Juutide vandenõu otsimisele raisatud aeg
Johan Laidoneri Iraagi-Türgi piiri paika panemas, Karl Säre Hiina komparteid organiseerimas, Nikolai Köstneri Egiptuse panka korrastamas, jne. Kuid me teame, et ühel maal või ühte rahvasse sündimine pole kunagi tähendanud kõigi eestlaste ühist vandenõud.
Sama võiks rääkida ka ühest teisest rahvast, keda on kombeks sajatada, kuigi tegelikult pole „juutluse üleilmset vandenõu” tegelikult olemaski.
Efraim Zuroff teeb ju tegelikult sama tööd, mida stalinismi kuritegusid paljastavad keskused Eestis, Venemaal ja mujal maialmas. Natsiküti vahel liigagi emotsionaalsed etteheited on ajanud küll samavõrra pöördesse ka osa inimesi Eestis.
Ning mõistel juut on Eestis peaaegu sama tõestatud sisu kui lendavatel taldrikutel. Nõukogude masinavärgist väljunud inimestel on kergem kalduvus paranoiasse ja mida absurdsemad väited välja paisatakse, seda rohkem neid usutakse.
Esmalt otsiti juutide vandenõud, nüüd üritatakse sellesse põimida vabamüürlasi, illuminaate, isegi üliõpilaskorporante, juba kogu läänemeelset valikut. „Judeomassoonliku vandenõu” paljastajad on jõudnud nõukogude restauratsiooni teenistusse, osaks ise ühest uuemast vandenõust.
Juutluse vandenõudest võib tõesti rääkida. New Yorgi pankades leiame erakordselt suure juutide kontsentratsiooni (Rothschildid, J.P Morgan, Lehman Brothers, jne) ja just seetõttu valis islamiterror New Yorgi ka oma sihtmärgiks. Juudilobi USA-s on tõesti seotud ka pankurite toetusega ja on kallutanud USA Iisraeli toetajaks. Aga just seda argumenti kasutavad eriti meelsasti need, kes tahavad tagasi nõukogude aega, paisates oma raevu „Ameerika imperialistide” vastu.
Teine vandenõuteooria kujunes välja Venemaa valgekaartlaste seas, kuna enamlaste parteis oli tõesti erakordselt suur kontsentratsioon juute. Lenini ümber 1917-1918 koondunud keskkomitees oli 11 venelast, kuus juuti, kaks lätlast, kaks ukrainlast, kaks grusiini, üks poolakas, armeenlane ja soome-ukraina juurtega Aleksandra Kollontai.
Venelasi oli esialgu selles parteis vähevõitu, sest nende revolutsioonivaimu kandis hoopis esseeride partei. Juute nägi aga ka Saksa enamlaste ridades (Roza Luxemburg jt). Kuid judeobolševike maailmarevolutsioon oleks varem või hiljem paiskunud just ennekõike juudipankurite vastu.
Enamik Eestis mõrvatud juutidest olid ausad kodanikud
Fakt on ka see, et Stalin ei sallinud juute, ja praktiliselt kogu tema esiletõusu võib näha võitlusena juutide vastu, Zinovjevi, Kamenevi ja Trotski tapmisega oli ta ka praktiliselt „judeobolševismi” tuumiku likvideerinud. Ja kui keegi juudivihas nüüd Stalinit õigustama hakkab, siis mina ütlen, et massimõrvareid ei õigusta isegi eesmärk mitte.
Muide tšekaa rajaja Feliks Džeržinski ei olnud juut, vaid Poola aadlik, nagu ka tema pärija Vjatšeslav Menšinski. Genrih Jagoda oli ainus juut tšekistide eesotsas, Nikolai Ježovi juurte kohta pole küll täit selgust, kuid juudiks teda nähtavasti pidada ei saa. Lavrenti Beria ei olnud juut. Küll leiame me palju juute NKVD kesktaseme juhtkohtadel kuni 1938. aastani, seejärel lasi Beria neistki enamiku hukata.
Kahe „juudivandenõu” omavahelist seost pole suudetud tõestada. Lenini rongireis selleks ei piisa. Valgekaardi propaganda nende seost ei otsinud, natsipropaganda jaoks tundusid nad aga ühesugused vaenlased. Nõukogude propaganda lajatas juudi pankurite pihta, kuid loomulikult vaikis oma juutidest. Nõukogude meedia ei tundnud ka sõna holokaust, kuid see ei tee selle toimumist olematuks. Nõukogulik kasvatus koos taasavastatud natsimeediaga on loonud juba absurdsuse kompoti.
Tegelik fakt on see, et Eestiga vaenulikku pistmist on olnud juhtivjuutidel vaid kahel korral. Lev Trotski juhtis punaarmeed Vabadussõja ajal, kuigi selle loomises oli suurem panus siiski lätlastel. Grigori Zinovjev juhtis aga Kominterni ajal mil Eesti enamlased 1924. aasta detsembris siin hädist riigipööret üritasid. Aga vaenuväe tõid meie maale siiski eestlased ise.
1940. ja 1941. aasta sündmusi Eestis juhtinud isikute hulgast juhtivat juuti on võimatu leida. Võimupööraja Andrei Ždanovit ega okupatsiooniväe komandöri Kirill Meretskovi juudiks ikka ei kuuluta. Ivan Serov, 1941. aasta küüditamiste peakorraldaja ja hilisem KGB looja, ei olnud juut. Kui väga ka Stalini ja Beria elulugusid moonutada ei üritataks, ka nemad ei olnud juudid. Eesti enamlaste juhtkonnas ei ole mina küll juute tuvastanud.
Ja Eestis 1926. aastal loodud juudi kultuurautonoomial ei ei leia mina küll ühtki seost ei Peterburi enamlasjuutide ega ka Ameerika pankurjuutidega. Natside mõrvatud juutide hulgas võis olla küll ka kommuniste, kuid enamik neist olid siiski ausad Eesti Vabariigi kodanikud. Suurem osa kultuurautonoomia tegelastest ei elanud üle 1941. aastat, juudi kultuurautonoomia juhi Hirsch Aisenstadti pani sionistlike organisatsioonide juhtimise eest 1950. aastal vangi siiski stalinlik võim.
Küll leiame me ühe juudi (Mihhail Pasternak) 1941. aastal hävituspataljonide juhtide hulgas ja ühe tuntud juudi (Idel Jakobson) tuntud küüditajate ridadest. Aga küüditatute hulgas leiame me samuti arvukalt juute. Nende vahel me mingit ühist juudivandenõud ometi ei otsi?
Iisraelist ei lähtu Eestile ohtu
Juute leiab ka samal pool rinnet kui eestlasi. Dissidentlik liikumine Nõukogude Liidus, mis enamliku türannia lõpuks õlult paiskas, toetus eestlaste, grusiinide, jt kõrval eriti tugevalt just juutidele (Jossif Brodski, Jelena Bonner, Aleksander Ginzburg ja Anatoli (Natan) Šaranski). See ei tee nendest mingi üleilmse vandenõu mutrikesi, vaid ikka inimesi, kes võitlesid õige asja eest.
Holokaustidebatis võib vaielda kuue miljoni hukkunu üle. Statistilisel numbril pole tõesti kaalu. Kuid nii nagu eestlased on alates 1987. aastast stalinismiohvrite nimekirju koostanud, on juudid oma ohvreid kirja pannud juba enam kui neli aastakümmet kauem. Ja holokausti läbi hukkunute nimekiri on täna 3,6 miljonit nime sisaldav. Ka Eestis elanud juute, kelle käekäiku on võimalik detailides üles otsida.
Ning juhtivaid „judeobolševikke” ei tasu holokaustiohvrite hulgast otsida. 1917. aastal enamliku riigipöörde algatanud nõupidamisel osalenud 13 enamlasest oli juute kuus. Zinovjevi, Kamenevi, Trotski ja Grigori Sokolnikovi surmaotsustel 20 aastat hiljem leiame hoopis ühe kurikuulsa grusiini, mitte austerlase allkirja. Sverdlov oli juba enne siitilmast lahkunud, Moissei Uritski tapjaks 1918. aastal oli hoopis teine juut, kes ei jaganud tema vaateid. Leninit tulistas (kui tulistas) juut Fanni Kaplan. Ja juudipartei Bund likvideeriti stalinliku tapamasina poolt sama tõhusalt kui enamik teistest omaalgatuslikest ühendustest.
Verise maailmavallutamise tahe on osa vaimsest haigusest. Napoleon I põdes selle läbi, Trotski põdes selle läbi ja Adolf Hitler põdes selle läbi, terveks ei saanud neist keegi. Stalin esindas seda varjatumal kujul, ning vaid külma sõja hinnaga suutis lääs talle piiri ette panna. USA on siiani kaitseasendis, maailmavallutuseks ei saa isegi Bushi kampaaniaid pidada.
Ja meie oleme esmase ohu tsoonis jätkuvalt. Seda enam peaks me vaatama, kus asuvad tegelikud ohustajad. Iisraelist see oht ei lähtu.
Tänane Iisrael ei ole just otsinud sõpru Lähis-Idas, kuhu juudid end uusimmigrantidena (olgu või esivamenate maale) sisse istutasid. Meil võib meeldida seal poolt valida, kuid see on Iisraeli ja araablaste omavaheline tüli.
Mitte kurjad juudipankurid ei toonud meile kaela suurt majanduskriisi, vaid ikka meie kõigi tahe, ülimalt tormates ja kellegi teise rahadega, heaolu poole jõuda. Just see sotsialistlik unistus „palju pappi ja kohe” on toonud kaela kriisi.
Ja kui Venemaal üritatakse Stalini loodud riiki rehabiliteerida, siis pestakse venelaste käsi puhtaks just väidetega, nagu süüdi olevat juudid ja grusiinid. Kuid paraku toetus Stalini terror just venelaste ja kõigi teiste alistatud rahvaste halvematele poegadele.
Eestlased kaebasid eestlaste peale, juudid saatsid juute Gulagi ja grusiine tappis grusiin Stalin küll sama usinalt kui teisi. Ning KGB-lane Putin, neostalinliku restauratsiooni isa, pole just juut.
