Enn Põldroosi kaks mina: mõlemal on alati vaatajale midagi öelda

Pealkiri „Keksumäng” tähistab nii lapsepõlve­mängu kui ka tõdemust, et elu ongi selline.

Enn Põldroosi loomingu üheks dimensiooniks on enesereflektsioon ja autobiograafilisus. Ütleme siis nii, et kogu maailmavalu käsitleb ta iseenda valu kaudu või vastupidi. Ise nimetab ta seda „minikipituseks”, kuid sealt kumab välja midagi suuremat. Põldroos ei ütle midagi otse, ei deklareeri, kuid see „mandunud valu” kumab läbi.

Eesti fovist

Tema maalide pealkirjad sisaldavad palju liikumist tähistavaid sõnu. Ta oleks nagu ise pidevas liikumises, vähemalt mentaalses mõttes. Põldroosi maalid on kindlasti ka autobiograafilised. Ta on teinud ka autoportreid, meenub tema „Mees narri­müt­siga”, kuid praegusel näitusel võib ainult poolanonüümsetel figuuridel aimata autoportreelisi elemente. Näiteks näituse nimimaalil „Keksumäng”. Siin on sees tugeva mõjuga metafoor. Ühelt poolt lapsepõlvemälestus, kuid teiselt poolt arusaam, et kogu elu ongi nagu keksumäng. Sa pead selles rägastikus õigesti orienteeruma ega tohi komistada.

Enn Põldroosi teine mina on loomulikult armastus maalikunsti vastu. Kunagi olen teda nimetanud eesti fovistiks. Kuid ta pole oma värvimeelt kasutanud ainult loodus- ja lillemaalide tegemiseks. Alati on tal midagi öelda, mida, see jääb vaataja otsustada.

Isikunäitus

Enn Põldroos

„Keksumäng”

Galeriis Haus 12. veebruarini