Lätlaste kapis kummitab skeleton
Kuigi pea iga viimase olümpia eel on lätlased salaja südames lootust hellitanud, et keegi nende kuulsal Sigulda bobi-kelgu-skeletonirajal tuule tiibadesse saanud sportlastest toob riigile helkiva olümpiamedali, pole lootused olnud kunagi nii kõrged kui tänavu.
Vancouveri olümpiale sõidab skeletonisõitja Martins Dukurs maailma karikasarja võitja ning verivärske Euroopa meistrina. Dukursil on lätlasest spordiajakirjaniku Maris Rimenise sõnul võiduks olemas kõik vajalik – parim stardipositsioon, hea sõiduriist, suurepärased sõiduoskused ja tugevad närvid, mis ei lase tal soosikukoorma all kokku vajuda.
25-aastasel lätlasel, kes alustas skeletonisõiduga kaheksa aastat tagasi, kui ta ehitas oma kätega valmis esimese sõiduriista, seisab ees teine olümpia. Neli aastat tagasi Torinos sai Dukurs seitsmenda koha. Käesolev hooaeg on aga kulgenud tema valitsemise all nii selgelt, et lätlaste kullalootusest võib aru saada – Dukurs võitis kaheksast MK-etapist neli ning jäi esikolmikust välja vaid korra.
Möödunud pühapäeval toimunud etapp oli ühtlasi EM-i võistluseks, Dukurs noppis sellegi tiitli probleemideta.
„Tunnen rohkem rõõmu MK-sarja võidust, sest see näitab minu stabiilsust olümpiahooajal – EM oli ju vaid üks sõit. Samas on ka kuldmedalil maitse magus,” ütles Dukurs Läti meediale.
Demonstreerides neid raudseid närve, mida ajakirjanik Rimenis kiidab, polnud tal probleemi, et arutada oma kulla-võimaluste üle – asi, mida sportlased enne suurvõistlusi väga teha ei taha. „Saan aru, et edu paneb mu õlgadele tohutu koorma. Fännid ju ootavad, et astuksin pjedestaalile ka olümpial ning iga teine tulemus läheb kirja läbikukkumisena. Aga see on edu hind, olen valmis lõpuni võitlema. Ma ei kavatse hetkekski peatuda – mõtlen juba Vancouveri kõrval ka järgmise hooaja võitmisele.”
Oht Kanadast
Vancouverisse sõidab kaasa ka Martinsi vanem vend Tomass, kes on samuti edukas skeletonikihutaja – tänavuse MK-sarja neljas. 28-aastane vanem Dukurs jõudis tervelt viiel korral esiseitsme sekka, kuigi poodiumile ta ei mahtunud.
Vennakesed loodavad iluvea olümpial parandada. „Meie perekonna suures unistuses jõuame me mõlemad medalile,” tunnistas Martins Dukurs intervjuus spordiportaalile Parsportu.
Ometi jääb vend seni siiski Martinsi selja taha. Läti noormehe peamised konkurendid medalile on võõrustajad Kanadast – kahekordne maailmameister ja Torino hõbe Jeff Pain ning 2008. aasta MM-i hõbe Jon Montgomery. Samuti himustavad tippkohta sakslased Frank Rommel ja Sandro Stielicke, kes MK-sarjas lõpetasid Dukursi selja taga teise ja kolmandana. Küll jääb eemale maailmameister ja kahekordne olümpiapronks šveitslane Gregor Stähli, keda kimbutab reielihase vigastus.
Naiste skeletoni tahab kodumaal valitseda Kanada sõitja Mellisa Hollingsworth. Torinos pronksi võitnud neiu soontes voolab ka eesti verd, nii et eks ole meilgi põhjust talle pöialt hoida. Kuid naiste konkurents on õige tihe – terve hooaja jooksul käib kõva rebimine Hollingsworthi, sakslannade Kerstin Szymkowiaki, Marion Trotti ja Anja Huberi ning briti skeletoninaise Shelley Rudmani vahel. Kõik nad on võimelised Vancouveris kulda püüdma.
MK-sarjas jäi peale Hollingsworth– hoolimata tõsiasjast, et viimase tähtsa etapi eel vaevas teda roidevigastus. „Kogu aeg oli valus,” nentis ta intervjuus Montreal Gazette’ile. „Hingata oli valus, pikali heita oli valus, magada oli valus. Kuid heitsin kelgule ja tegin oma tööd.”
Olümpiaks on Hollingsworthi vigastus ilmselt taandunud, seal rõhub teda aga kohustus anda kodupubliku ees uhke etendus – ning kuna tema kombinesoonile kinnitatakse esimene stardinumber, peab ta mööda Whistleri rada alla kihutama esimesena. „Paljude arvates seisan pingelise ülesande ees, kuid mina ei suuda mõelda, mis võiks olla veel täiuslikum kui värske jää ja kodune kelgurada. Muidugi on selge ka mu eesmärk – kui lähen esimesena rajale, tahan võistlusest ka esimesena väljuda.”
Skeletoniga samal rajal kihutavad nii bobi- kui ka kelgusõitjad. Kelgutajate distants on lihtsalt pisut lühem, kuid tulist võitlust jagub ka sinna.
1964. aasta Innsbrucki mängudest olümpiakavva kuulunud kelguspordis on ajalooliselt edukaimad olnud sakslased, eriti just Albertville’i, Lillehammeri ja Nagano kuldne ning Salt Lake City hõbedane mees Georg Hackl. Hackli valitsemisaja lõppemisel võttis trooni üle viimased kaks olümpiakulda noppinud itaallane Armin Zöggeler, kes juhib MK-sarja ka praegu.
Kelgumaailmas on Kannibali hüüdnime kandvale Zöggelerile juba kuld sama hästi kui kaela riputatud. Suurimateks ohustajateks peetakse venelast Albert Demtšenkot ja Saksa tšempioni Felix Lochi. Ka kelgitamises on lätlastel lootused – Torinos pronksi võitnud Martins Rubenis hellitab lootust säravamale medalile.
Küllap teavad paljud bobi-sõidusõbrad, et üks maailma kuulsamaid võistkondi sel alal pärineb Kariibi mere päikeseliselt saarelt Jamaicalt – neli korda taliolümpial võistelnud meeskonnast on vändatud ka Hollywoodis film. Kuigi oma eksootilisuse poolest meeldejäävad, pole jamaikalased sel alal iial maailma paremike sekka kuulunud. Juhtivad bobisõiduriigid on hoopis olümpialt 37 medalit (nende seas 15 kulda) võitnud Saksamaa (siinhulgas arvestatud ka enne taasühinemist Ida- ja Lääne-Saksamaa poolt võidetud medalid), samuti Šveits ja USA.
