Tõnis Kahu: mind ei huvita muusika, vaid see, mida ta inimesega teeb
— 2006. aastal märkisite oma raamatu „Viis + sõnad” eessõnas, et eesti muusikast on vara kokkuvõtteid teha, kuna muusikaelu on liiga aktiivne ja pulbitsev. Kas praegu on stabiilsus käes ja pulbitsemine vaibumas?
— Eesti muusika mitmekesisus on alles, näpuga näidata ja üldistada ei saa. Pilt on hämmastavalt kirev, inimesed tahavad ikka väga erinevaid asju teha. Ma ei arva, et siin lõplikku stabiilsust tuleb. Kindlasti on olemas mingi intellektuaalne jõud, mis katsub muusikaellu teatavat tuimust süstida, osa inimesi lepib asjaoludega ja loobub olemast loov või… Aga esimese asjana rõhutaks ma eesti muusika puhul seda, et ta on aja jooksul silmatorkavalt professionaliseerunud. Selles on omad ohud, aga protsess pole veel lõppenud.
— Buum algas vist ligi kümne aasta eest? Milles see väljendus?
— Ajaliselt võib küll nii öelda. Seda on näha kas või sellest, kuidas plaadiümbriseid kujundatakse. Muusika on tänapäeval võrgustik ja eesti noored muusikud on sinna sisse sündinud. Arvan, et näiteks Vaiko Eplikul on see naturaalselt sees, ta peab eksisteerima samas võrgustikus, millesse kuuluvad tema eeskujud või inspireerijad juba 1970. või 1960. aastatest alates. Sama kehtib klubimuusika puhul. Kardan, et omal ajal oli vanemate muusikute põlvkonna probleem, et nad olid sellest võrgustikust väljas, neil olid suured raskused, kuidas üldse kuhugi kuuluda. Sellest tulevad kõik need müüdid, kuidas nad saagisid vineerist kitarre välja, katsusid meeleheitlikult kuhugi siseneda, kuhu sisenemist neile takistati. Aga uuema põlvkonna puhul on võrgustikus olemine elementaarne.
— Mis selle põhjustas? Infoajastu pealetung või majandusareng?
— Küsimus on vist siiski üldisemas struktuuris, kuhu majandusvabaduse kõrval kuuluvad ka loome-, liikumis- ja infovabadus. Enamikus teistes popkultuuriga kogu aeg koos elanud riikides ei ole Eestiga võrreldavat efekti olnud – meie saime kogu seni puudunud popmuusika kätte ühe-kahe aastaga, esialgu piraatplaatide ja -kassettide peal. Uue põlvkonna indie-, räpp- või metal-muusik on sellesse süsteemi kogu aeg kuulunud, nad ei pea nullist alustama.
Võrgustiku funktsioon ei ole ainult ühendav, see võib olla ka lahutav ja pingeid loov. Konkreetselt räppmuusika ajalugu näitab, et seal on palju konfliktiotsimise ja sõdimise võimalusi. Tuleb arvestada, et meil Eestis on vähem võrgustikus käitumise või selle trotsimise kogemust. Sinna kuulumine on suur väärtus, aga otsida tuleks ka viise, kuidas sealt vajadusel tulema saada.
— Kas teatud ühiskondlik kaitsepositsioon eesti muusika suhtes, vajadus seda mingi teise mõõdupuuga mõõta on nüüd kadunud?
— Inimesi on erinevaid, aga tendents mõõta muusikat mingil omaette väärtusskaalal ei kao kuhugi. Seda toetab lugu, et me oleme nii väikesed, et nagunii ei suuda ennast globaalselt kuuldavaks teha ning seetõttu peame olema tugevad oma kitsas sfääris, laulma emakeeles ja tegema eesti juurtega muusikat – ja kõigepealt muidugi need juured tuvastama.
Aga muusika nii ei toimi, ta kaldub ikka nende võrgustike poole. On paratamatu, et popmuusik salgab teataval määral eesti identiteeti, kõneleb hoopis teistest asjadest, mis ei sobi rahvuslikku mudelisse. Samal ajal on ta võimeline helidega reageerima mingile spetsiifilisele kultuurilise mõtlemise tüübile, kas või 1980. aastatele New Yorgis, mis mõjub talle koduse keskkonnana. Näiteks on funkrütmika mulle nii hingeliselt kui ka füüsiliselt lähemal, käivitab mind paremini kui regilaul, mis tundub kultuuriliselt justkui korrektsem.
Üks oluline asi popkultuuri juures ongi, et ta õpetab meile iseenda ja teistega suhtlemiseks imelikke ja ebaloogilisi teid, allub teistele reeglitele kui poliitiline või keskne kultuuriline areng.
— Kuidas suhtute Heidy Purga katsetesse dekonstrueerida Eurovision Eesti Laulu abil?
— See on tähtis võib-olla nendele, kes olid varem sees ja nüüd tunnevad end väljajäetult, või ka neile, kes varem olid välja jäetud ja nüüd on sees. Eurovisionist kui sellisest võiks rääkida, sest suurele osale eestlastele tähistab just see popmuusikat. Aga ausalt öeldes olen üsna ükskõikne, revolutsioonil ei näe ma erilist mõtet ent selle teostumine ei tee ka mingit kahju. Võitlus Eurovisioniga ei ole asi, mis mind väga erutaks. Vahepeal katsus meedia igal aastal leida muusikakriitikut, kes ütleks, et Eurovision on jama – see roll tüütas mind ära. Nagu oleks Eurovision midagi muusikavastast, mille vastu peaks kogu hingest protesteerima, et maailm paremaks muutuks.
— Mis on kriitiku roll – kas olla publikule suunatud meelelahutaja või õpetaja või hoopis spetsialist-teadmamees, kes muusikuid juhendab, et vaat, siit keerake bassiheli tummisemaks…
— Siis võiks ju muusikule helistada ja nii öelda. Ei, kriitika ei ole suunatud muusikutele. Ja meelelahutuseks sobib paremini televiisor.
Arvan, et kriitiku roll on luua teatud muusikakuulamise mudel, võtta muusika muusiku käest ära ja anda kuulaja kätte. Muidugi tuleb silmas pidada, et muusika, millest kriitik kirjutab, ja muusika, mida muusik teeb, need on eri asjad. Mina ei pea end muusikatundjaks, mind huvitab muusika põhjusel, et ta räägib keeles, millest ma aru ei saa. Ja kuna see keel on nii kummaline ja mõjuv, siis on mu soov leida viisid, kuidas seda enda ellu paigutada, kasutada näiteks nostalgia jaoks, unistamiseks või tantsimiseks. Põhimõtteliselt tahan säilitada olukorra, et muusika oleks arusaamatu, hämar, et ma ei saaks aru, mis seal toimub.
— Kui te värsketele tudengitele muusika kuulamist õpetama hakkate, siis milliseid väärarusaamu tuleb esmalt ümber lükata?
— Igasuguseid arusaamu läheb vaja, aga nende suhtes võiks inimene olla kriitiline, analüütiline. Kui sa ei oska mingit kategooriat seestpoolt vaadelda ja lähtudki maailma tõlgendamisel üksnes sellest, pole see tulemuslik. Igasuguste kategooriate puhul tuleb küsida: kust nad pärit on ja miks ma nii arvan? See on asi, mida tudengid võiksid teha.
Muusika kuulamine on ikkagi ühe inimese enesepeegeldus, inimene küsib selle kaudu, kes ta on, miks ta on. Mind ei huvita niivõrd muusika kui selline iseenesest, vaid tema kõnevõime, see, mida muusika inimesega teeb.
— Aga teie peas on ikkagi mingi kindel filtrite ja kriteeriumide süsteem, millega uusi poplugusid võrrelda?
— Kriteeriumid võivad olla, aga tähtis on, et muusika oleks neist natukene ees. Et ta ütleks sulle nende kriteeriumide kohta, et need ei kehti. Siis on huvitav, muidu ei ole. Seda ei juhtu väga tihti. Mind on kogu aeg hämmastanud, kuidas popmuusikud ja -kuulajad, ise noored inimesed, armastavad jaotust kõrge-madal, mõtlevad hästi konservatiivselt. Nad peaksid tundma selget rõõmu, et popmuusika viib neid maailma, kus tõsised väärtused ei tohiks kehtida, aga nad ikka tahavad seda skeemi säilitada.
— On teil lemmikkriitikud?
— Eriti kodumaiste autorite osas juhtub aeg-ajalt nii, et sa näed kellegi teise kirjutistes mõtet, mille sa oleksid tahtnud ise välja mõelda, siis on see kasulik „ära varastada” ja kasutada hiljem sel teemal reflekteerides. Loen teatud välismaiseid väljaandeid ja blogisid – pärast „terrorivastase sõja” algust alustasid paljud kriitikud poliitilisest protestist blogipidamist, hiljem tulid juurde muusikalised momendid. On ka raamatuid, millest ma mingi hinna eest ei loobuks. Üks raamat, mis väljendab ambitsiooni, mida ma imetlen ja sobib minu põhimõtetega, on Greil Marcuse „Lipstick Traces”. See on sadu lehekülgi paks ja on sisuliselt Sex Pistolsi viimase kontserdi arvustus, mis paneb autori otsima eitaja, nihilisti arhetüüpi tervest Euroopa kultuurist – Pariisi kommuun, keskaja ketserid, Prantsuse revolutsioon, sürrealistid ja nii edasi. See raamat on mitmes mõttes väga raskesti loetav, mõnede arvates ka ebaõnnestunud, aga ta on ambitsioonikas just nimelt sellisel viisil, nagu muusikast rääkides võiks olla. Ehk siis märgata asju, milleni üks skeem viib.
— Millist kirjandust te veel popmuusika mõistmiseks soovitaks?
— Siin tuleb teha üks oluline täpsustus. Ma ei arva, et me peame selleks, et Michael Jacksonist aru saada, minema iga hinna eest Baudrillardi või Barthes’i käest küsima. Me võime ka Jacksoni käest küsida, kuidas saada aru Baudrillardist või Barthes’ist. On selge, et Nietzschelt õpitud skeeme saab kasutada metallist või räppmuusikast rääkimisel, aga me võime teha ka vastupidi. Kas või kõige labasem poplaul võib maailma kõige targemale filosoofile öelda palju asju, mida ta ei teadnud.
Ma ei arva, et muusika on seda väärtuslikum, mida rohkem saab talle külge pookida igasuguseid filosoofilisi teooriaid.
— Kas muusika ja lüürika ideoloogiline laeng on oluline? Kas te sulgete kõrvad näiteks natsipungi või räige gängstaräpi ees?
— Sellistel puhkudel tsiteerin oma perearsti, kelle sõnul ravimil, millel ei ole kõrvalmõju, puudub ka mõju. Ma ei usu, et muusika kannab endas mingit absoluutset head. Me saame paratamatult kaasa asju, mida me ei soovi. Soovitan vaadata, millest räägib klassikaline bänd Rolling Stones loos „Midnight Rambler”, mis on ühe vana vägivaldse mustade bluusiloo teisend. Või millest räägib Michael Jackson, kelle lugudes on samuti palju vägivalda ja agressiooni. Või Nick Cave, kes tapab plaadist plaati naisi. Me teeme vea, tahtes, et muusika täidaks sama kohta, mida vanasti religioon, et see annaks meile hingeülenduse. Muusika võib seda teha, aga ta võib meid ka madaldada, ärritada ja solvata. Tal ei ole seda õigust vaja kelleltki küsida.
— Terapeudid ravivad muusikaga inimesi, samal ajal võib muusikat ka piinariistana kasutada. Miks ikkagi on inimestel nii erinev maitse, kui füüsiline mõju peaks olema sama?
— Ma ei ole võimeline ütlema, kuidas inimeste maitsed kujunevad. Sa võid näiteks sattuda klassis istuma kolmandasse pingiritta, kus sinu ümber on kaks metallifänni ja mitte ühtki punkarit. Su maitse võtab vastava kuju sõltuvalt sellest, kas sa tahad olla nende inimeste moodi või ei, kas sa soovid võimendada erinevusi või sarnasusi.
Ma ei arva, et see on sünnist kaasa antud. Muusikamaitse on asi, mille nimel suur osa inimesi võitleb, mille kallal ta vaeva näeb, et see õigete inimeste omaga sarnaneks. Ma ei usu, kui inimesed väidavad, et nad katsuvad asju kuulata objektiivselt, ilma et end mõjutada laseks. Esiteks on see võimatu ja teiseks täiesti mõttetu. Ma ise ei viitsi sellega küll tegeleda, et kuulata muusikat jumala positsioonilt, mitte sellelt positsioonilt, kus ma olen.
Ka maitse avarus ei ole väärtus iseenesest, et peaks noortele ütlema, et olgu head, kuulaku muusikat võimalikult mitmesugusele maitsele. See ei ole minu asi, kuulata võib ka suhteliselt piiratud muusikat, oluline on, mida see sinuga teeb.
— Kas rokkmuusika on aastal 2010 ikka veel rauk või juba postrauk?
— Kui leppida kokku, et ta on rauk, siis ajalooliselt oli ta seda juba aastal 1983. Arusaam rokkmuusikast kui popmuusika ainsast kõlblikust väljendusviisist, millel on poliitiline, kultuuriline mõju, see ideoloogia lakkas tiksumast 1980. aastatel. Samal ajal oli oluline murrang, 1970-ndatel tekkis koos punkroki tulekuga kaks rokkmuusikat. Hiljem on see järjest enam killustunud.
Samal ajal mind hämmastab, et see instrumentide kooslus – kitarr, bass, trummid – on ikka elujõuline. Nagu keelpillikvartett, ei kao see kuhugi. Aga ideoloogia, mis räägib rokkmuusikast kui kõikevabastavast energiast, vaat sellega on küll asi kahtlane – kui seda üldse kunagi oli mõtet uskuda, siis 1980-ndatest saadik küll enam mitte. Aeg-ajalt on muidugi tore kohata kultuurilist võhiklikkust, kui keegi kasutab hästi vanu ja surnud ideoloogilisi mudeleid selleks, et mingit väga kitsas vaos oma vaimulaadi väljendada. See on võluv, aga veider.
— Kas te tarbite muusikat pigem loo või plaadi kaupa?
— Olen siiski veel plaadikuulamises kinni, ei tea isegi, miks. Vist lihtsalt seetõttu, et ma ei ole suur allalaadija ja mul ei ole ka raadiot. Samal ajal on selge, et lugudel on eksistents, mida plaadil kui materiaalsel objektil olla ei saa. Lugudel on võime liikuda kaugemale. Plaadi sa viid koju ja hoiad seda seal, aga lood hakkavad elama raadios ja muus avalikus sfääris, sa kuuled neid juhuslikult. Seetõttu on neil rohkem läbitungimisvõimet, võimet püsima jääda.
Plaatide ja lugude vastasseis on muidugi olemas ja ma arvan et see võib kalduda lõpuks lugude kasuks. See ei tähenda seda, et alles jääksid ainult singlid, aga plaati kui suurt kontseptsiooni, kui läbivat tervikut ei ole enam ammu.
— Mismoodi te muusikat kuulate?
— Sõit Tallinnast Tartusse ja tagasi on iPodi jaoks ideaalne, sellisel moel toimub minu ja muusika vahel küllaltki viljakas ja aktiivne suhtlemine.
Aga iPodi ei sobigi iga asi ja ka CD-plaadile mitte, mõni helikandja võiks olla vinüül. Kuigi mul ei ole vinüülmängijat.
Kõrvaklappidega on metalli raskem kuulata, kodus, kui riskida helinuppu valjemale keerata, tekib hoopis teine väli. Ja kontsert on hoopis kolmas asi.
Tõenäoliselt on muusika muutumisega MP3-kujuliseks juhtunud see, et ilmselt noorem põlvkond ei seosta muusikat naljalt enam füüsilise tegevusega, mingisuguse protsessiga. Muusika on info, mida saab internetti laadida.
— Reaalne tegevus läks üle virtuaalseks?
— Muusika eri arengufaasides on peetud väga oluliseks, milline on selle kuuldavaks tegemise toiming. Kunagi oli igasugune muusika kontsertmuusika. Murrang toimus juba tükk aega tagasi – 20. sajandi alguses, kui tuli helisalvestustehnika. On säilinud pilte, millel kujutatud inimesed vaatavad suurde torusse, kust tuleb heli. Nad ei näe seal kedagi ja on nõutud ning abitud, just nagu see koer plaadifirma His Master’s Voice logol. Ühel hetkel läksid inimene ja heli nagu lahku. Samal ajal hakati helisalvestuse abil konstrueerima uut inimest, kutselist esinejatüüpi, keda päriselt ei olnud olemas.
Praegu on see juba täiuseni arenenud, sest me kuulame küll klahvpilli- või kitarrihelisid, aga ei kujuta tegelikult ette kitarri, klahvpille või trumme mängivat inimest. See ei mõjuta mitte üksnes kuulamise meetodit, vaid ka muusikat.
Näiteks 1970. aastate reggae sobib paksude vinüülide maailma, seal on see füüsiline ja materiaalne suhtlus olemas. Aga iPodi sobib ideaalselt hea rütmiga tantsumuusika, kust on muusikute rollid, mängimise enda akt puudu. Kohe, kui sinu vaimusilma tekib muusiku kujutis, on seda muusikat internetist raskem varastada. Lady Gagat on lihtsam varastada kui Led Zeppelini, kusjuures ma ei püüa üldse väita, kumb neist parem on.
Samamoodi ei tunne me enam vajadust muusika eest maksta, tundub, et see ei kuulu kellelegi, vaid on lihtsalt info, nagu kogu ülejäänud internet. Maksad internetioperaatorile, kes pakub teenust, aga mahalaetud asjade eest ei maksa. Mis on muidugi moraalselt kahtlase väärtusega järeldus. Aga minu jaoks on kõige tähtsam just see, et muusika enda olemus nihkub.
— Kas oskate nimetada elu kõige katartilisemat muusikaelamust?
— Ma pean selle üle natukene mõtlema. (Kahu, kellest on sõnad kogu intervjuu vältel ühtlaselt kõrge tiheduse ja kiirusega välja voolanud, mõtleb täpselt poolteist sekundit – K. K.) Meelde tulevad ikkagi ainult fragmendid. Mõni hetk on nii õige, et saad ainult kaasa lohiseda. Viimasest aastast rääkides oli üks selline moment Tricky kontsert, samuti Opethi oma.
Katarsise ja selle sõnastuse üle võib vaielda, aga mina tahan muusikale alluda, ma tahan, et ta oleks minust tugevam. Mulle annavad vähem elamusi sellised muusikakogemused, kus ma saan muusikaga nii-öelda intelligentselt vestelda, sellised hea maitse põhised asjad. Et mulle mängitakse midagi maitsekat ja ma kuulan seda viisakalt ja tähelepanelikult. Ma tahan, et mind mõjutataks jõuga, see jõud ei pruugi olla toores ja lärmakas, aga ta peab olema vastuvaidlematu. Selles on mingisugune masohhistlik külg, mingi alluvuse vajadus.
Muidugi, kui me räägime elamustest, siis ei räägi me muusikast, vaid kogemusest, ja selle juures võib olla muid faktoreid, näiteks helitugevus ja see, kas sa oled tarbinud alkoholi. See, et muusika on hea, on kõrvaline, tähtis on see, mida muusika teeb.
— Kui ilus või eetiline on, kui tõsielusõu võitjale öeldakse, et ta on nüüd superstaar? Noored inimesed võivad seda ju uskuma jääda.
— Staar ei ole miski, mida sa teed, staar on miski, mida sa oled, pärismaailma puudutavate asjaolude kiuste. Soovitan lugeda Linnar Priimäe 1996. aasta artiklit „Staaride platoo”, kus ta staarimõistest räägib. Priimägi mõtleb aegadele, mil staar oli midagi püramiidi tipus asuvat. Staare võis küll olla maailmas korraga rohkem kui üks (omal ajal olid seda näiteks Napoleon või lord Byron), aga neil oli ainuline tähtsus.
Priimägi kirjutab uue aja fenomenist – staari mõõdetakse platoo ehk tasapinna mõiste kaudu. Staare on palju, nagu Grammyde või Oscarite jagamisel näha võib. Teadmine, et staarimõiste on mitmuslik, on üks asi, mis tänapäeva iseloomustab. Staarid on asetatud teatavasse süsteemi, nende paljusus on teataval viisil süstematiseeritud.
Selle mudeli järgi on loomulikult võimalik toota staare telesaates, andes neile koodid, kuidas ollakse staar. Loomulikult on superstaarisaade mäng, inimesed mängivad kaasa, kriteeriumid on paigas, publik teab, mida talt oodatakse ja meedia käsitleb võitjaid staaridena.
Kui vaadata massimeediat ja tema staarikäsitlust, on tegemist kokkuleppega. Asi ei ole üksnes selles, et inimesed on oma kunagised jumalad ja ikoonid hävitanud ja tahavad neid staaridega asendada (mis on tõsi). Hämmastav on see, et nad ei taha lihtsalt ühte või kahte staari, vaid et neid oleks kümnete kaupa, ja nagu selles TV3 saateski, et neid kogu aeg juurde tuleks. Sellesse on võimalik suhtuda irooniliselt, aga seda soovitakse.
— Kuidas saaks kriitik väikeses ühiskonnas vältida kellelegi õlale patsutamist, kui tuleks hoopis vitsa anda? Kas negatiivseid arvustusi kirjutada on kergem või raskem kui positiivseid?
— Negatiivne arvustus on mingis mõttes nagu huligaansus, see annab võimaluse hüsteeriliseks minna või natuke solvata. Ehkki muidugi on tõesti parem, kui sa artisti ei tunne ja kirjutad kellestki, keda on kerge kolkida. Mida aeg edasi, seda vähem olen olnud haaratud negatiivsetest arvustustest.
Mis puutub õlalepatsutusse, siis kuidas seda vältida, ma ei tea, seda tuleb lihtsalt vältida, sest vastasel juhul kaotab asi mõtte. See küsimus on tõesti kogu aeg õhus, sa tunned Eestis tõesti paljusid ja noh, vahel ei taha lihtsalt halvasti öelda. Olen märganud, et eri muusika kohta võib eri moel halvasti öelda.
Eriti keeruline on halvasti öelda siis, kui näed, et artist on plaadi kodeerinud nii, et tegemist on teatava hingepaljastusega, loomingulise aususega. Kergem on maha teha asju, millest tunned, et on tehtud kommertsi või proovitakse kõigile meeldida. Aga kui tegemist on sellise isikliku pöördumisega või autori hinges sorimisega, siis ei ole eriti hea tunne sellest halvasti kirjutada. Aga ma ei näe põhjust ka valetada, see oleks endale näkku sülitamine. Kui keegi on päris hea sõber, võib ju üldse kirjutamata jätta.
— Kui te püüaksite täna korrata raamatut „Viis + sõnad” ning reastada uuesti 40 eesti parimat poplugu, siis millised uuemad lood sinna mahuksid?
— Selleks peaksin tublisti tööd tegema ja muusikat läbi kuulama. Muutusi tuleks küll, sest raamat ei ilmunud just parimal ajal – aga millal see aeg oleks? Epliku kolmanda plaadi lugu „Ma olin teismeline libahunt” oleks selles tabelis kindlasti üks ülemisi. Võib-olla jätaksin „karistuseks” mingi muu Epliku loo välja. Üht-teist võiks veel välja jätta. Aga lugu number 1 – Sven Grünbergi „Ball”, filmist „Hukkunud Alpinisti hotell” – jääb samaks, selles olen kindel.
Kes ta on?
Tõnis Kahu
Sündis 1962
•• Lõpetanud Tartu ülikooli 1986. aastal eesti filoloogina
•• Töötab lektorina humanitaarinstituudis
•• Raamatu „Viis + sõnad” autor (2006)
