Veretööd loovad Soomele vägivallamaa kuvandit
2002. aastal plahvatas koolipoisi pandud pomm ühes Vantaa kaubanduskeskuses, surmates mitu inimest. Sellele teole järgnesid 2007. ja 2008. aasta koolitulistamine. Eelmine aasta sai aga traagilise lõpu, kui mees tappis oma endise sõbratari, tema neli töökaaslast Espoo kaubanduskeskuses ja lõpuks ka iseenda.
Nendes veretöödes on kaotanud elu 32 süütut inimest. Soomlased küsivad nüüd, kas riik on hakanud koguma tuntust kui meeletu vägivalla maa. „See maa püsib tänu püssipaukudele maailmakaardil ka pikalt pärast Talvesõda”, tõdes oma blogis ajalehe Turun Sanomat endine peatoimetaja Aimo Massinen. „Meile meeldib pidada Soomet üheks maailma turvalisemaks riigiks, vahel lausa pehmete sulgedega vooderdatud linnupesaks. Tegelikkuses on nii maailm kui ka Soome ühtmoodi karmid kohad,” lisas ta.
Koolitulistamisi uurinud sotsiaalpsühholoog Atte Oksanen hoiatas vaid paar päeva enne viimast tragöödiat, et Soomes on viljakas pinnas kolmanda koolitulistamise toimumiseks. Oksanen rääkis ajalehele Helsingin Sanomat, et koolitulistajatele on omane teatud kindel kultuurideüleselt toimiv käitumismuster. Selles väljendub üks oma mehelikkuse näitamise viis, millega kaasneb viha- ja tõrjutusetunde äärmiselt vägivaldne väljapurskamine. Oksaneni arvates haakub aga selline mudel soome kultuuriga.
Rootsist vägivaldsem
Soome näitab eeskuju paljudes eluvaldkondades, ent vägivaldsete tegude statistika järgi on maa sama halvas olukorras kui Ida-Euroopa. Näiteks esineb Soomes kaks korda rohkem lähisuhtevägivalda kui Rootsis.
Sellest teemast kasvas välja ka järjekordne arutelu soome mehe karuse ja kinnise olemuse üle. Avalikkuse ette heideti teiste hulgas isegi provotseeriv väide, et viimase, välismaalase taustaga tulistaja oli õpetanud vägivaldseks soome kultuur.
Ohvritest pole tavaks rääkida
•• Aasta alguses vaadati Soomes ka tulevikku ja küsiti, mis annaks kindlustunde, et hiljutine tulistamine jääb viimaseks. Mitmetes arvamustes peeti ohu märgiks, et soomlased harjuvad koledate veretöödega. Kiireima vastumeetmena on hakatud piirama relvalubade väljastamist.
•• Veelgi olulisemaks on aga peetud, et leitaks aega kuulata teiste inimeste muresid. Helsingin Sanomat kirjutas, et kuigi heaoluriigis aitab ühiskond paljuski jagada üksikindiviidi vastutust, on inimene jäänud siiski väga üksi. Meil ei ole oskust elada läbi leina, ahistust, hirmu ja viha, mainis leht valusat tõde.
