida aeg edasi, seda rohkem see mureks saab.
Garri Raagmaa, kas sellest sõltub midagi, kui inimesi rändab rohkem välja kui sisse. Mis on selle tagajärg?
Garri Raagmaa: Kui kuskile tuleb hästi palju inimesi juurde, siis see on suur probleem. Seda on hästi näha Tallinna ümbruse valdades, kus napib infrastruktuuri, hommikuti on ummikud, pole lasteaia- ega koolikohti. Ja kui kuskilt läheb palju inimesi ära, siis see on samuti suur probleem. Seda on näha ääremaa piirkondades, kus teenindusasutused tuleb sulgeda ja infrastruktuuri kulud elaniku kohta on väga suured. Eestis on lisaprobleemiks väga suured kõikumised sündimuses. Meil sündis 1988. aastal üle 25 000 lapse ja 1998 vaid 12 000 kandis. Praegu ei ole arvukal noorte põlvkonnal tööd ja elamispinda. Palju rändavad välja. Kümne aasta pärast on aga vaja juurde uusi inimesi, sest tööturule sisenejaid on poole vähem. Siis tuleb seda defitsiiti kuidagi leevendada ja üks lahendus on immigratsioon. Kujutan ette, et praeguse rahvastikuga võib 20 aasta pärast olla Tallinna kortermajade käigushoidmisega väga suuri probleeme. Ei ole inimesi, kes tahaksid seal elada. Paljud on kolinud eeslinna, seal maad jagub.
See tähendab, et linnaservas läheb elupind varsti veel hulga odavamaks?
Raagmaa: Mägedel, ma arvan küll, jah. Siis hakkab juhtuma veel huvitavaid asju. Näiteks tuleb kortermajade rajooni tuhatkond mustanahalist noormeest ja neiut. Lääneriikide näitel tähendab see, et valge elanikkond hakkab ära minema. Tekib hoopis teistsuguse rahvaga linnaosa. Need asjad on ka Eestis võimalikud. See muidugi sõltub palju sisserändest. Kas meil on tööd pakkuda ja kas meil on siin hea olla. Rikkas Rootsis on kuuendik rahvastikku välissündinuid, mis on päris suur osakaal.
Kaua meil läheb, kuni võõrtööjõud kujuneb pakiliseks küsimuseks?
Raagmaa: See sõltub immigratsioonipoliitikast ja sellest, kui kiiresti meil majandus areneb. Ja ka majanduse struktuurist. Kui see põhineb nutikatel töökohadel à la Skype, siis on ilmne vajadus välismaalt inimesi juurde tuua. Meil endal lihtsalt kõiki vajalikke erialasid ei õpetata. Maailma kogemuse põhjal võib aga ka väita, et multikultuurne loov töökeskkond on edukam kui monokultuurne.
Rahvastikuprotsessid on küll pika vinnaga, aga millist mõju võiks praegune kriis avaldada Eesti rahvastiku liikumisele ja inimressurssidele?
Milvi Tepp: Üldiselt sunnib kriisiolukord tõenäoliselt inimesi siit rohkem lahkuma kui nad on seni lahkunud. Seda enam, et naaberpiirkondades pole olukord sugugi nii keeruline. Kui Põhjamaid vaadata, siis nad taastuvad pigem kiiremini. Aastasadu on olnud nii, et välja rändavad ikkagi need, kes on tugevamad, ettevõtlikumad, parema haridustasemega. Väga suure tõenäosusega suureneb noorte väljarändamine, sest nende tööpuudus on väga järsult kasvanud. Nad pole meil ju sellist tööpuudust kunagi kogenud, pigem on valitsenud hoiak „ma saan kõigega hakkama”. Sellist hoiakut on pea 20 iseseisvusaastaga ka kultiveeritud. Järsku seda kõike pole. Noored hakkavad kiiremini lahkuma.
Nende saatuseks on olla nomaad või luuser?
Tepp: Pigem on neil ettekujutus, et nad ongi maailmakodanikud. Ja ühel hetkel on nende valikud väga pragmaatilised: sissetuleku suurus, natuke mugavam elu. Noorte ja üldse meie inimeste väljaränne tervikuna vähendab niigi väikest rahvaarvu. Sellise väikese rahvaarvu puhul on üks väga suur oht: deprofessionaliseerumine, mis on ohtlik just kõrget kvalifikatsiooni ja pidevat enesearendamist nõudvatel erialadel. Inimestel puudub väline surve ennast erialaselt arendada, oma tööd üha paremini teha: kui ühele kohale kandideerib kaks-kolm inimest (sest rohkem vajaliku ettevalmistusega inimesi Eestis näiteks ei olegi), siis mis peale sisemise motivatsiooni veel sunnib inimest pingutama? Näiteks võib tuua kõrgkoolide suhteliselt kõrgete nõuetega ametikohad, kas või professorite omad: Tallinna tehnikaülikoolis on konkurss enamasti alla ühe inimese kohale, kindlasti on mõned sellised erialad ka teistes ülikoolides. Selline olukord muudab inimesed mugavaks. See on suur oht, et me jääme väikeseks ja kinniseks ning puudub arenemissurve. Madalamat kvalifikatsiooni või siis üldse mitte mingit eriala nõudvate tööde puhul võib ju olla 1000 soovijat ühele ametikohale, kuid see viitab üldisele olukorrale tööjõuturul, mitte arengut edasi viivale konkurentsile.
Kas oht, et meie rahvaarv kahaneb selliseks, et satub ohtu meie võime hoida riiki üleval, on reaalne?
Jekaterina Eilart: See oht on olemas seda enam, mida kinnisem on Eesti ühiskond. Kui me vaatame kas või praegu: Eesti ühiskond on väga kinnine. Kaks suuremat gruppi, mis siin on, nende teed ei ristu. Me elame koos, aga eraldi ja ega me teineteisest midagi ei tea ka. Sellega puutun ma kokku iga päev Mis me räägime sellest, et ehk tuleb keegi kümne aasta pärast? Kes neid tahab siia? Me oskame siit riigist välja minna, aga kas me oskame ka kedagi vastu võtta? Selles ma kahtlen. Kui me tahame seda riiki säilitada, siis peame õppima sisemist ressurssi kasutama, enne kui hakkame rääkima inimeste sissetoomisest. Aga sisemist ressurssi ei kasuta me piisavalt, sest paljud inimesed tunnevad, et keegi ei vaja neid siin. Eriti vene noored, kes on minust kümme aastat nooremad. Neil on veel vähem kontakti Eesti riigiga kui minul, kuigi mina kasvasin päris keerulisel ajal ja mäletan, et 1990. aastate algul oli päris suur hirm, mis nüüd saab, kas saadetakse välja. Aga need praegused noored, kes lõpetasid paar aastat tagasi, nendega on suurem probleem. Nemad on täiesti omaette. Ma ei suuda küll kõikide eest rääkida, aga mulje on jäänud, et nad ei tunne seost selle riigiga.
Kas nende puhul on suurem tõenäosus ka tulevikus välja rännata?
Eilart: Sa tunned, et siin riigis sind keegi ei taha ja sul pole võrdseid võimalusi. Sul on kaks valikut: kas jääda siia ja hakata trügima, nagu mina tegin, või siis põrutada Euroopasse, kus inimesed on teistsuguste inimestega rohkem harjunud. Kui palju on siit pärit vene noori, kes on Londonisse läinud! Ja kas nad tulevad tagasi, mina ei tea.
Kui praegu tuleb ühe 65-aastase või vanema inimese kohta Eestis neli inimest, kes on alla 65-sed, siis kümmekonna aasta pärast on suhe üks kolmele. Mida tähendab noorte inimeste nappus uue põlvkonna võimele pensione maksta?
Heidmets: Uus põlvkond peab kas rohkem ja tulemuslikumalt tööd tegema või siis on lahendiks Eestisse juurde tulnud, soovitavalt kõrge IQ-ga ja suurt lisandväärtust pakkuvates sektorites töötavad uued kaasmaalased, kes aitavad meie pensionikassat täita.
Raagmaa: Tegelikult ei ole meie seis nii halb kui mitmel pool Euroopas, eriti Saksamaal, või ka näiteks Jaapanis. Saksamaa sõjajärgne beebibuumi põlvkond oli suur ja osas piirkondades saab 2025. aastal olema 40 protsenti elanikest pensioniealisi. Meil toimub vananemine esialgu sujuvamalt. Üks lahendus on aga see, et oleme ka kõrgemas eas terved, nii et saame tööd teha.
Kuidas me siis peaksime ikkagi Eesti magnetiks tegema?
Raagmaa: Ühest küljest peaksime vaatama põhjamaist perepoliitikat, seal on sündimuskordaja päris taastootmispiiri lähedal. Ja teisalt ka tolerantsi erinevate peremudelite suhtes. Enamik inimesi ju elab koos, ilma et nad oleksid abielus.
Eilart: Me pole arutanud, miks siis inimesi juurde ei sünni, miks neid ei sünnitata. Küsimus on selles, kas Eesti on riik, kus sa tahaksid lapsi sünnitada. Eesti on praegu selline koht, kus peab kõigepealt otsima lasteaiakohta ja pärast seda lapse isa. Peame looma sellist riiki, et inimestel oleks siin mõnus. Statistika ütleb, et Eesti inimesed on Euroopas ühed õnnetumad, mis on samas üsna imelik. Üks asi, mis on Eestis hea, on emapalk. Teine asi on puhas loodus.
Heidmets: Tegelikult on Eestit võimalik kujundada atraktiivseks ja mõnusaks elupaigaks, kuhu inimesed, kes on siit mõnda aega ära olnud, tahavad tagasi tulla ja kuhu ka teised tublid tarkpead soovivad elama asuda. Esimene samm selles suunas on teema teadvustamine ja lahtirääkimine. Me ei ole veel teadvustanud, et Eesti atraktiivsus on probleem. Tuleb ennast ausalt kõrvalt vaadata ja selgeks teha nii meie tugevad kui ka nõrgad kohad elupaikade konkurentsis. Kõrvuti tänapäevaste töökohtadega on väga oluline ka meie igapäevaelu korraldus ja inimestevahelised suhted. Näiteks osutavad uuringud sallivuse defitsiidile Eesti ühiskonnas, paljud siin aga arvavad veel, et eestlased on maailma kõige sallivam rahvas. Samas on see asi, mida saab selgituste, hariduse, meedia abiga muuta. Eesti teine huvitav eripära on ühiskonnasiseste erinevuste normaalseks pidamine, näiteks erinevused sissetulekus, haridusvõimalustes või siis eestlaste ja muulaste karjääriperspektiivis. Eesti naised on oluliselt haritumad kui Eesti mehed ja saavad selle eest väiksemat palka, noh, ja see on eestlaste meelest normaalne värk. Samas on paljud maailmas ringi liikunud inimesed just selliste asjade suhtes tundlikud. Suures plaanis on Eesti ühiskond tubli olnud, praegu on vaja niinimetatud peenseadistamist, mis meid ka elupaikade konkurentsis tugevamaks teeks.
Tepp: Tõesti, asi algab teadvustamisest, et probleem üldse on. Seni oleme paljuski lähtunud hoiakust, et kõik tahavad siia tulla ja me oleme maailma naba. Pigem peaks endale esitama miks-küsimuse. Miks peaksid inimesed tahtma siia tulla või miks peaksid tahtma siia tagasi tulla need, kes on siit ära läinud? Ja siis selgub, et ega neid põhjusi väga palju ei olegi. Räägime kliimast, suhtumisest teistsugustesse, palgatasemest, sotsiaalsest kindlustatusest ja keelest. Ja see väike eesti keel on väga valus barjäär. Miks peaks keegi tahtma õppida ära keelt, mida ta ei saa kusagil mujal kasutada? Üks lahendus on see, et Eestis peaks saama hõlpsamalt ka inglise keeles hakkama. Kui me ei tekita kvaliteetset võimalust õppida ja elada siin ka ingliskeelsena, siis meil on suhteliselt vähe võimalusi kedagi siia meelitada. Kui me otsime mingit mudelit, siis võiks see olla näiteks Holland või Taani. Nemad teevad tohutuid jõupingutusi, et saada noori inimesi – ja eeskätt siit kandist, Euroopa päritolu noori – sinna õppima, pakutakse tasuta ingliskeelseid õppekavasid ja nii edasi. Ja ilmselt keegi ei ütle, et Hollandi või Taani rahvuslik identiteet on kadunud.
Raagmaa: Me peamegi mängima kahepoolset mängu: ühelt poolt oma identiteeti tugevdama ja teiselt poolt end maailmale avama – siduma oma kultuuri, eriti selle muule maailmale huvitavad osad maailmakultuuriga. Siis meil on, mille üle uhke olla, meist saadakse aru ja on lisapõhjus tulla. Muidugi on alati maailmas inimesi, kellele on meelepärane väikeste linnade ja küladega hõre ja roheline metsaelukaist pungil maa. Aga ikka on parem tulla, kui sinust aru saadakse ja sinuga samas keeles räägitakse. Ja naeratatakse. Selle võiksime küll ära õppida!
