Londoni teatri „Rahvas” tõi kobarkinno teatrieepika
Coca-Cola Plaza näitas laupäeval otseülekannet Londoni rahvusteatri noorteloost „Rahvas”. Novembris esietendunud lavaloo autor on küll Terry Pratchett, aga seekord polnud tegu lameda elevantide seljas seisva maailma ega aeglase valgusega. Toimus hoopis kultuuride kokkupõrge 19. sajandi paralleelmaakera troopikasaartel.
Daphne on 13-aastane inglanna, kes laevareisil oma kubernerist isa juurde tsunami kätte jääb ja saarele uhutakse. Seal kohtab ta alasti Maud, kelle hõim samuti hiidlaine ohvriks langes. Noored ei mõista üksteise keelt ja käituvad eri põhimõtete järgi.
Vaatemäng nagu filmis
Kahe maailma ühte põimimine muutub vältimatuks, kui saarele saabub veel tsunamipõgenikke, kellest saab Mau ja Daphne jõupingutuste tulemusel uus rahvas. Temaatika on selles noorteetenduses mitmekihiline ja lavalt läbi käivate mõttelaadide galerii kirju ning lapspubliku intelligentsust siin ei alahinnata.
Pratchetti loo on dramatiseerinud Mark Ravenhill, kelle looming peaks kohalikule teatripublikule tuttav olema. Igatahes on ta loost välja praakinud suurema osa pratchettilikku mahlast dialoogi. Õnneks on siiski alles hea ajastusega ropusuine papagoi Milton, kes mitmes kohas süžee jooksule õlisüstina mõjub.
Kui lavastuse tekst on tavaline lugu, siis produktsioon on suurejooneline. Laval on nukke, ekraane, tantsu ja laulu, aga ka tehnoloogiat, lisaks musta rõivastatud lavatöölisi, tänu kellele sai kätte peaaegu filmilikud plaanimuutused.
Pratchett/Ravenhill
„Rahvas”
L: Melly Still
O: Gary Carr, Emily Taaffe, Jt
Coca-Cola Plazas 30. jaanuaril
